Täna lehes. Kaader Raoul Kurvitza videoinstallatsioonist Lõige

Transkript

1 VÄLJAVÕTE VIDEOST: COOL BARS Kaader Raoul Kurvitza videoinstallatsioonist Lõige Täna kell neli pealelõunal avatakse Tallinna Kunstihoones ja selle galeriis Raoul Kurvitza personaalnäitus. Kurvitz kuulub põlvkonda, kes viimased viisteist aastat on järjekindlalt juurutanud meie kunstis postmodernistlikku hoiakut. Kurvitza kunstikreedo on olnud protsess. Rühm T eestvedajana on ta osalenud eesti nomadistlikus liikumises, ta on haaranud oma loomingusse transavangardistliku maali, Nitschi ritualiseeritud performancei, Schwartzkogleri vägivaldse kehakunsti, uute meediate ja sügavalt isikliku kogemuse. Oma suurprojekti on Raoul Kurvitz pidulikult nimetanud Postapokalüptikaks ja sidunud selle muusikasuurvormi - sümfooniaga. Täna lehes Unt riigivõimuohust, E. Soosaar Vene Balti poliitikast. Lk. 2/ Suhtumisest minevikukoormasse. Lk. 3/ Popol Vuh ja Vana Testament - üllatavalt sarnased. Lk. 6-7/ Kuraator Vabari üleskutse graafikutele. Lk. 8/ Tsensuurikonverents Pärnus. Lk. 10/ Vellerand Kummitussonaadist. Lk. 11/ Teine elukutse : Rein Oja. Lk / Kõrgtasemel kammermuusika Kuressaares. Lk / Priit Pärn protsessib kultuuriministeeriumiga. Lk. 16/ Hellerma tänapäeva naisest. Lk. 18/ Harras(tus)luule. Lk. 19.

2 Riik teab paremini? Ma ei mäleta, et ma oleksin kunagi, ütleme viimase tosina aasta jooksul, käinud öösel kanget alkoholi ostmas - mul pole olnud seni tarvidust toiduainetegi järel 24-hours-poes käia. Ometi on nende olemasolu turvalisust ja inimlikkust sisendav asjaolu. Sa tead, et võimalus on olemas, eriti neile, kes magavad vähe, tõusevad vara või heidavad hilja. Plaanitsetavad uuendused tendeerivad selliste vabaduste lõpu poole. Räägitakse, et on vaja hoida inimeste tervist ja määratleda täpsemalt aeg, millal nad alkoholi või ükskõik mida tarvitavad. Ise nad ju seda riigi arvates ei tea, valivad ebasobiva aja. Ma ei osta küll pornoajakirju, kuid. nende olemasolu mõjub vabameelselt ning on palsamiks aastakümneid kestnud tsensuurist kibestunud hingele. Nüüd on riik otsustanud mind nende eest kaitsta, jättes nad küll müügile, kuid kattes kolm neljandikku kaantest pakkepaberiga ja tekitades mitte ainult lastes, vaid isegi minus ebatervet uudishimu. Mulle on meeldinud sobrada vahel turuputkades ja leida sealt mõni haruldane videokassett, ütleme Lars von Trieri Euroopa või Atom Egoyani Helge tulevik või David Lynchi Eraserhead. Nüüd mul seda võimalust enam ei ole, sest kassetid on traktoriga puruks sõidetud. Seda ei seletata isegi mitte härdusega suurmonopolide kahju pärast, vaid mind rahustatakse: piraatkassetide kvaliteet on halb, see võib mind häirida. Riigile meeldiks, kui ma näeksin paremaid värve ja kuuleksin paremat heli. Keegi ei austa seda, et võin olla mingisugune friik, kes hindab eelkõige halba kvaliteeti. Selmet likvideerida otsustavalt salaviin, tõsta noorukite seksuaalkultuuri või soovitada toota huvitavamaid kassette, püütakse vägisi kujundada minu kui kodaniku harjumusi ja maitset. Pean ennast samuti moralistiks. Kordan: salaviina tootmine tuleb likvideerida, räpast hard-coreö ei tohi laste kätte anda ja vargus on halb - isegi juhul kui varastatakse hiigelkontsernilt. Ent ma olen valmis ise oma tegude eest vastutama, mitte imbetsillina laskma ametnikel enda eest hoolitseda. Mainisin siin juhuslikke ja isegi koomilisi näiteid indiviidi vabaduse ahistamisest. Kuid arvan kaevanduse kanaarilinnuna tajuvat, et riik kui ametkond näib aegamööda avardavat oma tegevusvälja - justkui oleks tal igav. Tegelikult jätab ta enamuse tõeliselt olulistest asjadest tegemata ja sumab seal, kus on lihtsam - eesthoolduse vallast Tänaval ma ei näe endiselt politseid. Pole enam kuude kaupa näinud! Salaviina müüjatelt litsentse ära ei võeta. Õnnetud Kaukaasia eestlased ei pääse Eestisse. Meile kasulikud välismaalased ei saa ' tööluba. Maffia omandab järjest firmasid. (Kuid Paul-Eerik Rummo stsenaariumikirjutamist pandi jälgima mitmeliikmeline kontrollkomisjon, kes vahib üle ta õla, mis mees teeb.) Riik sekkub üha enam asutuste juhtkonna valimisse. Riik leiab, et televisioon ja raadio tuleb ühendada. (Samas ei näi riigil olevat midagi selle vastu, et kõvad tegijad kokkuhoiu eesmärgil lahti lastakse ja algupärased saated iga päevaga vähenevad. Riik ise armastab seriaale ja tahab, et me neid vaataksime.) Riiki ei huvita klassikaline muusika ja ta likvideerib arvatavasti Klassikaraadio. Riik püüab hiilivalt tõsta raamatute aktsiisimaksu. Teatrite, kino... See ei lähe tal küll kohe läbi, aga ta otsib ja leiab kunagi tee oma tahte läbiviimiseks. Riik tahab talle sõltumatuna tundunud Kultuurkapitali enda kätte saada ja seda ise finantseerida, ise ühtlasi valides, kellele anda ja kellele mitte. Riigile oli veel vähe, et kultuuriminister oli Kultuurkapitali esimees. Kõik see - kaasa arvatud bürokraatia iseeneslik paljunemine ja ametnike pingutused oma olemasolu õigustamiseks, kõik see, mis viib haldusriigi ja patrooni-kliendi suhete vohamisele, lõpuks aga Kafka romaanideni, on ju üldiselt teada. On kahju, et praegune valitsus, kelle suhtes ma tunnen sümpaatiat, seda tendentsi ei märka ega ohjelda. Eesthooldus ei paranda asja. Kui inimsoo jändrikust puust ei saa iial voolida midagi sirget (Kant), siis ei aita ka painutamine. Tuleb paratamatult tsiteerida ka teist Kanti tuntud ütlust: Keegi ei suuda mind sundida olema õnnelik tema viisil. Paternalism on suurim võimalik despootia. Isaiah Berlin on ju heasüdamliku reformaatori poolt kodanikke inimmaterjalina käsitlevat mõtteviisi ("mille kohaselt ma pean õppima hoiduma soovimast seda, mida ma ei või saada - mille kohaselt kõrvaldatud või edukalt tõrjutud soov on sama hea kui rahuldatud soov ) nimetanud iseenesest küll üllaks, kuid hapude viinamarjade lugu meenutavaks. Berlin toob ära ühe Buhharini aasta üleskutse inimmaterjali" kommunistlikuks muutmisest, mille ma siin omakorda ära toon, asendades omavoliliselt ajaloolised terminid: Kapitalistide rakendatav sund kõikides oma vormides, hukkamistest töökohustuseni, nii paradoksaalne kui see võibki tunduda, on vahend kapitalistliku inimkonna rajamiseks kommunismiajastu inimmaterjalist. M ati U nt Molotovi - Ribbentropi pakti kõrvalnähud surevad visalt Augustikuu toob meelde mitmeid idanaabriga seotud murdeaastaid Eesti ajaloost. 19. augustil 1991 üritati Moskvas NSV Liidu päästmiseks riiki vanadele roobastele tagasi pöörata ja 20. augusti hilisõhtul kuulutati Tallinnas Eesti Vabariik taasiseseisvunuks. 23. augustil 1939 sõlmisid Hitleri- Saksamaa välisminister Ribbentrop ja Stalini- Venemaa Rahvakomissaride Nõukogu esimees Molotov mittekallaletungilepingu koos salaprotokolliga. Viimase tulemusena okupeeris punaarmee järgmise aasta juunis kolm Balti riiki ja Nõukogude Liit annekteeris need augustis 1940 viiekümne üheks aastaks, 9. augustil 1700 kuulutas Venemaa Rootsile sõja ja 15. augustil 1710 algas Tallinna piiramine Vene vägede poolt. Järgnenud Tallinna kapitulatsioon tähendas, et kogu praegune Eesti läks 208 aastaks de facto ja 197 aastaks de jure Vene keisririigi pro koloniaalimpeeriumi koosseisu. Neid sündmusi ja aastaarve peame tahes-tahtmata meenutama, sest nimetatud varjutavad oma järelnähtudega endiselt Vene-Eesti- suhteid. Väidaksin koguni, et mida rohkem leiavad venelased ja eestlased mineviku mõistmisel ning mõtestamisel ühist keelt, seda suurem on lootus lahendada paljud vastastikust pinget tekitavad olevikuprobleemid. Seisukohta, mis näikse Venemaal siiamaani valitsevat. Baltimaade suhtes, argumenteeritakse umbes järgmiselt. Kuna viim ase kolme sajandi jooksul on too territoorium kuulunud suure osa ajast Venemaa halduse alla, siis on Moskval ajalooline õigus nõuda nendelt kaotatud või emamaast lahutatud provintsidelt teistsugust käitumist kui tavaliselt naabrilt. Diplomaatilises kõnepruugis ollakse sõnaseadmisega malbem ja toonitatakse Venemaa poliitilisi, julgeolekulisi ning majanduslikke erihuvisid Baltimaades ka pärast viimaste (taas)iseseisvumist. Tolle eristaatuse aktsepteerimist eeldatakse mitte ainult meilt, vaid ka maailma teistelt riikidelt, kaasa arvatud Euroopa Liidu ja NATO maad. Tahes-tahtmata peame tunnistama, et Moskva silmis on Eesti-Läti-Leedu suveräänsus olnud viimased kaheksa aastat ikka mingi teise sordi värk. Vaevalt jõudsid kolm vabanenud riiki teha esimesi kobavaid samme poliitilisel enesemääramisel ja majanduse lahtilõngutamiseks ühepoolsest Idaseotusest, kui Moskva tõmbus šokeeriva sõnakuulmatuse peale solvunult trammi. Hämmastas poliitilise ladviku, duumasaadikute, valitsusliikmete, diplomaatide reageeringu valulikkus, see väljendus ähvardustes, süüdistustes, laimus. Kiiresti järgnesid karistused topelttollide rakendamisest ning transiitvoogude juhtimisest kuni piirilepingu sõlmimise ning presidendi ametiraha tagastamise sidumiseni Tallinna käitumisega nn. humanitaarküsimuste lahendamisel. Kurb, aga lahtisaamiseks printsiibist, et endiste liiduvabariikide iseseisvus peab olema loomuldasa piiratud, paistab Venemaal kuluvat veel tükk aega. Kuna Eesti ei ole nõutud moel ennast üleval pidanud, jätkub surve sanktsioonide, röövitud vara mittetagastamise, piirilepinguga venitamise jmt. näol. Nüüdsama luges Venemaa Föderatsiooni suursaadik Aleksei Gluhhov (vt. Äripäev 16.VIII) üles kaheksa kohustust, mida Eestil tuleb Venemaa ja venelaste ees täita, et saaks tekkida normaalne õiguslik baas majanduslepingute sõlmimiseks, ja heitis Eesti juhtkonnale ette nende toetust NATO tegevusele Serbias ja soovi tolle kaitseühendusega liituda. Kujutagem ette, et Saksamaa teatab Austriale, Ungari Slovakkiale, Rootsi Norrale, et kui viimased tahavad esimestega normaalseid suhteid arendada, tuleb neil ümber teha mitu parlamendis vastu võetud seadust ja muuta kehtivat konstitutsiooni. Minevikus on Austria kuulunud teatud aeg Suur- Saksamaale, Slovakkia Austria-Ungarile, Norra Rootsile. See ajalooline tõsiasi andvat endisele senjöörile õiguse käsitleda endise vasalli praegust riiki oma huvisfääri kuuluvana ja nõuda oma kodanikele, kes on vahepeal iseseisvunud riiki elama jäänud, mitmesuguseid seadustega paikapandud eriõigusi ning -seisundeid. Saksamaa, Ungari ja Rootsi säärast käitumist mõistetaks naaberriigi siseasjadesse segamisena. Aga kuidas mõista Venemaad, kelle suursaadik teatab, et Eestil on vaja muuta keele- ja valimisseadust, elamislubade andmise korda, naturaliseerimisprotsessi, kohtuliku jälitamise praktikat, anda vene keelele eriseisund ning registreerida vene kiriku Moskva-meelne tiib väljaspool kehtivat seadusandlust? Või võtkem teine komistuskivi suhete normaliseerimisel. Ennast NSVLi õigusjärglaseks tunnistanud Venemaa Föderatsiooni ükski võimukandja ei ole möödunud kaheksa aasta jooksul andnud õiguslikku hinnangut Baltimaadel aastatel toimunule. Kümne aasta eest mõistis NSVL Rahvasaadikute Kongress MRP tehingu hukka ja kuulutas salaprotokolli tühiseks ning kehtetuks algusest peale. Seda aga, mis nimetatud salakokkuleppe tagajärjel aastal ning hiljem Eestis, Lätis ja Leedus tehti, ei ole Moskva kuritegelikuks tunnistanud. Vanast valest, nagu väljendanuks Leedu, Läti ja Eesti astumine N Liitu nende rahvaste enamuse tahet, ei raatsita lahti öelda. Moskva seisukohast,pn probleem mõistagi tvjm p- litseeritud. Seda kinnitavad otsesõnu ja veel rohkem ridade vahelt Välis- ja Kaitsepoliitika Nõukogu (SVOP) ja aasta mahukad analüüsid Rossija i Pribaltika. Asi ei ole pelgas deklaratsioonis. ÜK(b)P, NKVD ja punaarmee nurjatused Balti riikides võiks kuulutada küll kuritegelikuks, aga sel juhul tuleks tunnistada kolme iseseisva riigi okupeerimist ning annekteerimist. Siit aga järelduks, et pool sajandit Baltimaades tegutsenud võim oma nukuvalitsustega on juriidiliselt õigustühine. Süüdistuste kaardimaja, nagu rikutaks sõltumatuse taastanud kolmes riigis hilisimmigrantide inimõigusi, variseks formaalseltki kokku. Esimese ja teise põlve venekeelsed kuuluksid õiguslikult samasse kategooriasse, kuhu näiteks türklastest gastarbeitend Saksamaal. Neile ei jagata kodakondsust tingimusteta (0-variant) ega anta nende keelele eriõigusi. Eestlased on ikka uskunud, et aeg annab arutust. Ükskord saavad venelasedki impeeriumikompleksidest lahti. MRP salaprotokollide vaim ja selle sünnitatud valed peavad surema. Visalt see läheb, aga uute põhimõtetega, millele on Euroopa maad viimastel aastakümnetel omavahelised suhted rajanud, ei klapi ajaloolised senjööriõigused, suurte riikide mõjusfäärid ja väikeriikide piiratud iseseisvus kuidagi kokku. Venemaa Föderatsiooni poliitikutele, diplomaatidele ja ärimeestele tegevusjuhiseks mõeldud SVOP värske bulla kinnitab, et olgu kuidas on pikemaajaliste strateegiliste eesmärkidega, aga Venemaa Balti-poliitika senine taktika on ebaõnnestunud ja seda tuleks muuta. Venemaa suursaadiku härra Gluhhovi Äripäeva intervjuu kohta arvab Eesti suursaadik Tiit Matsulevitš Eesti Päevalehes (19.VIII): Näen hea kolleegi Gluhhovi etteastes jällegi seda sisepoliitika mõju. Olen veendunud, et tegelikult mõtleb ta samamoodi kui mina. Mismoodi meie suursaadik mõtleb, see selgub samast usutlusest paar rida eespool. Nimelt ei pea Matsulevitš õigeks ei rahvusvahelise õiguse ega ka kahe riigi kahepoolsete suhete seisukohalt," et Venemaal tahetakse just uue välismaa riikide puhul siduda erinevatesse valdkondadesse kuuluvaid lepinguid ja eri valdkonda kuuluvaid arenguid. MOTT ehk mida oligi tarvis tõestada. E n n S o o s a a r

3 Mineviku pärand Kuidas toime tulia lähimineviku pärandiga, oli teemaks 18. ja 19. augustil Kirjanike Majas toimunud sümpoosionil, korraldajateks Goethe Instituut, Mecklenburg-Vorpommerni Liidumaa Büroo, Eesti Rahvusarhiiv ja Kistler-Ritso Fond. Sümpoosioni patroon oli EV president Lennart Meri, kes ürituse sisse juhatas. Esinesid Mart Laar, Tõnis Lukas, Andrei Hvostov, Heiki Ahonen, Toomas Hiio, Indrek Jürjo ja Rein Ruutsoo. Sõna võtsid Peeter Tulviste, Enn Tarto, Aadu Oli, Ain Kaalep ja paljud teised tuntud või vähemtuntud isikud. Mõlemal päeval tõi sümpoosion, mille naelaks oli kahtlemata Joachim Gaucki ja tema kolleegi Jöm Mothesi osavõtt, kohale täissaali. Joachim Gauck on Saksa Liitvabariigi endise Ida-Saksa riikliku julgeolekuteenistuse (Stasi) toimikute volinik. Asutust, mida härra Gauck juhib, tuntakse nii Saksamaal kui mujal maailmas rohkem tema nime järgi. Joachim Gauck on sündinud aastal Rostockis, õppinud teoloogiat ja töötanud kirikuõpetajana aastal tõusis ta esile kui Saksamaa Sotsialistliku Ühtsuspartei diktatuuri vastase liikumise Neues Forum üks asutaja aasta märtsis valiti Gauck Saksa DV parlamenti, oli Riikliku Julgeoleku Ministeeriumi likvideerimist kontrolliva parlamendi erikomisjoni esimees. Saksa Liitvabariigi president ja kantsler kinnitasid Joachim Gaucki erivolinikuks endise Ida-Saksa julgeolekupolitsei isikuandmeid sisaldavate dokumentide küsimustes aasta lõpus võeti vastu seadus, mis reguleerib Stasi dokumentide kasutamist, pärast seda sai Gauckist Stasi dokumentide küsimuste volinik aastal valiti ta samale kohale tagasi teiseks ametiperioodiks. Joachim Gaucki loeng oli pealkirjastatud Möödunu teadvustamine ja lahtirääkimine selle mahasurumise või mahatõmbamise asemel - Saksamaa suhtumine minevikukoormasse. Ta andis ülevaate aasta suvel-sügisel alanud sündmustest Saksa DVs. Sakslased ei ole oma loomult revolutsiooniline rahvas, nad on pigem võimukuulekad: DDRis püüdsid nad aastakümnete vältel kohusetruult ehitada võimatut aastaks oli olukord paraku selline, et Saksa DV jooksis inimestest lihtsalt tühjaks. Samas püüti kirikute juurde koondada valitsusega opositsioonilisi gruppe; protestiaktsioonid muutusid massiliseks. Esialgu sajad, seejärel tuhanded inimesed tulid tänavatele. Gauck, kes organiseeris vastupanu ülikoolilinnas Rostockis, püüdis rahva ette kõnelema saada professoreid, intellektuaale, keda rahvas usaldaks. Paraku ei leidunud ühtegi, kes tahtnuks rahva etteotsa astuda; seevastu olid intellektuaalid erilised meistrid ettekäändeid ja vabandusi leiutama. Harjunud elama totalitaarse riigi ebareaalses maailmas, keeldusid nad tegelikkust tunnistamast. Rahva protestiaktsioonid olid eelkõige suunatud julgeolekuteenistuse vastu. Esialgu nõuti, et inimene saaks oma toimiku Stasist kätte. Kuna iga toimik sisaldab andmeid ka paljude teiste kohta, siis mõisteti toimikute arhiivis hoidmise vajadust. Muidugi, toimikud pidid olema avalikud - selleni jõuti samuti, kuigi alguses oli arvamusi, et rahvas päris kõike teada ei tohiks. Üldiselt on lääne demokraatiariikides levinud arusaamine, et võrdselt riigi huvidega tuleb kaitsta isikut, tema eraelu saladust. Demokraatlikes riikides saavad paljud dokumendid avalikuks alles 30 või enama aasta möödudes. Saksamaal seda teed ei mindud, sest õigusriik oli alles vaja üles ehitada, totalitaarne riik likvideerida. Esialgu ei teatud, mida teha Stasi kogutud natsiaegsete dokumentidega, millega šantažeerides loodeti endisi natse Stasi teenistusse värvata. Kui läänesektoris toimusid pärast sõda natside üle avalikud protsessid, siis idasektoris otsustasid uued võimukandjad oma kabinettides, kes on nats, kes mitte. Mõne aja pärast otsustati avalikustada ka natsiaegsed toimikud. Toimikute terviklik säilimine ja nende kasutamise vabadus on olulised alustalad demokratiseerimise protsessis Ida-Saksamaal. Dokumentide alusel on võimalik kõikide Stasi kaastöötajate avalikustamine. Mälu on selektiivne, dokumendid tõesed. Mis puudutab dokumentide autentsust, siis selles ei maksa kahelda - Stasi dokumendid peegeldavad kõige täiuslikumalt sotsialismiaega. Kirja pandi kõik, sest kommunistliku režiimi kokkuvarisemist ei osatud karta. Loomulikult oli kirjapanijate hulgas rumalaid ja tarku inimesi, millest sõltus ka koostatud dokumentide kvaliteet. Stasi dokumentidesse tuleb suhtuda allikakriitiliselt nagu kõikidesse teistessegi ajaloodokumentidesse, kuid see ei sea kahtluse alla neis sisalduva info autentsust. Kokku on Gaucki asutuses Berliinis ja 14 filiäalis 180 riiulkilomeetrit toimikuid. Iga kahe aasta tagant ilmub trükis Gaucki asutuse aruanne. Gaucki asutusele on esitatud 4,3 miljonit avaldust, nendest ligikaudu kaks kolmandikku avaliku teenistuse poolt, kus on vastavalt seadusele vaja välja selgitada kõikide avalikus sektoris töötajate seotust või mitteseotust Stasiga. Endised Stasi kaastöötajad ja parteifunktsionäärid ei tohiks olla riigiametis, eriti sellistel kohtadel nagu õpetaja, politseinik, kohtunik. Gaucki ametkond edastab vaid arhiivis leiduvaid andmeid, inimese sobivuse oma ametikohale otsustab personaliosakond, kusjuures igale küsimusele lähenetakse individuaalselt. Küsimus ei ole mitte inimese süüs, vaid sobivuses ühele või teisele ametikohale. Sageli on osutunud väga meeldivad ja targad inimesed Stasi kaastöötajateks või isegi ohvitserideks ja sageli on neid tundvatel inimestel seda raske uskuda. Eriti dramaatilised on lood, kus Stasi dokumentidest on selgunud, et kellegi abikaasa, laps, vanem või õde/vend on aastaid Stasiie ettekandeid teinud. Kõikidel sellistel juhtudel kerkivad üles süü ja andestusega seotud probleemid. Süü võib olla kriminaalne, poliitiline, moraalne või vaimne. Lahendused tuleb leida vastavalt kas kohtu korras, avaliku diskussiooni ehk avameelse dialoogi või monoloogi teel. Andestust saab paluda kas ühiskonnalt, ligimeselt või Jumalalt. Tähtis on, et süüdlane ise tunnistaks enda süüd, saaks sellest aru ja oleks valmis kandma vastutust. Andestada saab ainult sellele, kes seda vajab. Konkreetset süüdistust ühe või teise kohta on sageli väga raske esitada: puuduvad piisavad dokumentaalsed süütõendid, asjade käik kipub venima ja on kõikidele osapooltele tülikas. Sageli on kergem unustada või vaikida, kuid see ei ole lahendus. Majanduslikult võivad endised" olla väga edukad, ja paljud seda ka on, kuna neil on olnud teistest soodsam stardipositsioon, oluline on aga "endiste eemalhoidmine poliitilisest juhtimisest. Poliitikas kipuvad aktuaalsed küsimused samuti ajaloolisi kõrvale tõrjuma, päevapoliitikas unustatakse põhimõtted. Eksdiktaatorid, kui ühiskond nende minevikuga tõsiselt ei tegele, on altid kuulutama end võimult kõrvaldatud märtreiks. On hämmastav, aga tõsi, et tihtipeale leiavad süüdlased isegi rohkem avalikkuse tähelepanu kui ohvrid. Need, kes leiavad endas jõudu oma eksimuste ülestunnistamiseks, võivad samas jääda kahe tule vahele: endised kaaslased pööravad selja ja teised ei ole valmis neid omaks võtma - nii ühed kui teised võivad kahetsust pidada teeskluseks. Ühiskond peaks aitama nii neid, kes on olnud ohvrid ja kannatanud, kui ka süüdlasi, kes on mõistnud ja tunnistanud oma süüd, samuti juhtima oma süü äratundmisele neid, kes pole seda mõistnud. See on tõepoolest keeruline ja võib kaasa tuua kõikide asjaosaliste rahulolematuse. Ida-Euroopas on mitu sugupõlve elanud olukorras, kus nende tahe ei tähendanud midagi; nüüd on uus aeg, kus kodanik peab olema oma otsustustes ja vastutuses autonoomne. See aga nõuab harjumist, mis tähendab harjutamist. Joachim Gauck avaldas lootust, et ükskord saabub aeg, kus Venemaa demokraadid jagavad Saksa ja Eesti kolleegidega infot, mida sisaldavad nende arhiivid - see tooks selguse paljudesse täna veel lahendamata probleemidesse. Tulevikku on siiski kergem minna pigem ränkade teadmistega kui teadmatuses. Mecklenburg-Vorpommerni Liidumaa Stasi toimikute volinik Jörn Mothesi juhitud asutuses on ainult kolm töötajat ja nende ülesanded on uurimistöö, inimeste nõustamine ja poliitiline harimine. Töö teeb raskeks praegune Liidumaal võimul olev koalitsioon, kuhu kuuluvad ka BDSi esindajad, st. endised. Stasi kaastöötajate vastu on alustatud üle menetluse, millest üle on peatatud erinevatel põhjustel, peamiselt piisavate, dokumentaalselt tõestatud süütõendite puudumisel. Töös on vaid pool tuhat uurimisasja, süüdimõistev otsus on langetatud paarisajal juhul. See näitab, et kriminaalõiguslikku hukkamõistu on raske saavutada. Sageli ei mõista Lääne-Saksamaa kohtunikud Saksa idaosas valitsenud olukorda, kannatanutel on raske ennast neile arusaadavaks teha. Hämmastav on see, et paljud kannatanud ise ei taha ennast ohvriks tunnistada, sest nad lihtsalt ei tunne ennast ohvrina. Selge on, et leppinud ei saa peale sundida - selleni peavad osapooled jõudma ise. Endise DDRi alade puhul raskendab leppimist diskussioonikultuuri puudumine: kaldutakse teist poolt ala- või naeruvääristama ja nähakse asju väga must-valgetes värvides. Oma toimikut on arhiivis soovinud vaadata Mecklenburg-Vorpommerni elanikku, pärast on neist vajanud nõustamist. Nõustamine, nii juriidiline kui ka hingeline, on üks olulisemaid voliniku ülesandeid. Ka Stasi kaastöötajad on nõustamisvajadusega voliniku poole pöördunud. Stasi kaastöötajate kaks enda tegevuse põhiõigustust on: ma ei teinud kellelegi halba ja DDRis pidi tegema koostööd Stasiga, kõik tegid ju seda ühel või teisel viisil. Eestis on Saksamaaga võrreldes olukord keerulisem, kuna KGB toimikud on siin säilinud väga lünklikult - suur osa, põhiliselt uuemad dokumendid, viidi aastal Venemaale. Teistes Balti riikides, eriti Leedus, on KGB materjale rohkem alles. Ka nende dokumentide läbitöötamise ja avaldamise osas on Leedu ja Läti Eestist tunduvalt kaugemale jõudnud. Oma negatiivne osa oli siin asjaolul, et Eestis anti likvideeritud KGB arhiiv esialgu üle Politseiametile ja Tõnismäe arhiivi jõudis see alles aastal. Mõnevõrra segadust on tekitanud riikliku arhiivisüsteemi reorganiseerimine. Eestis on ajalugu, eriti lähiminevikku, vähe uuritud,vähe on sellest ka kirjutatud. Küll aga on meie ajalugu läbi aegade mitmeid kordi ümber kirjutatud. Tõhustada tuleks tööd just arhiiviallikatega, selleks oleks vaja järjekindlat lähimineviku uurimist toetavat riiklikku poliitikat. Samuti tuleb Eesti ajalugu kirjutada Euroopa ajalukku. Euroopas on Eesti lähiajaloost küllaltki ähmane, et mitte öelda väär ettekujutus. Täiendust vajavad meie ajalooõpikud, eriti venekeelsetele koolidele mõeldud. Vähemalt okupatsioonimuuseumi poolest oleme Saksamaast ette jõudnud, kuigi muuseumi loomiseni ei jõutud küll mitte tänu riiklikule poliitikale, vaid erainitsiatiivile ja -kapitalile. Nõnda ärgitas sümpoosion meid mitte unustama teemasid, mis kipuvad vahel päevapoliitikas tagaplaanile jääma. Kinnitust sai mõte, et tänane tarkus ei ole piisav homsesse astumiseks - selleks on vaja kogu minevikus kogutud teadmiste pagasit. Minevikukogemused on nii positiivsed kui negatiivsed, ja just neid viimaseid kipub selekteeriv inimaju ära unustama, sest nii on lihtsam. Samas on võimalik minevikus kogetud negatiivne võtta homsesse kaasa positiivse kogemusena, millest on õpitud, et osata muuta paremaks homset maailma. Selleks on ainult vaja täna eilse negatiivse kogemusega tegelda, mitte püüda seda ära unustada või maha vaikida - protsessi ebamugavusest ja valulikkusest hoolimata. Sest unustatud luukered riikide, rahvaste ja indiviidide minevikus ärkavad varem või hiljem ellu ja tagajärjed on etteaimamatud. P e e p P il l a k

4 KULTUURIMINISTEERIUMIS Kultuurkapitali ei tehta ringi Üleeile toimus kultuuriministeeriumis mõttevahetus kultuuri ja raha seoste üle. Ligi neljakümnele inimesele (ioomeiiitude juhid, kultuuriväljaannete toimetajad, Kultuurkapitali esindajad jt. meie süvakultuuri korraldajad) esines kõigepealt rahandusminister Siim Kallas. Esmalt tutvustas ta praeguse valitsuse üldisi finantsalaseid põhimõtteid tsiviliseeritud maailma kontekstis. Ta ütles, et eelarve tegemisel tuleks kõiki elualasid käsitleda võrdsena ses mõttes, mis puudutab nende finantseerimise viisi. Fikseeritud protsentuaalsed eraldised olevat kurjast, kuna hägustavat võimalust rahavooge jälgida ja juhtida. Seejärel läks Kallas lähemale neile probleemidele, mis kultuuriinimesi praegu enim vaevavad ning mis oli ka nähtavasti põhjus, miks minister Signe Kivi selle kokkusaamise korraldas. Kõige põletavam teema on teadagi Kultuurkapital, mille üle arutelule kulus lõviosa pooleteisest rahandusministriga veedetud tunnist (ja millest on natuke kahju, sest õhus on ka teisi väga olulisi probleeme, mis mõjutavad kultuuri käekäiku). Kallas väitis, et keegi ei ole tahtnud seda institutsiooni likvideerida, vaid ainult optimeerida. Päris kindlasti oli plaanis alles jätta ekspertide kogu (kehand), kes otsustab summade konkreetse jagunemise. Ministri meelest polnud Kultuurkapital tegelnud piisava efektiivsusega. Sellele oponeeris Kultuurkapitali tegevdirektor Avo Viiol, võrreldes kultuurkapitali teiste finantstsentrumitega viimaste aastate turukõikumiste taustal. Vaidluse see liin jäigi õhku rippuma. Kallas tunnistas, et pressi oli sattunud eelnõu, mille üle kavatseti alles mõtteid vahetada, mis ei olnud veel mõeldud parlamendile esitamiseks. Ühelt poolt kõneleb see ajakirjanike professionaalsusest (saavad kätte igasugust infot), teisalt aga tekitab asjatut pinget ja unetuid öid. Kallas kinnitas lõpuks, nagu tema parteikaaslannast kultuuriminister Sirbis kolm numbrit tagasi, et alkoholi ja hasartmängude aktsiisist laekuv protsent jääb muutmata, kuna see ei ole nende jaoks nii oluline probleem, et (kultuuriavalikkusega lausa suhted rikkuda. Koosolijate poolehoid Kultuurkapitalile oli üksmeelne (A. Keskküla, M. Sirkel, A. Valton jt.), v. a. D. Ahmetov Salong-teatrist, kes arvas, et riik peaks uurima Kultuurkapitali rahajagamise räpaseid telgitaguseid. Valitsusel on plaanis läbi vaadata meil tegutsevad sihtasutused (mitte ainult kultuuriga tegelevad). Need, mis ainult riigilt saadud raha jaotavad, peavad tõenäoselt oma tegevuse tulevikus lõpetama. Nende asemel hakatakse raha eraldama projektide alusel. Aga iga sihtasutuse tegevust ja otstarbekust vaadeldakse iseseisvalt. Lepo Sumera küsis, kas poleks võimalik suuri objekte nagu kunstimuuseum ehitada erakapitali najal, kusjuures riik oleks käendaja. Kantsler Margus Allikmaa kahtles: see teeks umbkaudse arvestuse järgi aastas 60 miljonit protsente tasuda. Allakirjutanu tundis huvi, kas on plaanis analoogiliselt ettevõtete tulumaksu kaotamisega teha soodustusi ka füüsilisest isikust ettevõtjatele. See puudutab otseselt kunstiinimesi, kellest paljudel on vastav litsents, aga kes peagi maksukoorma all ägama hakkavad. Kallase järgi ei ole plaanis seda muuta ning selleks polevat ka vajadust. Kultuuriminister, kantsler ja ministeeriumi rahandusosakonna juhataja Linda Sade tutvustasid kultuuriministeeriumi selle ja järgmise aasta eelarvet. See, et absoluutarvudes järgmise aasta rahasumma suureneb, tuleb sellest, et sinna sisse on arvestatud ka kohalikud investeeringud. Ilma nendeta on summa ikkagi väiksem kui sel aastal, mitte küll palju, ligi 29 miljonit. Kõige rohkem tõmmatakse vähemaks raadiolt ja televisioonilt. Spordi ja kultuuri rahastamise vahekord ei muutu. Filmialasteks rahvusvahelisteks koostööprojektideks antakse täiendavalt neli miljonit. Kunstimuuseumi hakatakse kõige kiuste ehitama. M ih k e l M u t t Vello Pahn Savonlinnas Eesti noorema põlve dirigent Vello Pähn (41), keda saab kodumail näha-kuulda nii harva, kutsuti Savonlinna tänavu prantsuse.vaimus ooperifestivalile juhatama Gounod Fausti uuslavastust. Tema kuus etendust tulid vaatajate ette ajavahemikul VII. Et Savonlinna tuli kuue külalisetendusega ka Opera National du Rhin Strasbourg ist (Weberi Nõidkütt" ja Poulenci Karmeliitide dialoogid"), oli eesti dirigendile prantsuse vaimu teise kandjana langenud suur ja vastutusrikas tähelepanu, pealegi festivali ainsa uuslavastuse muusikalise juhina. Juba "Fausti esietenduse järel leiti, et noor eesti maestro tuli ülesandega hästi toime. Helsingin Sanomat (12. VII) kirjutab: Eesti dirigent Vello Pähn osutus heaks professionaaliks. Kuigi algus oli pisut kahvatu, siis etenduse jätkudes hakkas orkestrist kuuldavale tulema nii ilmekust kui haaravust... Kui mitte lausa unustamatu, siis igal juhul tubli esitus. Kuipaljuke kriitikud ooperietenduse dirigendist peale ühelauselise mainimise üldse kirjutavad? Seda enam, et soomlaste tähtsopran Soile Isokoski tegi Faustis oma esmakordse ja palju kiidusõnu saanud Margarethe, kuigi kaotas ühel esimestest etendustest keset vaatust hääle ja liigutas (orkestriaugust laulva Lena Nordini häälega koos) vaid suud (missugune katsumus ka dirigendile!). Lavastaja Vilppu Kiljunenile oli Faust. Soome suure festivalilava tuleristseteks, Vello Pähn on varem Savonlinnas juhatanud Lendavat hollandlast, ka sama trupiga festivalidel Hispaanias, ja menukalt. Kiljunen: "Pähn tahtis viibida harjutustel lavaproovide algusest peale. See on väga harukordne. Pähna kutsus festivalile pidustuste kunstiline juht Jorma Hynninen. Kui Helsingin Sanomates ilmus Jorma Hynnineni muusikalise tegevuse juubelikontserdi (kontsert toimus Savonlinna festivalil) päeval pikk tutvustus laulumaestro tegemistest, pidas Hynninen oma senise Savonlinna festivalijuhitegevuse üheks suuremaks õnnestumiseks tänavust Fausti.' P r iit K u u s k Eri Klas pärast juubelit 12. juunil juhatas Eri Klas Stockholmi Kuningliku Filharmoonia Orkestri ees lossikontserti, kys aariaid laulsid nimekad rootslased Gösta Winbergh, Ingvar Wixell ja Helen Sjöholm ning Rahmaninovi II klaverikontserdi solistiks oli Staffan Sheja. 16. VI toimus Eri Klasi juhatusel hooaja lõppkontsert Moskva Konservatooriumi Suures saalis Vene Riikliku Sümfooniaorkestriga: Brahmsi I klaverikontsert (sol Eliso Virsaladze) ja IV sümfoonia. Lisandus viis etendust juulis; "Pajatsid ja Talupoja au Savonlinna ooperifestivalil, meie laulupidu ning 3. ja 5. VIII kontserdid Hollywood Bowlis Los Angelese Filharmoonia Orkestriga: sh. Griegi Klaverikontsert (sol. Garrick Ohlsson), Sibeliuse II sümfoonia, Šostakovitši I viiulikontsert (sol. Vadim Repin) ja Mussorgski Pildid näituselt. 13. VIII toimus Tampere Linnaorkestri hooaja avamiseks vabaõhugala, solistideks Pille Lill, Annely Peebo ja Jaakko Ryhänen (kordusid Tamula järvel). 29. VIII avab Klas Hollandi Raadio SO uue hooaja Amsterdami Concertgebouws: Saint-Saõnsi III sümfoonia ja Rahmaninovi II klaverikontsert (sol. Cristina Ortiz) ning plaadistab orkestriga A. Weberni teoseid. Septembris järgnevad Minkuse Bajadeer Soome Rahvusooperis (10.IX) ja Tampere Ooperi galakontsert P E A L E L E N D Eesti Muusikaakadeemia alustab uut õppeaastat 30. augustil. Sirp küsis EMA õppe- ja teadusprorektorilt, kuhu tudengid kogunevad. Ehk teisisõnu, kas oma maja on nüüd tõesti valmis? Sajandi viimase aasta sügisel, vahetult enne EMA 80. aastapäeva on teoks saamas ime, mida on oodatud 55 aastat - muusikaakadeemia on jälle kord jõudmas oma koju. Maja, mida on planeeritud ja; ehitatud küllalt kaua, on lõpuks valmis. Õppejõud alustasid tööaastat juba 23. augustil; kõigepealt tuleb neil õppida maja tundma, et olla õppeaasta alguseks kursis uute toimemehhanismidega ja omakorda nõu anda tudengitele. Tahaksin, et kohanemisaeg oleks võimalikult lühike ja et kohe saaks alata sisuline õppetöö. Olen veendunud, et nii lähebki, sest maja on hubane ja inimsõbralik ning peaks rahuldama ka muusikaõppuri kõrgendatud nõudmised. Ruumi ei ole vanade õppehoonetega võrreldes palju juurde tulnudki, kuid lausa võrreldamatult on muutunud kvaliteet. Julgen väita, et pärast poolt sajandit Kolgata teed on nüüd Eestis üks Euroopa parim konservatooriumihoone. Erilist tähelepanu on pööratud sealse grand prix üleandmise puhul (16.IX) ning Tampere Linnaorkestriga Einar Englundi IV ja V sümfoonia esitused hiljaaegu lahkunud helilooja mälestuskontserdil (23. IX). Nii mõlemad sümfooniad kui ka Tšellokontsert Jan-Erik Gustafssoniga seejärel ka plaadistatakse. P r iit K u u s k Ain Anger Mirjam Helini konkursi! augustini Helsingis toimunud IV rahvusvahelisest Mirjam Helini nimelisest lauljate konkursist võttis edukalt osa ka üks eesti laulja, rahvusooperi solist, 28aastane bass Ain Anger. Iga viie aasta järel toimuvale konkursile pani aluse aastal väljapaistev soome solist Mirjam Helin, et toetada noori andekaid lauljaid. Kolme korraga on see jõudnud kujuneda kõrgetasemeliseks võistluseks. Sel aastal valiti 200 kasseti saatnud laulja hulgast 60 võistlejat. Teise vooru pääses neist 20, sh. ka Ain Anger. Kümneliikmeline žürii koosnes oma ala tippudest, kelle hulgas olid sellised maailmanimed nagu Torn Krause (esimees), Jevgeni Nesterenko, Joan Sutherland jt. Finaalist, kuhu valiti kaheksa solisti, jäi Ain Anger napilt välja. Kiideti tema mahukat häälematerjali ja väljendusrikast interpretatsiooni ning mõnede kriitikute arvates väärinuks ta pääsemist lõppvoorus: Meeste hulgas oleksin tahtnud finaalis näha ka eestlasest bassi Ain Angerit. Tal on erakordselt võimas häälematerjal, ta on maailmaklassi laulja. Arendamist vajab veel tehniline pool (Seppo Ruohonen, Helsingin Sanomat 18. VIII). Konkursi võitis naistest 22aastane läti metsosopran Elina Garanca, kes võlus oma mahuka ja isikupärase hääle ning karismaatilise esinemisega. Meestest sai esikoha poola bariton Marcin Bronikowski. A n n e li J aa n u s Türnpu sünnipäevakontsert Eesti tuntud helilooja ja koorijuhi Konstantin Türnpu sünnist möödus 13. Vill 134 aastat. Seda sündmust tähistati kontserdiga K. Türnpu rajatud pargis Tuulna külas Keila vallas helilooja endise Kuusiku talu maa-alal. Keila vallavalitsuse tervituses märgiti, et Konstantin Türnpu sünnipäevakontserdist saab iga-aastane traditsioon. Päevakohase sõnavõtuga esines Meestelaulu Seltsi Türnpu meeskoori dirigent Tõnu Kangron, kes andis ülevaate Türnpu elust ja loomingulisest tegevusest. Kontserti alustas Eesti Meestelaulu Seltsi poistekoor (dir. Hirvo Sun/a ja Nõmme muusikakooli direktor Indrek Vijard). Poistekoor esitas noorusliku innu ja mehisusega Cyrillus Kreegi, Rudolf Tobiase, Eduard Oja jt. heliloojate laule. Hästi kõlasid Urmas Sisaski "Heliseb väljadel, Ülo Vinteri Kodulaul jt. laulud, Siis aga sai Kloogal esinemisõiguse enda kätte auväärne Eesti Meestelaulu Seltsi K. Türnpu meeskoor (dir. Tõnu Kangron). Esitati K. Türnpu laulud Mu Eestimaa, Meil aiaäärne tänavas, aga samuti Juhan Aaviku Kodule jt. kauneid laule. AVO SUURVÄRAV Uus eesti mängufilm tuleb oktoobris Oktoobris linastub Eesti kinoaes täispika mängufilmina võetav filmikassett "Kass kukub käppadele, mis koondab ühe pealkirja aila kolme noorema põlvkonna režissööri Jaak Kiimi, Peter Herzogi ja Rainer Sarneti ekstsentrilised seiklusfilmid. Jaak Kilmi filmis "Tähesõif satub peategelane Jan (Renõ Reinumägi) kummalisse ususekti. - Mida sa teeksid, kui ühel päeval tundmatu naine ulatab sulle kohvri ampullidega, lubades selle edasitoimetamise eest astronoomilist tasu? Peter Herzogi filmis Harjutused Florianile määrab playboy Florian (Hendrik Toompere jun.) kohtumise kahe naisega ühele ajale. See käivitab Floriani jaoks saatusliku ahela. Mida sa teeksid, kui armastatud naine ulatab sulle kasseti, öeldes, ära seda ainult autos kuula? Rainer Sarneti filmis Pauli laululaegas armub estraadilaulja Pauli (Taavi Eelmaa) peegelpilt tema naisesse ja tuleb ühel päeval läbi peegli. - Mida sa teeksid kui su oma peegeldus muutub sulle eluohtlikuks? Filmid on valminud stuudios AS Exitfilm koostöös Taani suurfirmaga Zentropa ApS (tootnud kõik Lars von Trieri filmid), produtsent Peeter Urbla. Teisi osi mängivad Peeter Volkonski, Arvo Kukumägi, Gita Kalmet, Aleksander Eelmaa, Raine Loo jt. Filmide operaator on Mait Mäekivi, kunstnikud Inessa Josing, Jaanus Orgussaar ja Mauri Gross, originaalmuusika ansamblitelt Beggars Farm ja Borax. Eesti animafilmid võitsid Raumas Läänemere-äärsete maade filmiloomingut haaraval VI Sinise Mere filmifestivalil Raumas ( Vill) jäid žürii otsusega A-sarjas esikohta jagama kaks eesti nukufilmi - Mait Laasi Päevavalgus" ja Peep Pedmansoni Just Märried. Viimane pälvis ühtlasi ka Kuldheeringa-nimelise kuju kui parim mereainestikuline linateos. Pedmansoni filmi auhinnati tehniliselt hästi teostatud ning visuaalselt hõrgu, võluva valguse ja värvi tunnetusliku mõjuvuse" eest. Teiseks jäi Märt Sildvee "Guardian Angel ja kolmandaks Riho Undi ning Hardi Volmeri "Primavera. Von Krahli teater taas Euroopasse 27. ja 28. VIII osaleb von Krahli teatritrupp Peeter Jalaka lavastusega "Eesti mängud. Pulm. Release 2 mainekal rahvusvahelisel suveteatrite festivalil Hamburgis. Festivali kõrgtasemest annavad tunnistust niisugused osalejad nagu Josef Nadj & Compagnie (Prantsusmaa), Rui Horta (Saksamaa), Moving House Theatre (Ungari), La La La Human Steps (Kanada), Noorte Vaatajate Teater Moskvast; DV8 Physical Theatre (Inglismaa), En Knap (Sloveenia), Sasha Waltz & Guests (Saksamaa), Rustavi koor (Gruusia) jt. Eesti mängud. Pulm. Release 2 esietendus käesoleva aasta juunis festivalil Theater der Welt Berliinis. Etenduses teevad kaasa Von Krahli näitlejad Tiina Tauraite, Liina Vahtrik, Erki Laur, Juhan Ulfsak ja Enar Tarmo ning külalistena Guido Kangur ja setu koor Leiko Värskast. Release 2 on kirjutanud Peeter Jalakas ja Liina Keevallik. Etenduses kõlava põneva setuteemalise muusika autorid on Toomas Lunge, Indrek Kalda ja Peeter Jalakas. Kohe-kohe jõuab CD ka müügilettidele. Alates 30. augustist annab teater kuus etendust Amsterdami elanikele ning külalistele. 21. septembril avatakse hooaeg statsionaaris Saša Pepeljajevi menulavastusega Kodanikud!. Esimeseks uuslavastuseks hooajal on aga Mati Undi "Inimesed saunalaval, mis peaks vaatajateni jõudma oktoobris. A ndres P ung ruumide akustikale ja läbikostvuse vältimisele. Tundub, et soovitu on ka saavutatud. EMA uues õppehoones alustab uut õppeaastat 502 üliõpilast (432 bakalaureuse-, 67 magistri- ja 3 doktoriõppes), sh. 99 uut põhiõppe üliõpilast ja 20 magistranti. Üliõpilaskonna, u. 150 õppejõu ja u. 30 klaverisaatja käsutuses on 80 õpperuumi, suuremad neist on kammersaal kuulajale (suur kontserdisaal jäi II ehitusetappi), kooriklass-auditoorium, ooperistuudio ja tulevane oreliklass, mis praegu võetakse kasutusele väikese kammersaalina. Ruumides paikneb kokku 96 klaverit, neist 53 on uued. Märtsis 2000 on muusikaakadeemiasse oodata rahvusvahelisi eksperte, kes viivad läbi õppekavade akrediteerimise. Õppekeskkonnaga peaksid nad küll rahule jääma. Loodame, et meil on nüüd rohkem aega ja energiat keskenduda õppetöö sisulisele poolusele, et eesti muusikahariduse hea maine leiaks kinnitust ka nende silmis. On hea meel, et EMA uuest hoonest saavad osa ka tuhanded oma haridustee juba lõpetanud, aga nüüd täienduskoolituses oma teadmisi süvendavad muusikud ja muusikaõpetajad. EMA on sel moel üha rohkem kujunemas Eesti muusikahariduse suveräänseks keskuseks. Sellest ja ainult sellest asutusest oleneb ju tegelikult, milline on muusikahariduse tase Eestis. Ja siit loogiliselt edasi - milline on muusikakultuuri tase terves Eesti riigis. Tahan tänada kõiki projekteerijaid, ehitajaid ja rahastajaid, et see sajandilõpu ime on nüüd teoks saanud.

5 Inimarengu kunstipreemia Jüri Ojaverile Eesti energia näituse avamisel anti üle ka tänavune ÜRO Arenguprogrammi Eesti esinduse kunstipreemia, mille pälvis Jüri Ojaver. Eesti Kunsti Agentuuri juhataja Georg Poslawski sõnul otsustas žürii (Sirje Helme, Ando Keskküla, Ants Juske ja Georg Poslawski) tunnustada Ojaveri märkimisväärse panuse eest eesti skulptuuri arengusse ning inimarengut uuriva loomingulise tegevuse eest viimaste aastate eesti kunstis. Inimarengu kunstipreemia antakse tänavu välja viiendat korda aastal pälvis selle Raul Meel, aastal Andres Tolts, Eve Kask ja Marko Laimre, aastal Marko Mäetamm ning aastal Urmas Viik. Peeter Pere maalid pangas Peeter Pere maalinäitus avati 24. augustil Eesti Panga galeriis. Näitusel tutvustab Pere oma aastate loomingut iseloomustavaid suundumusi õlimaalidest kuni Veneetsiasse lähetatud püstolilaskudega kirjutatud vineertahvlite sarja kuuluvate töödeni. Eriti tuleks esile tõsta kunstniku pingevaba suhet erinevate kunstikontseptsioonidega - see ei ole tüüpiline praegusele ajale, kus kunstnikku iseloomustab spetsialiseerumine mõnele kitsale valdkonnale või süsteemile. Pere töid võib liigitada mitmesuguste erinevate kunstimõistete alla, me ei eksiks oluliselt, rääkides tema puhul minimalismist ja kontseptualismist või võrreldes tema tööde valmimist performance iga, milleks kuulide tulistamist puitu võiks ju vabalt lugeda. Pere enda suhe neisse prestiižikaisse kunstinähtusteesse osutub tavaliselt loovaks, mängureeglite tundmisest tähtsamaks on mäng ning tulemused. Rühm T liikmena valdab ta oskust panna mõisteid ja tähendusi hargnema nii töödes kui vaatajate peas. Seda sofistlikku meetodit pingestab järsuvõitu otsustavus vahendite valikul. Eestis pole varem kellelegi pähe torganud kuuliaugu võrdlemine kujundiga, leitud kujundi mõttekuse või kohatuse üle vaielda või nördimust avaldada ei võimalda meil aga meie macholikust vägivallast pimestatud aeg. Pere töid võib võttagi kui 1990ndate sundmõtete kommentaare: tolli templijälgedega pildid jutustavad reisikihust, kuulijäljed endale kõike lubavast mehest, õlimaalidele jääks. koht kaugenenud ideaalseisundist unistava kunstniku melanhoolias. Näitus on lahti kolm kuud. Tuli, vesi ja vasktorud Sambas 28. augustini on Sambas May ja Ursula Aavasalu näitus "Tuli, vesi ja vasktorud. Kaudselt on näitus Tuli, vesi ja vasktorud" sündinud aastal läbi viidud rootslaste rakukeraamika workshopl tulemusel. Raku, XVI sajandi jaapani tehnika, on eelkõige seotud teetseremooniaga. Põletusprotsessi lihtsustumisest hoolimata on tehnika jäänud olemuselt samaks. Täis üllatusi ja juhuse piruette, ootusrikkust, kordumatust, asümmeetrilist ilu ning maalähedast rohmakust. See on tule, suitsu ja vee alkeemiline kiretants glasuuridel. May Aavasalu nii materjalilt kui visuaalselt postmodernistliku kollektsiooni põhiosaks on ruumilis-skulpturaalsed seinaobjektid. Neis segunevad rakukeraamika mikroskeemiga ning hellenistlik torso loodusrahvastele omase rikkaliku dekooriga, moodustades küllusliku terviku. Ursula Aavasalu väljapaneku põhiteljeks on kõikmõeldavate idamaiste varjunditega ja märkidega karikate kaskaad. Neile sekundeerivad poeetilisurbanistlike objektidena lambid, kell, peegel. Näitusest õhkub fantaasialendu ja tegemisrõõmu, mis olemuselt on peidus ju ka vanas ja lihtsas rakutehnikas. K re g A - K r is t r in g Jüri Ojaver, Jaan Paavle, Paul Rodgers, Jaan Toomik. Eesti energia soolalaos r m a rk o m um m 26. augustil avati Eesti Kunstimuuseumi Rotermanni soolalao filiaalis näituseprojekt Eesti energia, kus osalevad kunstnikud Jüri Ojaver, Jaan Paavle, Paul Rodgers ja Jaan Toomik. Nelja kunstniku koostööst sündinud näitus on tervik, mis võtab kokku kunstniku suhted energia ja energeetilise välja fenomeniga. Eesti energia on samaaegselt out ja in teema, sest energia on laiem mõiste, mille kaudu saab suhestuda üldisemate teemadega. Näitus hõlmab Toomiku ja Paavle videoja Ojaveri ning Rodgersi objektinstallatsioone, kõikides teostes on tunda tugevat performatiivset elementi. Ojaveri ja Rodgersi tööd omandasid lõpliku ilme näituseavamise performanceites. Uues videoinstallatsioonis arendab Toomik taas talle eriomaselt subjektiivseid teemasid, võrreldes intiimset üldkehtivaga. Paavle keskendub sümbolite vaatlusele, kaasates irooniat ja groteskseid tõlgenduskäike. Rodgersi projekt on seotud tema kui inglase kohanemisprobleemidega uuel kodumaal Eestis. Temalt näeme kineetilist skulptuuri, mis kuulub ainevallalt erootilisse kunsti. Kunstniku teine taies omandas oma lõpliku kuju avamisel teostuvas performanceis ja esindab eksistentsiaalset uurimust valust. Ojaveri töö on interaktiivne - vaatajad saavad astuda sellega füüsilisse kontakti. Pelgalt interaktiivse mängu kõrval sisaldab see ka arhailist ning sümbolistlikku tasandit, mis on kunstnikku ikka huvitanud. Näitus on lahti 12. septembrini. Võru ja Põlva planeeringud soolalaos 5. septembrini on arhitektuurimuuseumi keldrikorrusel Võru ja Põlva keskväljaku planeeringu arhitektuurikonkursi tööde näitus. Juba kevadel lõppenud konkursside tööde eksponeerimisega jätkab arhitektuurimuuseum traditsiooni kajastada võimalikult kõiki Eestis toimunud konkursse. Nii Võrus kui Põlvas oli võidukas verinoor generatsioon. Võru kesklinna planeeringu esikoha pälvis töö Džäss (Rene Valner, Hanno Grossschmidt ja Kalle Komissarov), teise koha said märgusõna "Tsura all esinenud Tiina Tallinn, Anu Kotli ja Eha Jakobi, kolmas koht jäi projektile Versus (Margit Mutso ja Madis Eek). Põlvas võitis tööga Väljaku võtmed arhitektuuriüliõpilane Toomas Paaver, II -III kohta jagasid Pliiats (Oliver Alver) ja Kureväli (Uku Põllumaa). Osteti Villem Torniste, Veroonika Valgu ja Ott Kadariku töö märgusõnaga Põlv, Eek&Mutso töö Vaal jt. Väikelinnade planeeringukonkursse on nüüdseks olnud juba mitmeid, loodetavasti jõutakse see arhitektuurne "regionaalpoliitika ka uuel sajandil ellu viia. T r iin O jari Kaasaegne puitlinn Oulus 25. augustil avati arhitektuurimuuseumi galeriikorrusel näitus, mis tutvustab Soome moodsa puitlinna rajamise ajalugu. Oulu ülikooli arhitektuurikateedri juhtimisel on põhjanaabrid käivitanud programmi Moodne puitlinn", mille eesmärgiks on puitarhitektuuri taaskehtestamine linnakeskkonnas, puidule sobivate tehnoloogiliste lahenduste väljatöötamine ning rakendamine. Selle programmi raames a. toimunud üliõpilaste arhitektuurikonkursi tulemused realiseeritakse Oulus Linnanmaa puitlinnaosa rajamisel. Lisaks projektmaterjalile ja makettidele saab näitusel tutvuda soomlaste puiduteemaliste arhitektuuri ja ehitustehnika käsiraamatutega. Näitus on lahti 5. septembrini. T r iin O jari E ha K o m issaro v Uued näitused Pärnus Eile avati Pärnu uue kunsti muuseumis sügisnäitus Ma tunnen end paremini, kus kunstnikud esitavad nägemusi iseendast. Külaliskunstnikest on töid saatnud Violeta Bybelite Vilniusest, Maria Bengtsson Stockholmist, Lieve Ulburghs Antverpenist. Judith Vidal-Hall ja Edward Lucie-Smith Londonist lõid oma teosed Pärnu rahvusvahelise enesetsensuuri konverentsi ajal. Näituse keskpunktiks on autoportreede salong, mis heidab lisaks täna kunstiteele astuvatele loojatele retropilgu ka eesti kunstiloole August Weizenbergi, Ants Laikmaa, Eduard Wiiralti ning noore Evald Okase loomingu kaudu. Näitus on lahti oktoobri alguseni. Sügisene vaikelu Pärnus algas 26. augustil Eesti Keraamikute Liidu aastanäitusega "Vaikelu. Pärnu uue kunsti muuseumi ekspositsioonis on esindatud selle aasta nii üksikautorite kui grupilooming vastavalt teemale. Näitusel osaleb 38 kunstnikku. Urmas Puhkani näitusekujunduse lahendus meenutab suurt natüürmorti, kus üksikud tööd kajastavad kunstnike mõtteid ja tehnoloogilisi võtteid. Materjalikasutamises ei piirdutud ainult traditsiooniliste savi ja glasuuriga, kasutusele on võetud erinevaid ja tihti ootamatuid materjale. Vormi poolt on see näitus samuti mitmekesine - võib näha mahulisi vormikompositsiooneja maalilisi pinnalahendusi. Näitus on lahti septembri lõpuni. Praegu võib juba täiesti kindlalt öelda, et sellist publikumenu nagu Pärnu uue kunsti muuseumis sel suvel toimunud näitustel Mees ja naine ning Ecce Homo! pole sel kunstiasutusel juba ammu olnud. Näitusi külastas üle inimese. Pühapäeva hilisõhtul, mil pärnakad kasutasid võimalust vaadata näitusi tasuta, tekkis kella 21 ja 22 vahel muuseumi saalides tõsine inimummistus. Võimalik, et Pärnu uue kunsti muuseum on püstitanud aasta külastusrekordi. Rahva suur kunstihuvi on põhjuseks, miks juba järgmisel aastal algab ehitustöö muuseumi laiendamiseks. Arhitektide M. Penjami ja L. Lapini projekti järgi on juba valminud tööjoonised Eesti avaraima - I l m kõrguse kunstisaali ehitamiseks, tänu millele tekib ekspositsiooniring/kus on koht ka muuseumi kollektsiooni püsiesitluseks. Türi noorte kunstipäevad Eesti väikelinn Türi on muutunud kaasaegse kunsti metropoliks: augustini toimuvad seal V Türi noorte kunstipäevad. Osalejate hulgas on nii Türi noorema põlve kunstnikke ja nende sõpru kui ka tuntud esindajaid pea igalt kunstialalt: Tiit Jaanson, pe/yormanceikunstnik Sorge, moekunstnik Eve Hanson jt. Juba teist aastat osaleb oma näitusega ka Kursi koolkond. Oodata on igasuguseid põnevaid ja väljakutsuvaid sündmusi: kunstipäevade avamise akt on piisavalt šokeeriv - kultuuriüritus sünkroniseeritakse kunstikempsu avamisega keskväljakul. Korraldajate arvates saab see asutus kolmeks päevaks linnaelus tähtsa rolli - kempsu kella alla on võimalik kohtumisi määrata, lugeda seina peale pandud värskeid kunstiuudiseid jne. Kaasaegsele kunstile kombekohaselt viitab see ka sotsiaalsele probleemile - avaliku käimla puudumisele Türi linnas. Näitusi korraldatakse soliidsemates kohtades, kuigi vaevalt võib neid pidada traditsioonilisteks. Kunstnike päralt on vana raudteeait, garaaž, ujula, kus saab näitust vaadata, varbad vees jne. Kunstipäevadega käib kaasas ka kultuuriprogramm, mille raames võib saada nii vaimse naudingu öisel järvekontserdil kui ka gurmaanliku kohvikus Eriti Nobe Tigu, kus toidule lisaks pakutakse ka seljasügamist ja kätepesu. Võib lisada, et peaaegu kõik kunstipäevade ettevõtmised on tasuta, mis teeb need külastaja silmis kindlasti eriti väärtuslikuks. M a r ia O rlova Festival Edinburghis Briti saarte mitmekülgsemaid rahvusvahelisi muusika ja kunstide festivale (esmakordselt 1947) toimub tänavu 15. VIII - 4: IX. Tippsündmustena on oodatud György Kurtägi teosed (5 kontserdil), James MacMillani autoriõhtu (BBC Šoti SO, dir. Osmo Vänskä), Simon Rattle Viini Filharmoonikute (lõppkontserdid) ning Bernard Haitink BBC SO ja Claudio Abbado Gustav Mahleri Noorteorkestri ees. Charles Mackerras juhatab kolme Schumanni kava (ka homme), tellitud uusteose Michael GordonilttÕi Ensemble Modern (dirigendiks, ka oma teosega helilooja John Adams), juba on mänginud Pittsburghi SO Maris Jansonsi käe all ning Londoni Promenaadikontsertidel esinenud Rootsi Raadio SO (dir. Myung-Whun Chung). Sooloõhtutega esinevad pianistid Alfred Brendel (eile), Till Fellner, Stephen Kovacevich, Grigori Sokolov ja Andras Schiff (Bach), viiuldaja Frank Peter Zimmermann (10 Beethoveni sonaati), lauljatest on kutsutud metso Angelika Kirschlager, baritonid Christopher Maltman ja Simon Keenlyside, sopran Rosemarie Hardy (Kurtägi kava) ning soome sopran Soile Isokoski. Põnevaiks on kujunenud Puccini Turandoti etendused Aasia koosseisuga (dir. Michiyoshi Inoue, lav. jaapani koreograaf Saburo Teshigawara, nimiosas Chieko Shimohara), ooperist ka Verdi "Macbeth Luc Bondy uuslavastuses ning Britteni Lucretia teotamine kontsertkorras. Teatripoolel veel laval šoti näitekirjaniku David Greigi uus draama, Gorki Põhjas Rotterdami trupilt jmt. ning Mats Eki, William Forsythe'i ja Boris Chramatzi balletid. Domingo lööb Caruso rekordi Metis Kui New Yorgi Metropolitan Operas algab tuleval kuul uus hooaeg, teeb avaõhtul Carlo Rizzi dirigeerimisel Leoncavallo Pajatsites" taas kaasa ka Pläcido Domingo (solistideks veel Veronica Villaroel, Juan Pons, Dwayne Croft). See on Domingole Metis ühtekokku juba 18. hooaeg avada, millega ta löövat Enrico Carusole kuulunud senist avaõhtuil esinemise rekordit. Pianistide paraad La Roque is Tipp-pianistide festival Prantsusmaal La Roque i d Antheronis korraldati 19. korda (23. VII f VIII). Tänavuste kutsutute hulgas: Frangois- Rene Duchable, Garrick Ohlsson, Louis Lortie, Abdel Rahman ei Bacha, Philippe Oiusiano, Dezsö Ränki, Kun Woo Paik, Ralph Gothoni, Antti Siirala, Aappo Häkkinen, Paavali Jumppanen, Radu Lupu, Martha Argerich-Nelson Freire, Erika Haase (Ligeti kava), Dan Grigore- Andrei Vieru, Fabio Bidini, Leif Ove Andsnes, Frangois Weigel, Marilyn Frascone, Anna Kravtchenko, Giorgia Tomassi, Edna Stern, Fazil Say, Dang Thai Son, Markus Hinterhäuser (Scelsi, Nono), Michel Beroff, Christian Ivaldi, Pascal Devoyon, Jean-Frangois Heisser, Andreas Staier, Stephen Hough, Marc-Andre Hamelin, Ortwin Stürmer, Nikolai Luganski, ansambel Piano Circus, lõpetamas Beethoveni ööl 6 pianisti: Nicholas Angelich, Jean-Efflam Bavouzet, Frank Braley, Claire Desert, Frangois- Frederic Guy, Emmanuel Strosser. Kuulsate festivalide lõpunädal Nädalavahetusel jõuab lõpule vähemasti neli Euroopa tuntumat rahvusvahelist festivali: homme Bayreuthis, ülehomme aga Salzburgis, Schleswig-Holsteinis ja Veronas. Bayreuthi ainus uuslavastus oli mitme debütandiga Lohengrin (dir. Antonio Pappano, lav. Keith Warner, nimiosas Roland Wagenführer), seekord Nibelungideta, olid kordustena laval ka Lendav Hollandlane, Parsifal ning Tristan ja Isolde - viimane festival kauaaegsele kunstilisele juhile Wolfgang Wagnerile. Salzburgis on tuntud klassika kõrval laval olnud Rameau Les Boreades (dir. Simon Rattle), Busoni Dr. Faustus"(nimiosas Thomas Hampson) ning Luciano Berio Cronaca del Luogo maailmaesilavastus. i Schleswig-Holsteinis tehti festival esmakordselt pianistist dirigendi Christoph Eschenbachi juhtimisel, Prantsusmaa ja Goethe peateemadeks, keskseks etenduseks Mahleri Tuhandete sümfoonia. Festivali noorte toetuspreemia Radebergi fondilt ja ka publikupreemia sai 16aastane tšellist Mischa Meyer, Martin Ostertagi õpilane Karlsruhes. Arena di Veronal on itaalia ooperi kõrval olnud ka Lõbus lesk ja Carmen Denyce Gravesi ja Jose Carrerasega peaosades, Pläcido Domingol 30 aastat siinsest debüüdist ning Katia Ricciarellil 30 lavatee algusest. P r iit K u u s k f

6 Meis on rohkeni sarnast kui erinevat Ülik esindusrõivas. Terrakotta. Popol Vuh. Kitšee maiade raamat. Ilmamaa, Tartu lk. Ilmamaa teeb head tööd. Kirjastuse väljaanded on varustatud korraliku kommentaariumiga: lisade, saatesõnade, viidete, märkuste jmt. Popol Vuhi seletamine algab juba ümbrispaberi sisekülgedel ning jätkub põhiteksti järel nimede hääldamisjuhisega, märkuste ja viidetega ning saatesõnadega, mida on ühtekokku 73 lehekülge. Lisaks sellele on raamatu kõvakaante sisekülgedele trükitud maia kultuuriruumi ja kitšee-maiade alasid äramärkivad maakaardid; pole unustatud ka asja kohta käiva ja kasutatud kirjanduse loetelu. Nii et kel raamat käes, leiab selle mõistmiseks sealt ka vajaliku lisamaterjali. Seda pole mõtet ümber jutustama hakata. Ning tõlkija Ruth Liase koostatud saatetekst on tegelikult üks väga põhjalik retsensioon Popol Vuhi kohta. Seepärast pöörangi oma kirjatöös tähelepanu vaid ühele konkreetsele aspektile. Aga sellest hiljem. Neile, kes Popol Vuhi siiani veel lugenud pole, tuleb siiski huviäratamise üllal eesmärgil pakkuda pisuke ülevaade. Maiakeelne sõnaühend Popol Vuh tähendab otsetõlkes valitsejate nõupidamise raamatut. Kunagi olla selline raamat ka eksisteerinud ning nagu märgitakse saatesõnas, algallika olemasolus tänapäeval ei kahelda. Paraku oli see juba Hispaania konkistadooride saabudes XVI saj. kadunud ning selle pale on peidus uurija ning mõtleja eest, nagu kirjutab tänaseni säilinud Popol Vuhi teksti autor, keegi Caveki dünastia järeltulijatest. Kas muistsete pärimuste ja müütide ning kitšee maiade ajaloo ülestähendaja oli seda püha raamatut ise lugenud või neid lugusid teistelt lugejatelt/ teadjatelt kuulnud, ei selgu Popol Vuhi tekstist ega saatesõnast. Igal juhul ei ole olemasoleva teksti näol tegemist algallika adekvaatse kajastusega. Tõenäoliselt on teos taasloodud mälu järgi, sest paljudest asjadest, mida raamatus küll mainitakse (taeva mõõtmine, tuleviku ennustamine jmt.), seal tegelikult juttu pole. Siiski on tegu muistse maia kultuuri ühe olulisema kirjandusmälestisega, nagu täheldatakse asjatundlikus saatesõnas. Samas antakse ka teada, et kitšeed on üks maia hõime, kes lõid kõige võimsama riigi Guatemala mägismaal. Ka kultuur oli kõrge. Nad tundsid hieroglüüfkirja ja kalendrit, olid meistrid nii tarbe- kui ehituskunstis juba eelklassikalisel perioodil (2500 e. Kr p. Kr.). Klassikalisel ajastul ( p. Kr.) arenesid jõudsalt astronoomia, astroloogia ja matemaatika. Kõrgel järjel olid põllumajandus, kaubavahetus ja teedeehitus. Neid on võrreldud nii kreeklaste, egiptlaste kui ka roomlastega. Taimetundmises olid nad tolle aja eurooplastest aga kõvasti ees, kasutades taimi nii ravimiseks, jõu saamiseks kui ka hallutsinogeenidena. Ka nulli kasutasid nad enne, kui eurooplased selle araablaste käest ära õppisid. Põhjalikus märkuste ja viidete osas (43 lk.) selgitatakse, et nimi Quiche (kitšee), mille autor on andnud nii sellele maale ja linnadele kui ka neid asustavale hõimule, tähendab mitmes Guatemalas paikneva hõimu keeles metsa. Nii et ühel ja samal ajal nii metsa- kui linnarahvas. Popol Vuhi tekstist endast (IV osa) selgub veel, et kitšeemaiad olid ka üks rahutu rändaja-rahvas. Juba eessõnas öeldakse, et nende esivanemad tulid teiselt poolt merd (lk. 7). Kohe tekibki küsimus, kummalt poolt merd? Vahest Siberist? Ilmselt siiski mitte, kuigi selline (indiaanlaste Siberist tulemise) rahvasterände teooria eksisteerib. Edasises tekstis mainitakse korduvalt, et tuldi Idast. Kust täpselt, pole veel välja uuritud. Et Popol Vuh on üles tähendatud pärast hispaanlaste koloniaalvõimu kehtestamist neil aladel, seega jumalasõna, ristiusu õpetuse päevil (samas), siis arvatakse, et autor on põiminud teosesse Vana Testamendi motiive (hõimude ühiskeele lagunemine eri keelteks, mere taandumine rändavate hõimude teelt jne.; vt. ka märkusi ja viiteid lk. 203) ning et ebamäärane Ida võib tähistada kogunisti juutide kodumaad. Ning nagu märgitakse saatesõnas, leidub otseseid viiteid kitšee juhtide põlvnemisele Iisraeli hõimudest Popol Vuhiga samal ajal üles tähendatud Detail Palenque'i reljeefist Totonicapäni Valitsejate genealoogias, seda ilmse eesmärgiga taotleda privileege Hispaania võimudelt. Nii et siis pugemise mõttes. Sama tendents näib toimunud olevat ka Popol Vuhi puhul, sellepärast keskendungi järgnevas peamiselt Popol Vuhi ja Vana Testamendi võrdlemisele. Näiteks sarnaneb kitšee-maiade rännak oma Ameerika-algkodust, Hacavitzi mäelt ja linnast kuni Gumarcaahini (mida hispaanlased nimetasid Utatläniks ning hiljem Santa Cruziks, mis tõlkes püha risti tähendab) paljuski Iisraeli hõimude teekonnaga Egiptusest Kaananimaale, nagu seda kujutatakse Moosese ja Joosua raamatus. Nii nagu Aabrahami, lisaki ja Jaakobi järeltulijad pidid oma pikal retkel (40 aastat kõrbes jne.) kannatama janu ja nälga ning võitlema vaenulike hõimudega, niisamuti said tunda palju kannatusi ja vintsutusi (lk. 145) Suure Ema ja Suure Isa imeväel tehtud ja nõiaväel loodud kitšee-maiade nelja esiisa sigitatud kogukond. Üks olulisemaid erinevusi oma kodumaa otsinguil oli vahest see, et kui Iisraeli rahvas oma peatuspaikades vaid kogudusetelgi üles lõi, siis kitšee-maiad ehitasid üles terveid linnu (Chi-Quix, Chi-lzmachi jt.). See johtus ilmselt asjaolust, et juudid teadsid, kuhu nad lähevad; Jehoova oli tõotanud juba Aabrahamile, et pärast 400aastast orjapõlve võõrsil saab Kaanänimaa nende hõimule ning teel Egiptusest Tõotatud Maale juhatas neile pilve- ja tulesambana teed nii päeval kui öösel. Kitšeed aga otsisid nii endile kui oma jumalatele hüvaks elamiseks sobilikku ning vaenulike jõudude eest kaitstud kohta, katsetasid ja proovisid erinevaid asukohti, enne kui leidsid selle õige. Arvutu hulk on kohti, kus nad peatusid, kus elasid ja millele nime andsid (lk. 144). Üldse on nendes kahes pühas raamatus (mis on ühekorraga ka nii eeposed kui Kroonikad) kahtlaselt ja ehmatavalt palju sarnast. Seda nii rännakutes kui ka paikse elamise viisis. Kui oma rännakutel ja peatuspaikades elasid maiad rahus nii isekeskis kui naaberrahvastega ning võtsid sõjakirve kätte vaid siis, kui neid rünnati ehk siis oma vägevuse ja võimu näitamiseks, siis lõpp-jaama", Gumarcaahi jõudes, kuningate kuuenda põlvkonna ajal, läksid nad äkki õige sõjakaks. Nad rüüstasid ning jagasid väikeste ja suurte hõimude maid ja asulaid lähedal ja kaugel (lk. 153), laastasid ja hävitasid linnu, tapsid ja orjastasid inimesi ning sundisid tervet rida hõime endale andamit tooma. Sama juhtus Iisraeli rahvaga. Peale seda, kui Jehoova oli andnud Iisraelile kogu maa, mille ta vandega oli tõotanud (Joosua 21, 43) ning oli andnud neile rahu ümberkaudu (Joosua 21, 44) - misjärel oleks võinud ju rahus elama hakatagi hakkavad nad pärast Joosua surma (ja veel Jehoova toel!) äkki hoopis vallutama maid ja rahvaid ümberringi, tappes halastamatult süütuid inimesi, hävitades ja põletades linnu. Jeruusalemmas nad lõid elanikud maha mõõgateraga ja põletasid linna tulega (Kohtumõistjate 1, 8), Sefati linna nad hävitasid sootumaks; Peetelis nad lõid mõõgateraga maha linna elanikud (samas 1, 25), aga paljudele rahvastele panid nad peale töökohustuse ega ajanud neid hoopiski mitte ära (samas 1, 28). Töö kohustuslikuks tegemine on samasugune ikke alla panemine kui andami sund. Tegemist on ikkagi ligimese rõhumise ja ülekohtuga; sisu on sama, erinevad vaid vormid ja viisid, kuidas seda tehakse. Ja selles suhtes on ühesugune pea kogu maailma ajalugu. Ka eestlaste oma juba enne ristisõdijate tulekut, ilmekaimaks näiteks Sigtuna linna hävitamine aastal. Võib ju lohutada end mõttega, et tollal olid lihtsalt sellised metsikud ajad. Paraku kestavad need metsikused nii ehedates kui rafi neeritud vormides üha edasi. Mis see kapitalismgi muud on kui üks moodsa orjapidamise riukakavalaid vorme. Õigus on neil (ja neid on juba palju), kes väidavad, et inimene pole oma põhiolemuselt aastatuhandete jooksul suurt muutunud ega tema iseloom ja käitumine põrmugi paremaks läinud. Progress ei saa viia mujale kui enesehävituseni. Muistsed maiad teadsid seda. Popol Vuhis sisalduvates pärimustes on kirjas, et esimeste inimeste loomise ajal, Kindlasti ei olnud too päike seesama, mida näeme meie (lk. 120): Praegune inimkond elab Viienda Päikese ajastul; neli eelmist ajastut ja tsivilisatsiooni on lõppenud kataklüsmiga. (Vt. ka märkused ja viited 145, lk. 207!) Ka Jehoova organiseeritud veeuputust tuleb käsitleda kataklüsmina. Pea samal moel hävitasid maiade jumalad arbujate ja taidjate abiga loodud puu-inimesed. Taeva Süda kutsus esile üleujutuse; tekkis suur uputus, paduvihma kallas puu-inimestele pähe (lk. 19). Vahe on selles, et kui Jehoova hävitas inimkonna (v. a. Noa ja Co) tema patuse eluviisi pärast, siis maiade jumalad hävitasid esimest korda savist ja mullast tehtud inimesed sellepärast, et need olid laialivalguvad ja lõdvad ning neil puudus sigimisvõime ja aru; teist korda loodud puuinimesed, kes küll sigisid, aga seetõttu, et neil polnud hinge: ei mäletanud nad oma loojaid ega mõelnud nende peale, ei kummardanud ega palvetanud nende poole. Maia jumalate eesmärgiks oli luua olevused, kes neid ülal peaks ja toidaks (lk. 16), nende poole palvetaks ja neid meeles peaks. Igal juhul selgelt fikseeritud eesmärk, samal ajal kui Jehoova inimeseloomise eesmärk jääb ähmaseks. Neil kästakse küll olla viljakad ja valitseda kalade, lindude ja loomade üle (I Moosese 1, 28); hiljem, pärast Aadama ja Eeva pattulangemist ning nende väljasaatmist Eedeni rohuaiast pannakse neile peale ka kohustus harida maad, sest Oma palge higis pead sa leiba sööma" (samas, 3, 19). Inimestele pannakse peale veel muidki kohustusi, käske ja keelde ning luuakse hul

7 ganisti seadusi, mida tuleb järgida, aga MIKS oli inimest Jumal Jehoovale vaja, Vanast Testamendist ei selgu. Kui veel kõrvutada Jehoovat ja maiade jumalaid (Looja ning Tegija, Suur Ema ja Suur Isa, Taeva Süda ja Maa Süda, Tepeu ja Gucumatz), siis Jehoova oli neist kõvasti vägevam. Sest tema lõi inimese üksinda mullast ning ta sai sellega hakkama kohe esimesel korral, samal ajal kui maiade jumalad koos üleloomulike arbujate abiga lõid kaks tsunfti praakeksemplare (mullast ja savist ning puust), mis tuli hävitada. Ning ka kolmas inimese loomine (kollasest ja valgest maisist) ebaõnnestus selles mõttes, et need tulid liiga jumalate endi moodi, olid liiga targad ja nägid kõike. Seepärast heitis Taeva Süda uduvine nende silmadele" ning Nõnda hävitati tarkus ja kõik teadmised, mis olid neil neljal mehel, kellest algas ja arenes kitšee hõim" (lk. 103). Nii et kui Jehoova lõi vaid ühe mehe, Aadama, ning tegi tema küljeluust talle naiseks Eeva, sest Ta ütles: Inimesel ei ole hea üksi olla; ma tahan teha temale abi, kes tema kohane on (I Moosese 2, 18), siis maia jumalad lõid millegipärast (mille pärast?) esimesi meesinimesi korraga neli (lk. 101). Samamoodi tehti neile kohe ka naised. Tähelepanuväärne on see, et mõlemas usundis tehti naised valmis meeste une ajal. Oh olid ikka ilusad ajad küll: heidad õhtul üksinda magama ja ärgates on su kõrval tõeliselt ilus naine, päris sinu oma. Huvitav on asja juures veel see, et kui maia jumalad hävitasid puu-inimesed nende karistamiseks ja nuhtlemiseks (lk. 19) ning nende järeltulijatest said ahvid ( mis on jälg ühest inimpõlvest, lk. 21), siis Jehoova läks kaugemale: ta hävitas veeuputuse läbi kõik oma kätetöö : inimesed, loomad, roomajad ja linnud. Inimestest pääses ainult Noa oma perega, sest Noa oli ainus Päikese all, kes kõndis ühes Jumalaga" (I Moosese 6, 9). Siinkohal tekib mitu küsimust. Esiteks. Kuidas saab karistada ja nuhelda omaenese loomingut? Teiseks. Miks ei loonud Jehoova inimest uuesti, vaid jättis Noa koos perega elama, et nende sugu jätkuks? Noa suguvõsa näol on meil tegemist ikkagi pattulangenud Aadama ja Eeva järeltulijatega. Selle tagajärjel jäi inimene, kelle Jehoova lõi küll oma näo järgi, ometigi edasi olevuseks, kellega Looja päriselt rahul polnud ega ole ilmselt tänaseni. Sest ta mõtles oma südames, et inimese südame mõtlemised on kurjad ta lapsepõlvest peale (I Moosese 8, 20). Seepärast nuhtlebki Jumal Jehoova oma ebaõnnestunud loomingut aina edasi; nii et inimene on loodud kannatama juba enne oma sündimist ja kannab karistust kuni surmani. Mille eest siis küll ometi?! Maiade jumalad ei pannud inimest sedasi eluks ajaks kannatama ja karistust kandma, küll aga nõudsid inimohvreid. Algul ohverdasid neli esiinimest neile omaenese verd: Nad torkisid jumaluse ees oma kõrvu ja käsivarsi, kogusid vere kõrvitsnõusse, mille asetasid kivi suu juurde (lk. 128), kusjuures kivideks olid moondunud jumalused ise. Hiljem nõudsid jumalad teiste verd, nad ütlesid: voolaku nende veri ja olgu see ohvriand Tohilile, Avilixile ja Hacavitzile (lk. 128). Seejärel hakkasidki need neli, kes olid ühtlasi kolme nimetatud jumala preestrid ja ohverdajad, hulgaliselt tapma ja ohverdama inimesi. Nendesse oli programmeeritud uskumus, et inimveri suudab hoida maailma hävimast ( Saateks, lk. 231); järelklassikalisel perioodil sai ohverdamine lausa massiliseks: obsidiaanist noaga lõigati ohvri rind lõhki ja rebiti süda välja (samas). Hirmu jumalate ees pidid maiad aga tundma samamoodi ( nende ees värisesid hirmust hõimude südamed, lk. 118) kui Iisraeli rahvas Jehoova ees (vt. näiteks II Moosese 20, Nunnaklooster Uxmalis jm.), rääkimata sõnakuulelikkusest ja aupaklikkusest, mida need jumalad oma loomingult nõudsid. Nii et ühtmoodi tunnustust ja võimu vajasid nii maiade jumalad kui Jehoova. Selles suhtes on inimesed neis usundeis jumalatega ühtmoodi: ka nemad vajavad tunnustust ja võimu. Polegi oluline, kas jumalad lõid inimese oma näo järgi või oli see vastupidi, nagu õpetab materialism; tähtis on see, et nende palged on paljuski sarnased. Kuna inimese mõtlemine on ikka antropomorfne, siis Arusaadav on sellepärast, et rahvaste jumalad rahvaste omadusi küljes kannavad. (Juhan Luiga, Eesti muinasusk. - Mäss ja meelehaigus. Ilmamaa, 1995, lk. 195) ning et ikkagi Rahvas on usulooja (samas, lk. 196). Lisaks tunnustuse- ja võimuvajadusele on nii maiade jumalad kui Jehoova ka maise varanduse peale maiad. Nii nõudis Jehoova oma koguduselt tõstelõivu kullas, hõbedas ja vases; värvilisi lõngu ja peent lõime, loomanahku, võideõlisid ja ilustuskive. (Vt. II Moosese 25, 1-7 ja 35, 4-9!) Veel käskis ta ehitada iseendale eluasemeks pühamu ehk kogudusetelgi, mille ehitamiseks pidid juudid kulutama ligi tonni kulda ja üle kahe ja poole tonni hõbedat, lisaks sellele hulganisti veel vaske ja kallist akaatsiapuud jpm. Peale selle oli Jehoova ka hea isuga: iga päev tuli talle ohverdada kaks talle ja kolm kortlit viina iga talle kohta. Kui lisada veel põletus-, roa-, tänu-, patu-, süü-, lepitus- jt. ohvrid, siis saame kokku ühe õige auahne olevuse portree. Maiade jumalad tunnistasid üles, et nad lõid inimese peamiselt selleks, et see neid ülal peaks ja toidaks (vt. eestpoolt), aga nad himustasid samamoodi ka maist varandust; küll vähemal määral kui Jehoova, aga siiski. Nii näiteks tapsid allilma Xibalbä valitsejad kaks pallimängurit, et saada endale nende mänguvarustus: nahksed põlvekaitsed, kaelavõrud, kindad, kroonid ja näokatted (lk. 45). Ning samamoodi tuli taevastele jumalatele ohverdada loomi ja linde, kelle verd nad jõid. Jehoova loodud inimese teeb kurjaks, ahneks ja muul moel paheliseks eksingel Saatan, kes teda vahetpidamata kiusab. Mao kujul ilmub ta Eevale juba Eedeni aias, ahvatledes teda keelatud vilja sööma. Samal ajal oli madu maiade jaoks kuningliku võimu sümbol. Mis puutub eksitajasse Saatanasse, siis ka maia jumalate hulka sigines valejumal, ülbitseja ja kõrk Vucub-Caquix, kes pidas ennast nii päikeseks kui kuuks. Aga maia jumalad, kes kartsid konkurentsi, lasid noortel jumalatel valejumala koos naise ja poegadega kohe hävitada. Ning selle poolest olid maiade jumalad Jehoovast vägevamad, targemad ja inimsõbralikumad. Vastasel juhul laseb Jehoova Saatanal meelega inimeste seas oma hävitustööd teha. Kunagi tulevikus on tal plaanis küll lasta lohe ehk vana mao kujul ilmuv Saatan ingli poolt kinni võtta ning ta tuhandeks aastaks vangistada ning hiljem hoopis hävitada, nagu Johannes oma ilmutuses nägi (Ilmutuse 20, 2), aga seda aega pole kõikide märkide järgi veel tulnud. Samal ajal hävitasid maiade jumalikku päritolu kaksikud allilma Xibalbä, nagu olid hävitanud valejumalagi. See toimus Üksnes ime läbi, üksnes ennast moondades läks see kaksikutel korda (lk. 93). Kõiksugu imesid ja metamorfoose esineb mõlemas raamatus. Vana Testamendi muundumised ja imeteod (kepp maoks, vesi vereks, manna taevast jt.) on meile hästi teada. Samalaadseid asju kohtame ka maiade juures. Nii nagu Jehoova korraldab konnade, sääskede ja parmude kallaletungi egiptlastele, nii annab maiade jumal Tohil oma preestritele kimalasi ja herilasi, kelle abiga võidetakse tohutu suur vaenuvägi. Kuivõrd kitšeede usund oli animalistlik, esineb seal ka rohkem loomamuistendilisi lugusid; saame teada, miks on öökulli suu lõhki, hiir pungis silmadega, hirv lühikese sabaga jne. Nagualismi (jumalate ja inimeste võimet võtta endale soovi korral looma, eseme või teise inimese kuju) esineb maiadel samuti rohkem. Nii näiteks tõusis võluväeline kuningas Gucumatz taevasse ja kõndis seal seitse päeva, siis muutis end maoks, kotkaks, jaaguariks ja tardunud vereks. Paljud, kes surma said, muudeti millekski. Nii sai valejumala poja Zipacnä poolt tapetud 400 purjus noormehest rühm taevatähti (Sõel), mida Mehhiko indiaanlased austasid kui joodikute kaitsejumalusi; tapetud Zipacnä ise aga muudeti kiviks, (lk. 33 ja 36). Üldse on kitšee-maiade usundiline maailmapilt fantaasiarikkam kui juutidel. Nii näiteks esineb mõlemal rahval lugu üleloomulikul teel viljastamisest ja neitsist sündimisest. Uues Testamendis (mida kuni Jeesuse sündimise hetkeni võiks julgelt pidada Vana Testamendi jätkuks ja lõpuks) on Maarja viljastajaks teatavasti Püha Vaim, Popol Vuhis tehakse seda aga süljega; liiati teeb seda tapetud mehe kolp. Ka keelatud puust viljade söömise motiiv esineb mõlemas raamatus. Vanas Testamendis oli see lihtsalt üks puu, Popol Vuhis aga allilma isandate poolt ülekohtuselt tapetud pallimängija kolbast viljarikkaks muutunud kalebassipuu. Ka kujutlus allilmast oli maiadel loomingulis-mängulisem kui juutidel. See kujutas endast tervet piinamismajade süsteemi; seal olid Pimeduse, Nugade, Pakase, Jaaguaride, Tule ja Nahkhiirte Maja (lk ), kus sinna kutsutuid piinati ja tapeti. Eriskummaline on see, et allilmas tapetud inimesed Xibalbä jumalate poolt ohverdati. Kellele küll ohverdasid jumalad ise?! Nii ongi Popol Vuhis palju vastuolulist ja mitmeti mõistetavat nagu Piibliski. Aga küllap peavad sellised üleloomulikud ja jumalatest pajatavad asjad inimestele ebaselgeks jäämagi. Usk ei ole ju ratsionaalne fenomen, et sellest mõistusega aru peaks saama. Lõpetuseks. Nagu selgub, on nendes kahes pühas raamatus nii sarnast kui erinevat. Erisused esinevad rohkem vormi, sarnasus aga sisu tasandil. Vorm on determineeritud keskkonnast, sisu inimloomusest, mis põhijoontes on sama igal pool ja ajal. Inimese ja Jumala vahekorra kohta jõuab nende usundite vaatlemise ja võrdlemise tagajärjel seisukohani, et Jumal on kvintesseeritud inimene, ehk siis inimene on lahjendatud Jumal. Ehk nagu ütleb Juhan Luiga: Kreeklaste jumalad olid kreeklased ise, egiptlaste jumalad olid egiptlased ise, jne. Juudarahva jumal, õige kohtumõistev ja kättetasuv, oli juudalane kõige täielisemas kujus" ( Eesti muinasusk, lk. 195). Sama lugu on kitšeedega ja nende jumalatega. See oli vaid pisuke võrdlev pilguheit kahe erineva rahva pühasse raamatusse. Kindlasti tuleks Popol Vuh võrrelda ka eesti muinasloo ja -usundiga, kasvõi neis mõlemas sisalduva animismi seisukohalt. Ja seda mitte niivõrd erisuste (mis on paljalt vorm), vaid ennekõike sarnasuste (mis on sisu) leidmise eesmärgil. Sest tähtsam kui meie erisused, on meie sarnasus, mis loob ühtekuuluvustunde ja toob rahu. Erisustele rõhumine viib aga vaenu ja sõdadeni. Seepärast on Euroopa-Ameerika kultuurisfääris sajandeid kestnud ja üha enam leviv püüdlus - olla iga hinna eest teistest erinev - ohtlik nakkushaigus ning sellise mõtteviisi kultiveerimine lausa kurjast ehk Kuradist. R ein T ootmaa

8 Vastu õhtute kumavale purpurile ehk Alateadvuse osast meie elus ja loomingus Hoia oma südant enam kui kõike muud, iga elu erineb teisest. Võib öelda, et olla, see mida tuleb hoida, tähendab muutuda; muutuda - see tähensest sellest lähtub elu! dab saada küpsemaks ning küpsemaks Õpetussõnad 4-5, 23 saada tähendab - luua iseennast lõpmatuseni. Intellekt, mille juures Bergson hin- Vaatamata vastuolulisele rollile, mida kunsti- dab eelkõige aktiivsust ja keha kohandaajaloos etendasid sürrealistid, tõestasid nad, mist keskkonnale, jagab teadvuse voolu et alateadlikke mõtte- ja tunnetusprotsesse mõõdetavateks ühikuteks; mehhanistlike on võimalik päevavalgele tuua ja kunsti väi- filosoofide poolt kasutatavaiks algandmejendusvahenditega kirjeldada, on see tege- teks. Teadvuse vool kujuneb Bergsonist vus siis eesmärgiks omaette või muu sõnumi mõjutatud filosoofilises ja erinevail kultuuriväljendamise vahendiks ehk võtteks. Viima- aladel toimivas diskursis keskseks mõisteks, sel juhul suurendab mäng alateadvuse helistikus oluliselt teose sugestiivsust ja lähendab seda vaatajale, kes on ka ise enamasti hädas omaenda rohkem või vähem analoogiliste sisimate tunnetus- või kohanemisprobleemidega. Sürrealismi kaudset mõju kunsti hilisemale arengule ei ole nii palju uuritud kui sürrealismi rahvusvahelisi suundi. Sürrealism on mõjutanud kogu hilisemat XX sajandi kunsti sisuliselt, pannes kunstnikud huvi kaotama narratiiv-realistliku kunsti vastu, avades tee sügavama, keerukama, inimlikuma ja emotsionaalsema isiksuse siseelu kujutamise juurde, millega samaaegselt tegelesid sajandi alguses psühhoanalüüs, kirjandus jm. Sürrealism mõjutas abstraktse ekspressionismi, kontseptualismi, uusekspressionismi jmt. kunstivoolude teket aastatel fikseeriti lääne graafikas sürrealismi tagasitulek, mis omakorda mõjutas eesti graafikat aastail. Suuremat osa performance i ja videokunstist inspireerib Ülo Sooster. Kompositsioon. Tušš, alateadvus, selles reflekteeritakse ümbritseva reaalsuse ilminguid. Kõneldes enesest, Kord peetakse seda tõelise tunnetuse ainkõnelevad kunstnikud ühiskonnast, milles saks võimalikuks allikaks, siis selle hetkelist nad elavad. Võrdlemisi harva kohtame kuns- katkemist loomingulist tegevust ühel või tis õnnelikku, avatud, rõõmsameelset sõnu- teisel viisil stimuleerivaks impulsiks. Ka sürmit, mida Jung seletab sellega, et kunsti realistide katsed kodanlast ehmatada on inspireerib meie kultuuri prügimägi ja et tõenäoliselt seotud kavatsusega üks pidevalt maailma lagunemine tuleb tema ebatäiu- toimiv ja jätkuv olemine ootamatult läbi lõisest, kuna maailmas puudub midagi olulist, gata, sellega olemist ja tunnetust vapustada,, mis takistaks kaose sissetungi. Moodsas midagi harjumatut ilmutada. Vastandudes kunstis peitub asi pigem individualismis ehk ajas kestvaile konventsioonidele, asetasid enesekeskse probleemiasetuse mõjulepää- nad rõhu ootamatusele, mida võrdlesid piirsus varasema universaalse või metafüüsilise situatsioonidega, kasutades ka transsi, hüpasemel. Isiku enesetunnetuses on teatavasti noosi jne. Sürrealistide manifestis räägitakse pessimism ja.arvamus, nagu puuduks elust sürrealismist kui meeleseisundist, mis ei ole midagi olulist, enamasti, esikohal. Lõpp- kirjutatav või maalitav, vaid elatav. (Vrd. kokkuvõttes peab Jung siiski ilu ja mõtte Merleau-Ponty maailma liha.) Ka sürrealiskadumise kompensatsiooniks kunstist tide armastatud tühjuseteema leidis hiljem alateadvuse väljendumist. Väide on laialdast arendust. tähelepanuväärne sellest hoolimata, et Teine XX sajandi alguse uuendus, Kan- mõtte kadumisega Tänapäeva müüdi kir- dinsky abstraktne maal, pani aluse kunstijutamise aegses (1958) ega ka hilisemas teosele kui abstraktsele märgile, mis oma kunstis ei saa päriselt nõus olla. Ilu ja mõtte universaalse, sugestiivse jõuga peab suutma nõuet võib ehk ettevaatlikult realismi omaga katta tühjust kui absoluutset, lõputut, ühtasendada, kus tegelikkuse üldisemaid vorme aegu painavat ja õnnestavat situatsiooni, visuaalselt edasi andes vahendatakse nar- mis on eeltingimuseks loomingule. Roland ratiivi või terviklikku esteetilist (Pariisi Barthes kirjutab: See tähendab olukorda, koolkond) nägemust. Ei üks ega teine sea mis toob esile isiku häirituse, hävitades eesmärgiks kontekstist teravalt välja toodud varemloetu autoriteedi, kä ristad es lõhki ja motiivi tõlgendust mõnest ebatavalisest redutseerides tavapärased tähendused sel aspektist, mis võiks motiivile (esemele, määral, et isik leiab nende asemel haigutaisikule) anda ennenägematu tähenduse, mas põhjatu tühjuse, samal ajal säilib objek- Selline motiivi kontekstist, harjunud ti tähtsus ja ihaldusväärsus. Kirjutamine on visuaalsest miljööst võõrandamine saab lõppude lõpuks satori: satori (zeni ilmum) alguse sürrealismist esialgse eesmärgiga on nagu jõulisem, või ka nõrgem (kuid mitte publikut šokeerida, tuua esile alternatiivne mingil määral formaalne) sööst, mis tekitab vaatenurk. Freud, kes kirjutas esmakordselt teadmise, või siis selle vankumalöömise: ta meid ümbritsevaist esemeist kui fetišeist ja loob keele tühjuse." Tühjus, tühik, mis on arhetüüpidest, mis võivad esineda süm- seotud (järje)pidevuse katkemisega, on ka boleina alateadvuse vaakumis, mõjutas psühhoanalüütilise ja eksistentsialistliku kahtlemata sellise idee teket kunstis. mõtteviisi kesksemaid mõisteid; samuti viitab sellisele lähtekohale loomingus Mer- Teadvuse vool, tühjus leau-ponty keha nullpunkt, mis vajab XX sajandi alguses kirjutas prantsuse filosoof aktivisatsiooni. Tähenduse tühjus, tühik. Henri Bergson inimese katkematult jätkuvast ütlematajätmine millestki vaid vihjamisi ja toimivast kogemusest, mis teeb kordu- märku andes ei puuduta muidugi ainult matuks iga momendi tema elust, mille abil moodsat kunsti, klassikalisimaks näiteks on ta loob ennast igal hetkel uuesti ja mille tõttu Mona Lisa seletuseta jäänud naeratus. Marcel Duchamp'i readymade kui kunstniku 8 kätetöö puudumine; Yves Kleini ühe värvi- mõttekäigu fikseerida. Nii kaua kui viibite ga teosed kui koloriidi puudumine; veel oma inspiratiivse mõttelennu sees, ei aastate tühjade galeriide näitused kui näi- taju te ju selle huvitavust või tähendusrikkust tuse puudumine jne. moodustavad loetelu argireaalsuse seisukohalt, sest viimasel ei taotlustest võibolla šokeerida, kuid ka ole nois piirides mingit tähtsust. Leiu (mõtte, erinevatel viisidel distantseeruda järje- kujundi) ebatavalisus võib ilmneda alles pidevusest ja tavalisusest, luua tühik ja.see kogu teksti" hilisemal ülevaatamisel. Selles millegi enneolematuga täita. kõiges ei ole iseenesest midagi uut; igal loo- Sartre i tühi, kuid ometi väljakannatama- jal on välja kujunenud oma tööharjumused; tult jõllitav pilk on tühjusest sündinud ahis- kui neid ei oleks, siis poleks ta veel ühegi tustunde psühholoogiline tõlgendus. See, teosega maha saanud. Iseasi, kas ta nende keda eimiski vaatab, oleks nagu asetatud harjumuste toimemehhanismi enesele teadvustab. Viimane võiks ju olla abiks loomingulisest kriisist ülesaamisel... Mängida mõttesügavusest esile kerkinud kujundiga... Võib ju küsida, mis selles siis nii väga erilist on? Ehk ei olegi; ometi on nii paljud inimesed hädas stereotüüpidega, Anubise kaaludele, kogedes surmahirmu millest nad vabaneda ei suuda, või saadavad suure osa elust mööda mõne tobeda kinnisidee külge aheldatult, mis võtab neilt võimaluse mõista inimesi, ühiskonda, kultuuri. Kuna XX sajandi kodanik on end ilma jätnud lihtsast individuaalsest abivahendist, milleks oli religioon, võimalus kõnelda Jumalaga iseendas, siis võiks ta enne viimases hädas analüütiku poole pöördumist proovida lihtsat sisemonoloogi, õigemini sisedialoogi, ausat ja otsekohest vestlust oma tegeliku ja parema mina vahel (viimast nimetab Lacan teiseks ). "Alateadvuse voolust ammendatud kogemus ei ole kunagi midagi täiesti enneolematut, ennekuulmatut, vaid seotud inimest ümbritseva reaalsusega, ainult et seestpoolt ( kõrvalt, mujalt ) nähtuna, sest selle nägemuse autor ei ole meile nii väga armsaks saanud, harjunud ego. Ka oma väärtust hindava halastamatu jõu ees. Psühholoogilistes tõlgendustes samastub tühjus absoluudi ja surmaga; viimast on ilma skisofreeniata on võimalik ennast kõrvalt näha, vaadata otsekui võõrast inimest rääkimas kellelegi võõraid sõnu, mille uskumine käsitletud seoses loominguga juba tunduks rohkem kui naiivne; tegemas nimetatud Barthes i artiklis Autori surm. Tühjusest kõnelemine ja vihje millestki ilmajäämisele (kui lastakse näiteks käiku vaese ja tunnustamata andeka kunstniku müüt) võib kunstiteoses mõjuda ka (loomingu) ebapiisava kaalukuse vabandusena, alateadliku soovi väljendusena saada saatuselt ajapikendust tõeliste tegude kordasaatmiseks, midagi, mida kõrvalt vaadates ei saa ehk õigeks pidada. Näha, ja sealjuures mitte enesevalitsust kaotada, pigem analüüsida oma käitumist; võibolla ka teis(t)e inimes(t)e oma sealsamas; ning mine tea, jõuda lõpuks otsusele, mis muudab teie. elu täielikult. Tegelikult kanname me alateadvuses eetilisi hinnanguid enesega alati kaasas. Tavaliselt et õigustada kord eksistentsi ei tea me aga seda, sest oleme õppinud neid tühjust. enese eest varjama, kinni mätsima nii varakult, et sellestki on kujunenud juba enne Eneseväljendus, seiklus... teadvuseni jõudmist toimiv harjumus. Teo- Kuidas siis ikkagi joonistada (kirjutada, inimene ütleks vist siinkohal: kuidas ma maalida) alateadvuse voolu, impulsse, sõnu- oma töödega valmis jõuaksin, kui mõtleksin meid või seda, et ta on olemas ja toimib ning a'na j u] a tehtud tegude absoluutsele, laiton meile nii tähtis? Kas kasutades Freudi matule korrektsusele? "Unenägude seletuses toodud sümboleid Sellepärast räägingi ma neil teemadel või Jungi veelgi ulatuslikumaid, lõputult kas- kunstilehekü.ljel, et kunstnik ei ole teoinimevavate tähendustega märke, näiteks man- ne., kuigi ka tema päriselt tegudest ei pääse, dalat, milles sisalduvate võimaluste ärakasu- Ta on üks tundlikumaid olendeid mateeriast tamine võib piisava fantaasia rakendamisel kiirgava vaimu suhtes;. Merleau-Ponty välkujuneda kasvõi elutööks? Küllap nõnda jendusega kaasa minnes, ta tunneb end saaks päris sürrealistlikke pilte, mis tekitak- tõesti 'osana maailma lihast, sest ta on see sid veidi õõva ja hämmastaksid autorit liha; ta vaim ja keha lähevad aktiivselt uuesti ennastki. Kuid ma arvan, et alateadvusest üle lihaks: see, mille ta loob, on reaalne ja lähtuv vahetum, puhtam, ehedam enesetun- ornet' uus n'n enneolematu, nii vaimne kui netus võib tööle hakata ka ilma nende abi- füüsiline. Sisedialoogis on kunstnikul oluline vahenditeta", mis toimivad umbes nagu ee''s kõigi teiste ees: Teine on reaalselt unenäod, mis lubavad näiteks eelmise eksisteeriv isik, vaataja, keda lahutab kunstpäeva sündmusi paremini mõista, ent seda nikust vaid tühine ajavahemik loomishetke võib ka ilma nendeta. Sama hästi võiks liht- -ia se^e Päeva vahel, mil valmis pilt näitusesalt oodata, oma mõtetesse ja võimalustesse 'e riputatakse. Kujuteldava ja reaalse süveneda, või kui ootamiseks pole enam vestluspartneri poolt antud vastuseid sisiaega, siis lihtsalt teha midagi harjumus- maile küsimustele on võimalik omavahel pärast, lõõgastadps mõtteprotsessi, kuni sisi- võrrelda; nähtamatu silm peaks hoiatama mas painavad kujundid, assotsiatsioonid või eksiteele kaldumast igas inspiratsioonikinnisideed teadvusse jõudes harjumus- - p u h a n g u s, looming seisneb valimises allasupärast reaalsust mingist ootamatust aspek- rutljö hirmu ja vaimse puhastumise vahel, tist valgustama hakkavad. Ootamatu Suurem osa kunstnikke tunneb oma alateadmoment selles mõtteprotsessis võib olla vus^ paremini kui ükski teine kodanik, sellest algul üsna märkamatu, esimesel hetkel tulevad ka sagedased loomingulised kriiäratundmatu, seepärast võiks ehk kogu sid, mille tekkimist ei põhjusta enamasti looming ise, vaid just ebaõnnestumine elus,

9 Ydi käis Luidjal näites mingil põhjusel langetatud eetiliselt väär otsus, mis hakkab peagi mõjutama ka loomingut. Tahaks loota, et oma alateadvusest Kerberose päevavalgele tirinud kunstnik ei laseks seda päris vabalt rahva hulka lahti, kus murdja võib paljudele pahaaimamatutele kurja teha. Tõtt-öelda, kui on juba tegemist Kerberoseks muutunud egoga, siis peaks ehk sekkuma professionaalne analüütik. Ehk oligi see sürrealistide suurim viga, et nad kohtlesid kogu vaatajaskonda nagu haigeid inimesi, kes ei saa läbi sokiteraapiata. Tegelikult piisab enamikule palju vähesemast, kui seda osatakse pakkuda õigel momendil: naeratusest, käepigistusest... Mulle meeldib uskuda, et kunstnik, kui ta joonistab tõelise pildi, siis joonistab ta sellele oma hinge, ja et pilt tuleb harmooniline. Siiruse tsensoriks on raske hakata, kuid mingil määral võib seda olla igaüks. Ma näen kunstiteost nagu seiklust, millele autor läheb käsikäes oma kujuteldava teisikuga (ideaalse, ehk ka tulevase vaatajaga), nagu oleksid nad armastajad, sest armastuses julgetakse ju, rohkem kui tavaliselt, väljendada oma salajasi soove, mõtteid ning aimdusi. Siis hakatakse nägema asju, mida on võibolla juba palju kordi nähtud, nagu oleksid nad enneolematud ja uued; tuttav tuba võib muutuda purpurpunaseks buduaariks või kambrikeseks muinasjutulossi hõbedases tornis, tuntud tänavanurk imepäraseks maastikuks. Tuntud nägu võib ootamatult õilistuda joontega, missuguseid sellel ega ühelgi teisel näol maailmas pole veel märgatud. Tõelises loomingus näen tingimata armastust, olgu see siis joobumusest pimestatud või nukrusest looritatud, koos lootusega. Ainus, mida ma selles ei näe, on viha, sest selle eest põgeneb armastus, ja peagi ka looming. Ta võib seda küll külastada, et ära tunda ta külmust ja elutust, kuid vaid selleks, et lahkuda. E E S T I 1. oktoobril avatakse Tallinna Kunstihoones V appu V abar G R A A F I K A N Ä I T U S Tööde vastuvõtt toimub samas 27. septembril kella Näituse temaatiline pool keskendub eeskätt kunstniku sisevaatlusele ja tunnetuslaadi eripärale; loominguprotsessile ja nägemusele oma kohast inimeste maailmas, vaimsele kasvamisele alateadvuses ja tunnetuse kujunemisele nii eetilises, esteetilises, emotsionaalses kui ajaloolises plaanis. Mingil määral võiks graafikat kui üht kõige tundlikumat, peenemat ja tehniliselt aeganõudvamat väljendusvahendit pidada sobivaimaks vahendiks eespoolnimetatu avaldustele. Vt. ka kuraatori mõtteid 16. juuli Sirbi artiklis Empaatiline või ahistav Teise pilk ning artiklis Vastu õhtute kumavale purpurile". Väljaspool traditsioonilisi graafikatehnikaid teeb žürii valiku ka huvitavate eksperimentide ja tehniliste leidude hulgast, näiteks fotograafikas ja mitmesugustes segatehnikates, töötades nimetatud tekstide põhjal. Näitusel on ka teine pool, mille kokkupanemisel sama žürii lähtub rohkem traditsioonipärasest heast kunstilisest tasemest; pidades vähem silmas nimetatud tunnetuse ja alateadvuse teemaderingi. Lugupidamisega, ootusärevalt V appu V abar Urmas Puhkan. Nimetu. Keraamika, puit, liiv, vesi Sel ajal kui üks osa eesti kunsti ringkonnast veel Veneetsia biennaali üie elas ning Marko Laimre Tallinna Kunstihoone galeriis loengut pidas, oli alles lapsekingades sammuv kunstirühmitus Ydi hõivatud hoopis teiste asjadega. Väljunud tsivilisatsioonist ja urbaniseerunud tarbimisühiskonnast, suundus paarkümmend kunstnikku juuli algul Hiiumaale Luidja randa. Tegu on opositsioonilise rühmitusega, mis vastandab ennast virtuaalmaailmale ja küberkurtuurile ega seo oma kunsti internetivõrguga. Osaliselt toetutakse Rousseaule, kes väitis, et tsivilisatsioon laostab inimest moraalselt. Sellist looduslähedast kunsti, mis on lahti öelnud tänapäeva tehnikast ja kõikvõimalikust segavast mürast, ydilased Luidjal ka tegid. Miks tekkis aga selline rühmitus? Nagu väitis selle asutaja Kaljo Põllu, on väga sageli ühe kunstirühmituse tekkimise ajendiks kas vastasseis valitseva kunstisuunitlüsega või rahulolematus loomingulist tööd takistava olukorraga. Just seda tõdemegi Ydi puhul, mis tuli kokku aasta aprillis. Nii eesti kunstiajaloos kui ka praeguses kunstisituatsioonis pole tõepoolest eriti palju rühmitusi, mis on koos püsinud rohkem kui viis aastat (kunstiühing Pallas Tartus , Eesti Kunstnikkude Ryhm , ANK-64 ja Soup Tallinnas, Visarid. Tartus , hilisematest Stuudio 22, ON grupp ning Kursi koolkond). Tihti ei suudeta mõista arenguid, mis kaasaegses kunstis esile kerkivad, selle tulemusena tekivadki arusaamatused ja lahkarvamused. Näitus toimus metsas sellepärast, et pealinnas ei suudetud ühtegi suuremat ruumi hankida. Siit võib otsemaid paralleele tõmmata nõukogude vaimse surutise tingimustes eksisteerinud kunstirühmitustega ANK ja Visarid, kes olid sunnitud korraldama oma ühisnäitusi lageda taeva all. Nõnda koondab Ydi ligi 50 kunstnikku ja kunstiüliõpilast nendest 170st, kes on osalenud kunstiakadeemia soome-ugri uurimisreisidel aastast peale. Nende kunstnike töödes pole ohtu kalduda loomingulaadilt europrovintslusse. Ydilased püüavad edasi viia kultuuri järjepidevusele ja vaimsele tasakaalule toetuvat kunstilist kogemust. Oma sümboli otsingud Luidjale mindi otsima oma visuaalset kujundit ja kordumatut sümbolit. Suvelaager toimus suurema kisa ja meediakärata - lähtuti vanasõnast palju kisa, vähe villa. Luidjal sai kunstiks kõik, mis metsa ja mere piiril silma hakkas. Raul Erdel ja Karli Luik lähenesid asjale aga sürrealistlikuma poole pealt, kerkis üles absurdsus materjali, idee, teostuse ja pealkirja seostes. Puupalgid, mida lained randa olid uhtnud, said pealkirjadeks Minu vanaisa ja tema talvine päikesetõus, Sinist lindu ei ole vaja. Kunstnikud kasutasid sealjuuras omäpärast piltkirja, mis oli ka ugrilaste kujutava kunsti üks esimesi vorme. Samas oli tunda ka süvenemist ja aega nõudvat analüüsi läbinud töid, nagu Erika Pedaku Labürint negatiivis. Selle teose juures kasutati materjalina lihtsat liiva, mida labidaga keerdkäikudeks oli kuhjatud. Teatav mängulisuse moment ilmnes Eve Kaareti töös Linn. Liivaämbri tehnikas korrapäraste ridadena seisid üksteise kõrval liivakuhjakesed. Seesugune kunstimängu süüvimine pakubki vabadusetunnet, mis on aluseks esteetilisele naudingule. Ent lapselik mäng on tõsine asi - oma kätega ehitatud maailm hävis loodusjõudude päikese ja tuule tõttu. Materjali võlu Väga populaarseks materjaliks, mis oli võimeline kandma palju informatsiooni nii vaimses kui ka visuaalses mõttes, osutus aga adru. Seda veeti piiramatustes kogustes laiali ja eksponeeriti kunstina (Virve Kiili Vee ja maa piiril ning Kristel Õunapuu Adrutüdruk tuli ). Esines ka saritöid nagu Eve Kaareti Pesa I" ja Pesa II. Pesa on koht, kuhu tullakse varju ning mis samastub koduga. Nagu kodul on erinevaid vorme, nii ka pesal. Nõnda kerkisid rannaliival koonusjas ja toe najale asetatud pesa. Eksootilise ning afromaigulisena tõusis kõrkjate vahelt Maarja Unduski seadeldis Palmi varjus, mille eesmärgiks oli puhtesteetiline sõnum. Diana Selli lähenes oma teosega "Liikuvad pildid" aga hoopis teise külje pealt". Tuletades meelde tavapärast eksponeerimisrutiini, suutis kunstnik muuta rutiini vaheldusrikkaks. Kahest vertikaalsest ja ühest u r m o v a ik la horisontaalsest palgist püstitatud pildiraami võis siseneda ja sealt väljuda, nii nägi vaataja üha uusi kompositsioone. Kui teistes töödes domineerisid horisontaalsus ja maalähedus, siis Toomas Sarapuu Päikeseratas, Mattias Agabuši ja Kristjan Sisa Luudjale minek rõhutasid kõrgust ning taeva ja maa vahekorda. Krista Roosi lähtus aga geomeetrilistest kujunditest. Tema tööde märksõnaks võiks olla joon, mis tuleb kõige selgemini esile töös Eriti paralleelsed paralleelid, kus kaks liiva sisse kaevatud kraavi kulgevad kõrvuti rannaliivalt mere poole. Üheks huvitavamaks teoseks osutus Urmas Puhkani mitmekümnest savist kirvest koosnev installatsioon; teose eksperimenteeris lõkketuhas põletatud savi koloriidiga. Ei puudunud ka kehakunst ja performanceid Pilku püüdis ka Urmo Vaikla ja Tüüne- Kristin Vaikla performance Esmaasukate saabumine. Rühmituse liikmed ühendas tervikuks elektrisinine tekstiilkate, mille aukudest paistsid välja osalejate pead. Silja Saarepuu ja Margit Rodi said hakkama kehakunstiga:, ujumispükstes noormees kaeti lilleõitega ning nimetati Torniks. Seda võib tõlgendada ka ugrilaste tätoveerimis- kunstina. Eeva Käsper püüdis liita loodust ja inimest. "Pildid laiskadele inimestele" koondasid endasse klaasiga kaetud lilli ja taimi. Seda väikest herbaariumi ja mälestust soojast suvest pole siiski vaja vaadata rahvakunsti ornamentika edasiarendusena. Näituse eesmärk oli ennekõike siiras kunstiakt. Vaataja suhtumist eksponaatidesse võis mõjutada ka tõsiasi, et neid ei eksponeeritud tavapäraselt postamentidel, vaid need kerkisid esile oma looduslikust keskkonnast. Kunstnike sõnum polnud pealetükkiv ega soovinud ka tsiteerida populaarset rahvusvahelist sotsiokuituuriiist sõnastikku. Kui Vana-lda kunstnikke sidus kaanon, keskaegset kunstnikku piiras tsunftisüsteem, mis hoiab siis koos rühmitust Ydi? See on ilmselt üdi, mida genereeritakse paljude rahvaste kultuuridest ja pärimustest. R iin K übarsepp

10 1999 Ohtlik enesetsensuur? Nõukoguliku tsensuuri jubedusest ja absurdsusest on meil viimasel ajal palju kõneldud. Tõsi küll, ühtki tsensorina töötanud tegelast pole küll tõsiselt ette võetud, kuigi elav kogemus on alati enam väärt kui anekdootlikud kuulujutud augustini Pärnus peetud tsensuurikonverentsil astus ettevõtte algataja Mark Soosaar kaks sammu edasi. Konverents keskendus kolmele probleemideringile: totalitaristliku tsensuuri head ja halvad küljed, enesealgatusliku tsensuuri tekkimine vabaturu tingimustes ning enesetsensuur vanas ja uues olukorras. Londonis ilmuva ajakirja Index On Censorship toimetaja Judith Vidal-Halli konverentsi avaettekanne on tervikuna avaldatud Postimehe möödunud laupäevases kultuurilisas (21. VIII). Tooksin sellest ära vaid mõned olulised mõtted: harjumuspärase keskkonna (ja tsensuuri) kokkuvarisemisega kaasnenud peataolek on toonud kaasa rahvusprobleemide teravnemise, ksenofoobia ja rassismi, jõhkraima varakapitalismi ja ameerikaliku massikultuuri vohamise ning sallimatuse teistsugususe vastu. Vidal-Hall rõhutas, et ülemineku tingimustes võidakse minna isegi nii kaugele, et tõugatakse eemale kogu olevik ning leitakse (ainus) õigustus endale minevikust. Index On Censorshipi toimetaja esitas need valulised põhitendentsid Venemaa ning Jugoslaavia näidete põhjal. Küll leebemal kujul, kuid siiski, on see pilt, küll kultuuri (eelkõige kunsti) sublimeerunult, tuttav ka meil. Eeltoodu ei viita totalitaristliku tsensuuri taganutmisele. Inglise kunstiteadlane ja kunstnik Edward Lucie-Smith tõi välja paradoksaalse tõsiasja: totalitarismi (ja ühtse, tugevdatud tsensuuri) tingimustes arendati välja küll äärmiselt kujundlik sõnumit peitev kunstikeel, mis äratas laiemat, kuid lühiajalist huvi, sest koodil puudub tänapäeva maailmas vaste. Parimaks näiteks on vene sots-art - Komar ja Melamid, Ilja Kabakov jt. tekitasid 80ndail ja ka 90ndate algul huvi oma kunstikeele erandlikkusega; nüüd on nad sunnitud oma kunstikeelt revideerima. Aega tunnetavate kunstnikena on nad seda ka teinud: Komari ja Melamidi keskmise kunsti-ja muusikamaitse projektid ning Kabakovi Jaapani-aineline installatsioon sisaldavad sootuks laiemat sõnumit. Laiema teoreetilise tausta tsensuuri mehhanismi tekkimisele andis Tartu ülikooli meediaõppejõud Maarja Lõhmus. Kuid näideteta skeemina meenutas see pigem kokkusurutud sissejuhatust ülikooli loengukursusele. Peeter Linnap keskendus enesetsensuurile kui väikese külakogukonna - Eesti ühiskonna peamisele ohule, mis kõige teravamalt tuleb esile frustratsiooni tingimustes(ülemineku- ja kriisiaegadel). Ta nimetas praegust aega tasalülitamiseks, mil taastatakse vanad hierarhiad ja süsteemid. Peamist tasalülitamise põhjust nägi ta eestlaste (aga vahest üldsest väikese ühiskonna) võimetuses tunnistada oma kaasmaalaste edu. Linnap illustreeris oma ettekannet näidetega meie praegusest kunstielust. Samasuguseid vettpidavaid näiteid annab kerge vaevaga leida ka minevikust. Mõelgem 30ndate kunsti peale. Oleme harjunud rääkima tugevast keskmisest tasemest ja oma ühtse kunstikoolkonnast, kipume aga unustama, et omal ajal uuenduslikkust tähistanud pallaslikkus oli ennast vabatahtlikult sulgenud väliskunsti radikaalsetele Enesetsensuurist vabad Leo Lapin ja Edward Lucie-Smith. nähtustele, kuigi enamik loomisvõimelistest kunstnikest elas ja töötas aastaid tollases metropolis Pariisis. Ka Teise maailmasõja aegses eesti kunstis oli näha valmisolekut abstraktseks kunstiks, võtkem või Elmar Kitse Öine habaneera, kuid sisemine tsensuur ei lasknud astuda viimast sammu. Prantsuse sõjaaegne abstraktsionism ja vastupanuliikumine olid aga sünonüümid. Ettekanded Edward Lucie-Smithilt, Leonhard Lapinilt ja Mark Soosaarelt olid otseselt pühendatud enesetsensuurile, autoripositsioonist lähtudes. Lapini nauditavat eneseanalüüsi kahe vastandliku isiku - karsklase ja alkoholi pruukiva kohta annab üldistada kaheks kultuurimudeliks. Jääb vaid loota, et jätkub tolerantsi mõlemat aktsepteerida. Lucie-Smith oli oma homoerootiliste fotode tõlgendamisel ambivalentses olukorras: kogenud kriitik püüdis algajat fotokunstnikku pidevalt tsenseerida ning teoreetilistesse köidikutesse panna. Tulemus AUTORI FOTO vastab aga hiilgavalt kultuuriliselt rikutud postmodernistlikule ajale. Fragmenteeritud kujutised, nii alasti inimkehad kui klassikalised kujud, toovad esile ka tsensuuri põhimehhanismi: vastuvõtja, tema tõlgendamisvõime ja kultuuritase määravad lubatuse piiri. Soosaar tõi esile kolm enesetsensuuri astet: loomisaktile eelnev, selle ajal ning valmistööle rakendatav enesetsensuur. Iga looja on sellega kokku puutunud ning kompromissid on tavaliselt seotud eetika ja inimestevaheliste suhetega. Sealt aga on juba veerand sammu psühhoanalüüsini. Psühhoanalüütiline lähenemine annaks enesetsensuuri analüüsimisel äärmiselt põnevaid tulemusi; iseäranis, kui meil on omast käest võtta kirjanik-psühhoanalüütik Vaino Vahing, kes oma loomingus on kaevunud autobiograafilisse. Sellest aga loodetavasti juba järgmisel aastal. R eet V ar blan e Matti Milius jätkab lllegaardis Kuulujutud, et Tartu maskott, legendaarne kunstikoguja Matti Milius on ülikoolilinna täiesti hüljanud, ei vasta tõele. Mattit on viimasel ajal küll rohkem Pärnus näha, kuid oma ambitsioonikamad plaanid on ta sidunud siiski Tartuga. Kui leidub kunstilembelisi sponsoreid, siis võib Miliuse kogu näha peatselt Matti oma galeriis - ülikooli halduses asuvas hoones Baeri tänav 4/6. Ligi 1500 m2 pinda annab Tartu Kunstimajale silmad ette, kuid momendil on see siiski magus unistus. Praegu jätkab Matti galeristi missiooni teiste galeriides - alates augustist hoolitseb ta lllegaardi näituste eest ning tõstab Tartu boheemlaskonna seas populaarse paiga mainet. Matti alustas läti radikaalse kunsti näitamisega: augustis oli väljas llmars Blumbergsi serigraafia, sügisel on plaanis näidata Veneetsias Lätit esindava Inta Ruka fotosid. Alljärgneva intervjuu llmars Blumbergsiga tegi Matti Milius aasta tagasi Riias, Blumbergsi esimese personaalnäituse ajal Eestis - Tartus Legendi galeriis. Matti Milius: llmars, kuidas sinust sai kunstnik? llmars Blumbergs: See oli nii enesestmõistetav, et ma ei mäletagi enam. Nii et ma isegi ei tea, kuidas sai minust kunstnik. Kas su tööde eksponeerimisega on kaasnenud ka skandaale? Skandaali pole olnud, kuid graafikat ja plakateid on tulnud küll näituselt maha võtta. Väga huvitav lugu oli Shakespeare'i Romeo ja Julia plakatiga. Läti kultuuriministeerium ei võtnud seda vastu ja nii see siis ootas seal mitmed kuud ametlikku trükiluba. Lõpuks kutsus mind välja minister Kaupuš. Ta leidis, et plakati hall tonaalsus tuleks võtta heledamaks. Ma võtsin plakati ja läksin lavastaja Adolf Šapiro juurde. Arutasime mitmeid variante ja lõpuks otsustasime mitte midagi muuta. Kuu aja pärast helistasin ise ministrile ja ütlesin, et uus variant on valmis. Minister käskis meil koos lavastajaga minna madalama ametniku juurde. Seal me ütlesime, et võtsime halli fooni heledamaks ja et plakat läks paremaks. Muidugi ei võinud ametnik teada, kas foon on tehtud heledamaks või mitte. Lavastaja Šapiro jõud seisnes selles, et ta mitte kunagi ei nõustunud võimu survega. Endastmõistetavalt ei muutnud me ka seekord midagi ning plakat lubati trükki. Teine keelamiselugu oli seotud ka Šapiro lavastusega - Brechti Kolmadda impeeriumi lõpuga. Kultuuriminister käskis teha ümber haakristiga lipu. Minister leidis, et seda ei saa suures tiraažis trükkida, kuna keegi võib selle välja lõigata ja kuidagi ära kasutada. See oli muidugi täielik absurdsus. Seekord otsustasime haakristi vahetada välja saksa kulli vastu. Need lood olid seotud nõukogude korraga. Mida arvad Läti praegusest kultuuripoliitikast? Arvan, et kunstnikule pole vaja mingit riigivõimu, ta tahab teha loomingulist tööd. Aasta tagasi ütlesid, et oled tüdinud lavakujundustest, kuid nüüd nõustusid Mära Kimelega töötama koos Verdi ooperi Aida" juures? Ma isegi ei tea, kuidas see juhtus. Arvatavasti tahtsin endas midagi muuta, sest üle kümne aasta olin töötanud omaette ateljees. Ooper pole ka tavaline lavastus. Muusika on mind alati väga köitnud. Peale selle on mul Mära Kimelega hea kontakt. Nüüd nõustusin veel kujundama Juri Ljubimovi Mozarti Võluflöödi lavastust. See projekt peaks realiseeruma Riia ooperis aasta lõpuks ning on pühendatud Kristuse sünni aastapäevale. Oled ka kujundanud ühte Juhan Viidingu lavastust. Võibolla räägiksid midagi temast. Me töötasime koos Aleksander Caksi näidendi Mängi, pillimees lavastamisel. P E A L E L E N D M atti M iliu s Kas see on üks õige asi, et Tartu üht vaimu" kohtab viimasel ajal Pärnus? Mida sa teed suvepealinnas? Praegu loen iga päev Koidula ausamba juures ühe luuletuse ja kolmapäevast pühapäevani valvan oma kogu geomeetrilise abstraktsionismi näitusel Muuseumiaidas. Mul olid Pärnuga suuremad plaanid, sest lootsin saada kesklinnas Kuninga ja Lõuna tänava nurgal keskkatlamaja nullrendiga oma galeriiks. Muidugi oleks see nõudnud lisaraha remondi, valgustuse ja valvesüsteemide tarvis. 23. augustil otsustas linnavalitsuse komisjon selle hoone siiski anda oksjonile. Vaatamata sellele ebaõnnestumisele, pole ma jätnud mõtet Pärnusse oma galeriid asutada. Pärnus on üllatavalt palju huvitavaid noori kunstnikke. Oktoobrist alates hakkan ma tööle Non Grata akadeemias - minu hooleks on akadeemia raamatukogu komplekteerimine. Viidingust on meelde jäänud just silmad, mis väljendasid tema hinge... Kui ma tema peale mõtlen, siis meenuvad eelkõige silmad, pea, suured silmad ja selline väike kõhn keha. Ta on nagu filmikujund. Kuidas kommenteerid oma Legendi näitust? See näitus erineb kõigist näitustest, mis olen siiani teinud. Esiteks ma ei tahtnud näidata töid, mis on olnud Riias väljas. Tartus tahtsin proovida, kuidas väljendada mõtet, mida on võimalik väljendada ei miski kaudu - et kõik sünnib ei millestki. Ma ei oska seletada, miks ma nõustusin tegema näitust Tartus. Selleks polnud ühtki loogilist põhjust. Kus on need impulsid, et ma teen just nii või teisiti? Kõik kasvab välja eimillestki. Aga kuidas seda väljendada? See võib olla tundlik, kerge pliiatsitõmme puutahvlikesel. Selle puudutus peab olema nii õrn, et ei hävita looduse ega elu liikumist. Ainult puudutada paberit, puud või kivi - ja inimesekujutis hallil paberil eraldub lamedast pinnast, lendleb mööda seinu, põrandal, kirstul, uksest välja, teda ei saa enam kinni püüda. Ebaselgus viib mõttele, et mittemiski ei ole selge ega formuleeritav... Kuid mittemillestki sünnivad joonistus, näitus, elu. On sul midagi südamel, millest tahaksid kõnelda? Mina näen sinu isikus väga avatud inimest, keda väga harva meie maailmas kohtab. Tavaliselt on inimesed väga kinnised. Tahaksin meenutada üht ilusat lugu, mida kunagi mulle rääkisid: inimene võib olla õnnelik, kui ta kasutab tiku põlema tõmbamiseks ainult üht tikutoosi poolt. Palusin, et signeeriksid niiviisi kasutatud tikutoosi kui mälestuseseme minu Legendi näitusest. Ma olen õnnelik, et üks mu töö on sinu kogus.

11 Hüvastijätt millenniumiga August Strindberg. "Kummitussonaat". Lavastaja Jaan Tooming. Osades: Lembit Eelmäe, Meelis Sarv (Endlast), Teele Humal, Herta Elviste, Helend Peep, Kais Adlas, Raivo Adlas, Liis Bender, Karin Tammaru, Kaido Maidia, Tiit Lilleorg, Ao Peep, Maimu Krinal, Virve Meerits, Kersti Neem jt. Kunstnik Esti Kittus. Maskid Luule Kangur, Gunta Randla. Muusikaline kujundus Toivo Tenno. Lavastus on pühendatud Uku Masingule Stockholmis asutatud Intiimteatrile kirjutas Strindberg aasta jooksul neli näidendit. Kõige kuulsam ja mängitum neist on Kummitussonaat, mis esietendus 21. jaanuaril 1908 ja põhjustas mitmesugust hämmeldust. Dagens Nyheter kirjutas, et näidendis stiliseeritakse teenijate- ja köögiprobleeme ja et etenduse üldmulje on paroodiline. Svenska Dagbladet kurtis, et Strindbergi hilisemaid töid iseloomustavad ekstsentrismid pole veel kunagi nii lopsakalt õilmitsenud. Social- Demokrateni retsensent, Strindbergi hea sõber Anna Branting oli sunnitud kahtlema, et kas tõesti on Strindberg seekord Stockholmi publiku haneks tõmmanud. Pärast kaheteistkümnendat etendust võeti tükk repertuaarist maha ja näidend kuulutati ebalavaliseks. Kuni Max Reinhardt selle neli aastat pärast Strindbergi surma (1916) ootamatu visionaarse efektiga lavastas. Üksindus ja iga olid Strindbergi mõtted üha enam suunanud religioonile. Kirjas Scheringile ütleb Strindberg, et Sonaati kirjutades on päästnud tema hinge pimedusest vaid usk (ühendus teispoolsusega), lootus paremale elule, veendumus, et elame hullumeelses viirastuste maailmas, millest peab välja võitlema. Samal ajal kui Strindbergil oli käsil Kummitussonaat", lavastati Unenäomängu, mille esietenduse ajal istus Strindberg kodus ja kirjutas Scheringile, et usaldus Unenäomängu, selle tema kõige armsama näidendi ja valulapse vastu on kadunud ja et ta ootab ükskõik millist katastroofi, mis ainult takistaks etenduse toimumist. Unenäomäng osutus siiski menukaks, kuigi Strindberg ise leidis, et lavastus ei suutnud näidendi ainet dematerialiseerida, ka oleks Strindberg soovinud valguse loovamat kasutamist, nagu oli nõudnud Gordon Craig. Autorile tehti selgeks, et sel puhul oleks etendus publikule liialt meenutanud odavat varieteed. Mingis muus seoses on Strindberg väitnud, et ta ei kirjutaks neid banaalseid ja eemaletõukavaid lugusid, kui need oma ebaloogikaga ei veenaks reaalsuse olemasolus, mis pole ei reaalsus ega visioon, vaid fantasmagooria, mille on äratanud nähtamatu eesmärk - hoiatada, õpetada või hukka mõista. Kummitussonaat uurib väidetavalt illusiooni ja reaalsuse suhteid ja on asetatud sellisesse poolärkvel, poolunenäolisse maailma, kus sulavad kokku reaalsus ja fantaasia. Paljude Sonaatide hulgas võivad eesti vaatajale ehk rohkem huvi pakkuda Ingmar Bergmani ja Andrzej Wajda lavastused. Pärast Olof Molanderi, rootsi silmapaistva meistri lavastatud Kummitussonaadi nägemist Dramatenis 1942 otsustas Bergman oma teatritegemiste juurest tagasi kolledžisse minna, sedavõrd tundus talle nähtu absoluutne ja saavutamatu. Kummitussonaadi poole pöördus Bergman ise 1954, Malmö perioodil. Oma lavastuses näitlejaid marionettidena kasutades rõhutas Bergman Sonaadi unenäomängulisust. Bergmani lavastusest kostis õrnuse ja kaastunde alatooni, mis sai etenduse edenedes järjest nähtavamaks. Lunastuse teemal laskis Bergman kõlada summutatult ja karskelt. Tema lavastuse peategelane Rauk Hummel (Benkt-Äke Benktsson) oli väliselt tugev ja küüniline, ent abitu üksindus lisas kujule ka traagilise dimensiooni aastal Stockholmi Kuninglikus Draamateatris esietendunud Wajda Kummitussonaadis mängis Hummelit Max von Sydov. See Sonaat kujutas endast küpse mehe elu lugu. Sydovi Rauk meenutas Strindbergi ennast. Juba surmast märgituna on ta ikka veel agressiivselt huvitatud ümbritsevast. Üliõpilasega, kellest Hummel tahab teha oma järglase, on neid kaht koos käsitletud kui keskaegset Igameest, kes muutudes rändab läbi elu. Kõik algab säravast idealismist ja eneseohverdusest ning lõpeb tuhmi pimeda materialismiga. Wajda tõlgenduses on Sonaati" nähtud draamana suremisest. P ildiliselt- reisist üle üleloomulikult kauni vee teisele kaldale. Jaan Tooming ütleb reklaamlehel: See on hüvastijätt selle millenniumiga. See on mõtisklus inimkonna saatusest... Tõepoolest, Kummitussonaadis ei taju Toominga püha viha mõistmatu inimsoo vastu. Etenduses valitses rahu ja vabadus mõista Strindbergi omamoodi. Minu jaoks tõusis etenduse kulminatsiooniks Liis Benderi Muumia monoloog teises vaatuses. Tekst, mis Bergmani lavastuses olevat mõjunud naiivse alandliku usuna inimese paremasse minasse, kõlab siin sisendava rahukutsena. Strindberg on oma kirjandusteostes kahtlevam ja keerulisem kui otsesõnalistes avaldustes. Sealjuures ei ole ta nii salakavalalt konstrueeriv kui Ibsen, tema poeetiline väljenduslikkus on intuitiivsem ja romantilisem. Aga Ibseniga ühendab teda iseäralik kitsi ja karm põhjamaine huumor, mis vaesestub, kui see paroodiaks taandada. Strindbergi näidendite kobavad, liikuvad, isegi kaduvad tähendused teevad temast ka tänapäeval moodsa autori. Vahetegematus suurte ja väikeste, oluliste ja tühiste, eksistentsiaalsete ja konventsionaalsete eksimuste hukkamõistmisel ja piinade kirjeldamisel on üks inimese inimlikumaid ja naeruväärsemaid puudusi. Esietendusel tundus, et Tooming naerab koos Strindbergiga seda vaikset mõistvat naeru, mis tõstab Kummitussonaadi eesti teatri järjekordse lavastuse tasemest märksa kõrgemale. Korraga pakutakse välja kaks võimalikku vaatepunkti - lähem ja kaugem ehk madalam ja kõrgem. Lähem võimaldub samastuda inimliku (igapäevase), kaugem jumaliku hoiakuga. Lembit Eelmäe Hummelis ei märka traagilist dimensiooni. Aga huumor, millega Eelmäe oma lavakuju kosutab (on see ju hoopis pehmem kui Mogri Märti saatnud sarkasm), ei lase vaatajal võtta teda sellise monstrumina, kellena näeb teda ümarsalongi seltskond. Küllap ta on oma mastaapsuses hullem kui teised, aga seda on olnud ka Mefistofeles, Lucifer ja need teised taeva tasakaalustajad. Lembit Eelmäe on Toominga näitleja ja Kummitussonaadi Hummel jätkab nüüd juba aastaid tuttavat huvitavate rollide rida. Eelmäe Hummeli paarimeheks või nooreks süütuks vastasmängijaks poleks võimalik leida sobivamat näitlejat kui seda on Üliõpilase rolli täitev Meelis Sarv. Aus, mitte liiga naiivne nägu. Vahenditu, aga mitte liiga sile käitumine. Oma hääl, oma arvamus, oma väikesed õlakehitused ja muigamised. Kui nad koos Preiliga (Karin Tammaru) teises vaatuses rohelise ümarsalongi kohal suhtlevad, paistab neist ainult kaks kaunist pead, kes vaikivad, loevad poeetilisi õpetussõnu või laseb Üliõpilane oma sügava tämbriga musikaalsel häälel kuuldavale hiina- ja tiibetikeelseid helisid. Kontrast ümarsalongi kohtupäevaga on kõnekas, aga mitte pealetükkiv. Oleme vaid kahe kommunikatsioonitasandi tunnistajateks. Karin Tammaru (Preili), lavastaja Jaan Tooming ja Meelis Sarv (Üliõpilane). Veel midagi erinevatest vaatekohtadest ja muu hulgas Strindbergi vihast naiste vastu, mida tema tasavägiselt dramaatilistes dialoogides ju tegelikult ei leidu. Kolmandas vaatuses on Preilile antud tekst, mis oma naiseliku labasusega on andnud põhjust paroodilisteks tõlgendusteks. Artur Adson on Paul Sepa lavastust (Draamastuudio, 1923) hinnates pahandanud sel puhul eriti: sääraste meeleheitlikkude ringutustega ja nii südantlõhestavalt kaevata tolmupühkimise / / ning kohvi pärast, mille kokk ära joob ja preilile ainult paksu jätab! Nagu teatriajaloos märgib Lea Tormis, sai lavastus üsna heatahtliku vastuvõtu kriitikalt ning eelmisest (Gozzi -Kaaren ) arvukamalt publikut. Adson küll pahandas, et Strindbergist polnud stuudiolased aru saanud, aga Vahtangovi Turandoti mõjudega ekspressionistlik karneval võis publikut virgutada. Toominga lavastuses pole paroodiat ega karnevali. RežissÖör on loobunud ka unenäolisest visionaarsusest. Ei irratsionaalseid valgusefekte ega muid hämardusi. Näidendi aine dramaterialiseerimine toimub sellegipoolest. Raine Loo intonatsioonidega Virve Meeritsa Kokk käis kaks korda üle lava ja ütles paar sõna, aga jättis endast tollesse pisut vere-, vaesesse vaimudeilma rasvaselt läikiva laigu. See oli lavastuse löövaim metafoor, kujutelm materiaalse olemise vampiirsusest vaimsema suhtes. (Hetkeks oleks laval nagu vilksatanud kunagise Mogri Märdi väega õitsev ahnus.) Ümarsalongi seltskonnaliikmete veidrusi ei ole Tooming eriti rõhutanud ega nende lavalolu ka pedantselt täpseks timminud. Raivo Adlase marionetlik Kolonel ja Tiit Lilleoru teener Johansson, kes on rohkem põrgu sigidik kui tema boss ise, annavad tooni. Üllatab isegi nagu kohatu Meil aia äärne tänavas, mida.ümarsalong lõpuks tões ja vaimus laulab. Ent siis kohe meenub, et selline kohatus on elus peaaegu tüüpiline. Nagu öeldud, näib Tooming seekord mõtlik ja malbe, endale ja teistele pidevalt küsimusi esitav. Vaikne ja monotoonne nagu etenduse lõputantski suuri karakteerseid maske kandvate tegelastega. See vaikne rütmiline koostantsimine häälestab nagu terve lavastus - rahule. Kui lõpuks teistest eristuvad puust voolitud sümpaatse kirvenäoga Üliõpilane ja pehme kolmenäolise maskiga kolmandas vaatuses surnud Preili, on need kaks taas kokku saanud. Need kaks, mees ja naine, esiisa ja -ema. Fantastilise valgusrežii puudumine, valdavalt tuhmid argised värvid (välja arvatud säravroheline ümarsalong), tegevuse kulgemise aeglus, vaid üksik vihje ekspressiivsete vahendite võimalikkusele ja kes teab, mis veel, võisid peategelaste heale mängule vaatamata panna publiku igavust tundma. Selgemini kui lugupidavalt vaikses täissaalis märkas seda vaheajal. Aga siis ilmusid kuskilt kaks noort säravat silma, mis ütlesid, et on huvitav, sest et on teistmoodi. Strindbergi ja Toominga, eriti Kummitussonaadi puhul ei või milleski päris kindel olla. Olen uskmatu, aga teatrist lahkusin jumalat teeninu rahuga. Kirjandust: J. Enckell, Wayda s Subtle Sõnata. - The Nordic Theatre Review 1994/ 95, nr. 1; M. Meyer, Strindberg. Oxford University Press, 1987; H. Sjögren, Stage and Society in Sweden. The Swedish Institute, 1979; A. Adson, Vilet ja loorbereid. - Loodus L ilian V ellerand

12 Eesti lavakakluste peaballettmeister Rein Oja, sündinud 1956, vabakutseline näitleja, Eesti Näitlejate Liidu esimees. MIHKEL MUTT: Kavalehtedele on teinekord lavastaja, näitlejate, helilooja jt. kõrvale märgitud veidraid asjamehi. Vahel pürotehnik, vahel tantsuõpetaja, vahel võitlusstseenide seadja... REIN OJA: Lihtsalt: võitlusstseenid! Lavakas õpetatakse ju kõikidele vehklemist... Mahtra sõda sellega ei tee....ja natuke lüüa oskab igaüks. Kas sellest ei piisa? Miks on vaja eraldi kakluste ballettmeistrit? Ju ei piisa. Täpselt: natuke lüüa, üldse kuidagi, seda osatakse. Seepärast tulebki nii välja, et näeme eesti laval pea kogu aeg ainult ühesuguste kõrvakiilude lajatamist ning ühesugust vehklemist, ükskõik, kas tükis on peategelane Richard Lõvisüda või Richard Kolmas. Nendel ajastustel ei saadud ühtemoodi võidelda. Pärnu gladiaatorite suvekool Kus eesti näitleja saab õppida eri viisil võitlema? Nüüdseks on Pärnu teatri initsiatiivil toimunud teist aastat laager, mida korraldab Briti võitlusstiilide akadeemia president Jonathan Howell. Seal õpib, kui erinevad on võitlusviisid ja võitlusmõõgad eri ajastutel (ka vastavatesse ajastutesse paigutatud näidendites). Mis puutub vehklemisse, siis teatrikoolis õpetatakse seda eesti eduka epee najal, mida me võistlustel näeme, maskid ees ja juhe taga. See ei ole võitlusvehklemine, musketärid nii ei vehelnud. Epee on hilisem mõõk. Tol ajal kasutati hoopis mõõka koos pistodaga. Inglismaal, Hispaanias, Itaalias igal pool olid erinevad vehklemisasendid ja erinev võitlussamm. Miks üldse on vehklemine teatrikooli kavas? Kas see on samasugune rudiment nagu prantsuse keel? Neid tükke, kus seda vaja läheb, on klassikas suhteliselt palju, aga uutes, mis peale kirjutatakse, on teised vahendid? Ju siis ikka arvatakse, et seda on kõige rohkem tarvis. Kuidas Pärnu laager teoks sai? See on naljakas ahel. Jonathan Howell oli Norras, kus ta Kuninglikus Balletis seadis mingeid võitlussteene. Seal kohtus ta eestlasest tantsija ja balletilavastaja Peep Kasega, kes on Pärnust pärit, tal on vist vendki seal. Nii kokku lepitigi. Kaua laager kestab? Nädal aega intensiivset tööd. See on puhtpraktiline, spetsiaalselt teatri jaoks mõeldud. Lõpus õpetatakse ka seda, kuidas lavastada lahingustseene. Õpetajaid oli neli, teised kui eelmisel aastal. Igale teatrile anti kaks kohta, kokku kakskümmend inimest. Mõlemal kor- 12 rai on huvi väga suur olnud. Kas õppurid olid samad? Väga suur osa. Kes finantseeris? Eelmine aasta toetas kulka jõudsalt, seekord tuli osalejatel endil suurem osa maksta. Aga ju nad saavad aru, et see on investeerimine tulevikku. Näiteks mida te õppisite? Eelmine aasta oli algkursus, peamiselt ilma relvadeta, /usikavõitlust, kukkumist. Sel aastal olid juba erinevad stiilid ja ajastud, mitmesugused kaika- või kepivõitlused (hiina stiil, nii nagu Robin Hoodis jne.), mõõk ja kilp, mõõk ja pistoda koos, nuga (see on keeruline) kahekäemõõk. See on ikka omaette teadus. Kas neist suvekoolidest osavõtjatest saavad head lavavõitlejad või oleksid nad võimelised ka teisi juhendama? Esialgu vast ikka head lavavõitlejad. Tulevikus peaks küll nii kujunema, et Howell kasvatab kellestki kohapeal õpetaja, kes võiks ringi käia ja ka mujal õpetada. Kas sina võiksid Euroopas õpetada? Ma arvan, et võiksin küll. Mida kindlasti oskaksin, on ilma relvadeta võitlust ja kukkumist, selles on tugev põhi all. Kindlasti ka kaikavõitlust. Hea küll, säärane laager on siiski väheste väljavalitute eesõigus. Mida peavad tegema ülejäänud, kel ka tuleb laval anda ja saada? Kas ei peaks mõtiema sellele, et mingisugune põhi pandaks juba teatrikoolis? Näiteks võiks mingi võitluskunst programmis olla? Mina olen õpetanud lavakas kahele lennule, üks oli see, kus õppisid Heiko Sööt, Jaan Tätte, Marko Matvere... Neile õpetasin taichiö ja karated. Siis Priit Pedajase kursusele ka igasugust lavalist käsikähmlust. Relvadeni päris ei jõudnud. Indrek (Sammul - M. M.) vist õpetab Nüganeni kursusel. See tähendab, et ikka õpetatakse? Mitte kõiki, see sõltub kursuse juhendajast, mis ained ta kavasse paneb. Pedas olen rohkem õpetanud, vist nelja kursust. Ühest kursusest, kellega kõige kauem tööd tegime, kasvas välja see Kalle Kõivu kaskadööride grupp, kes VAT-teatri Cymbeline is igat moodi lendavad ja kukuvad. Mingi kaskadööride grupp Eestis vist oli juba? Aldo Tammsaarel olid puhtalt filmikaskadöörid. Need praegused käivad ise ikka esinemas. Enamik nooremaid näitlejaid on mingisuguses trennis käinud. Nii et sa ei pea a-st b-st peale hakkama. Jah, ei pea, kuigi mõnede puhul on ikkagi vaja baas-asend, raskuskeskme jaotamine - enne läbi käia. Muidugi peaks teatrikoolis põhja alla saama. Need on nagu tantsukursused, kus kunagi on käidud. Joonis muu Ma olin poolteist aastat miilits. Samas väeosas, kus enne oli olnud Sulev Luik. Minu eriala oli kinomehhaanik ja raamatukoguhoidja. Õiget drilli ei saanudki. Kuidas sa tai-chi juurde tulid? Meil on igatub iga konkreetse etenduse puhul, aga põhi on olemas. K e rg e anda, hoopis raskem saada Millal sa üldse esimese kakluse seadsid? Ma arvan, et see oli filmis Rummu Jüri Filmidest veel Minu Leninid, Ma olen väsinud vihkamast. Mingit statistikat sa ei pea? Ei pea. Teatris olen muidugi rohkem teinud. Kas ooperis puumõõkadega tenoreid oled seadnud? Ei, ainult sõnalavastusi ja kino. Mis on lavalise kakluse puhul kõige tähtsam? Kakluse või võitluse õpib vist igaüks ära. Hoopis raskem on õpetada, kuidas seda ohutult teha. Mis seal siis ikka nii hullu on, et saad korra sisse? Teine kord ei saa enam? Näitab, kuhu on ohutu jalaga anda ja saada. R. 0.: Selleks kohaks, kuhu jalg tuleb, peab leidma ja ette keerama võimalikult pehme koha, kus ei ole närvisõlmi. See tuleb eelnevalt kokku leppida. Kui oled korra pihta saanud, siis tekib kramp, ei julge enam teha. See on kohe näha, kui keegi kardab laval vastu sõrmi või muidu pihta saada. Palju neid eesti teatris on, keda võiksid pidada oma kolleegideks? Indrek vast. Prints ja kerjus, Suveöö unenäos Tartus oli ka. Rohkem ei tea. Kas Printsi ja kerjuse ajal oli Inglismaal tõepoolest kaikavõitlus nii levinud, nagu lavastusest paistab? Seda oskas nii kerjus kui kuningas? Ei ole seda etendust veel kahjuks näinud. Kes veel? Ma ei oska peast öelda, kes näitlejatest veel mida teeb. Ma tean, et kolm aastat tagasi Robin Hoodile tegi keegi kõrvalt. Käisin vaatamas ja minu silmale tundus, et näitleja jaoks oli suhteliselt ohtlik. See printsiip, et hakkame ohutusest peale, paistis seal puuduvat. Sa vaatad lavalisi võitlusstseene nagu professionaal? Jaa, raudselt. Vanasti tehti teise käega kõrvakiilu puhul plaks juurde. Anu Lamp on mulle Arkaadias vist üle üheksakümne korra kõrvakiilu andnud. Ja kuna seal istub publik erinevates külgedes, siis ei saa markeerida. Ta ikka lööb mulle vastu põske. Asi on selles, et minu põsk peab pöörduma sama kiiresti kui tema käsi käib. Ajastamise küsimus. Paljasta veel mõni saladus. Kuidas jalaga andmisega on? Kõik on võimalik. Jalgadega saamise vastu on ka omad ohutusnipid. Selleks kohaks, kuhu jalg tuleb, peab leidma ja ette keerama võimalikult pehme koha, kus ei ole närvisõlmi. See tuleb eelnevalt kokku leppida. Näiteks siia kohta {näitab). Kehas on palju selliseid kohti, kuhu võib pihta saada ja kus on vähem valus kui näiteks peopesa ette keerata. Huvist ja armastusest Sina alustasid ammu enne Pärnu laagreid. Mis tagapõhi sul endal on? Väiksena sportvõimlemine. Meil on praegu aeg, kus tuleb maksta, et saada kuhugi trenni, too oli aeg, kus treenerid jooksid mööda linna ringi, et endale õpilasi saada. Pärast tulid karate ja tai-chi. Kas sulle meeldis lapsena väga mõõkade ja relvadega mängida? Puumõõkadega sai kembeldud küll ja susspüsse tehtud. Võiks arvata, et vene kroonus said hästi hakkama?

13 suguseid idamaiseid võitluskunste harrastatud, aga see ei olnud algul eriti populaarne. Ei olnud. Karatest ikka algas. Hakkasin uurima selle vaimseid tagamaid. Tai-chi sobis eestlasliku temperamendiga. Muide, olin enne seda stabiilne angiinihaige. Tai-chi hingamisharjutustga sain nii kaugele, et pole enam kordagi olnud. Mandleid targu välja ei lõiganud. Keegi targem inimene ütles, et midagi, mis looja on su sisse pannud, ei maksa välja lõigata. Mis on karate ja tai-chi erinevus? Põhimõttelist erinevust ei ole. Karate on puhas võitlus, enesekaitse. Tai-chi hõlmab rohkemat, energia kogumist jne. See on rohkem elamise viis. Meie jaoks Euroopas ta muidugi ei ole elamise viis. Hakkasid ise tegelema? Priit Kelderi juures 80ndate alguses. Tema ja Etker Jõeleht olid esimesed treenerid. Eestis sai muide kolmkümmend aastat karatet. Nagu Viimasest reliikviastki. Võitlussportlasena oled esinenud? Minu võitlussportlase aeg langes perioodi, kui karate oli N Liidus keelatud. Ta oli kaks korda keelatud. Vahepeal oli natuke vaba, siis olid Tallinnas ka N Liidu meistrivõistlused. Pärast võisteldi põranda all. Tegin ka kaasa, mõne niisuguse võistluse olen isegi võitnud, aga rohkem tegelesin kataga. Kumite juures võid saada vigastada, aga mu elukutse on ju sihuke, et õhtust õhtusse tuleb laval publiku ees olla, ja see seadis piirid. Must vöö on mul küll. Miks sa seda kõike ikkagi teed? Oled võitluskunstid teatriga sidunud? Ei oskagi öelda, hakkas huvitama. Nagu iga asja puhul, millega hakkad põhjalikumalt tegelema, tuleb välja, et seal on väga palju igasuguseid nüansse ja tahke. Minu jaoks on näiteks jube efektne, kui tehakse mingit ägedat acf/on-stseeni, pärast mehed pühivad käed puhtaks ja kellelgi pole tegelikult ühtegi kriimustust. Kas raha pärast on su harrastusel mõtet? Ei ole. Palju seda kismat siis ikka on? No nüüd on suveetendusi juurde tulnud, seal kembeldakse. Aga draama- või sõnateatris meil sääraseid vaatepildilisi etendusi ju palju ei toimu. Meil Eestis piisaks selle töö peale kahest inimesest, ja need ka ei elaks ainult sellest ära. Nii et huvist ja armatusest? Aga muidugi. Eesti näitleja füüsiline vorm Kinos on kaskadöörid. Teatris peavad olema profid näitlejad või siis peab publik olema väga heatahtlik. Tinglikus võtmes ei saa löömat vist võtta? Ei taha nüüd kritiseerida, aga eks me ühed mõtlevad näitlejad ikka ole küll. Mu küsimuse mõte oli see, et kas osa asju ei peaks jääma kinolinale? Ei ole mõtet laval proovida, seal jääb lihtsalt kahvatuks. Kinos on nii palju võimsamad võimalused. Jaa, aga teatris on vahetuse moment juures. Kui on teada, et nii siin kui seal tegelikult markeeritakse (ega siis kinos ka päriselt päid puruks lööda!), siis peab teatris eriti proff olema. Mustkunst on väärt ainult elavas esituses. Ka efektne võitlus peaks eriti väärt vaadata olema just elavas esituses. Erinevus on muidugi selles, et teatris on ohtlikkuse aste suurem. Kui näitleja saab pihta, siis järgmised korrad jääb etendus ära, filmis vahetatakse kaskadöörid lihtsalt välja. Teiselt poolt saab filmi tuua maailma parimaid kaskadööre. Häid näitlejaid jagub teatritesse üle maailma, tippvõitlejaid võibolla mitte. Van Damme ei tule Viljandi lavale. Miks ei võiks Eestis näitlejate seas olla tipplavakaklejaid? Pean tunnistama, et mulle see põhimõtteliselt meeldiks. Näha, et tippnäitlejal, mõtleval inimesel, on ka füüsis taga". Täpselt. Hannes Kaljujärv ütles hiljuti ühes saates, et ei tea, millal hakatakse Eestis hindama füüsiliselt väga heas vormis näitlejaid. Kehale pööratakse meil üldse väga vähe tähelepanu. Kui me üht seriaali tegime, siis lavastaja kurtis, et Eestis on ainult üks näitleja, keda võib palja ülakehaga filmida (Tõnu Kark). Ta mõtles muidugi tippklassi näitlejaid. (Rein Oja naerab.) Naised ikka vist viitsivad end vormis hoida. See suund on, jah, ripakile jäänud. Kas naiste löömastseene oled seadnud? Jaa, Top Dogs i lõpus on kaikastseen, seal konsulteerisin natuke. Ei tea, kuidas mujal maailmas lood on? Ma arvan, et kui mujal on rohkem näitlejaid, siis on rohkem ka neid, kes võivad ülakeha paljaks võtta. Kunagi ma vaatasin näitlejate arvu erinevate maade näitlejate liitudes. Meil kisub see 400 kanti. Aga näiteks Suurbritannias on Aga elanikke ei ole seal sada kümme korda rohkem. Nimeta mõni eesti näitleja, kes on füüsiliselt väga osav? Või mõni teater, kus tase on parem kui mujal. Ilmselt seai, kus on rohkem noori näitlejaid. See trupp on küll hea, kes Pedast VATteatrisse läks. Kaljujärv muidugi. Julgen öelda, et Nüganen on väga heas vormis. Saaremäe on kindlasti heas vormis. Sportlasi on veel. Andres Raag, ta on vist teinud pärisvehklemist. Sa ikka oma vehklemisega. Sealt hakkab kõik peale. Matvere on ka heas vormis. Ta on võimeline kiiresti ära õppima. Tätte omandab kiiresti. Minu meelest on Toompere ka heas vormis. Ta kukub hästi. Andrus Vaarik kukub ka väga hästi. Lava- Iistes segadustes ta veeres väga efektselt trepist alla. Kas pole nii, et osa näitlejaid on rohkem lihalikud, füüsiselembesed, teised on jälle niisugused esoteerilised, neile on näitlemine muu vaimupanemise järg, nagu Juhan Viidingul. Siin sa natuke eksid. Viiding oli füüsiliselt väga heas vormis. Käis käte peal. Kas mõned näitlejad ei põlasta füüsist, et on madal? Ei ole päris niisugust suhtumist kohanud. Kujutad näiteks Lembit Petersoni kõrtsikakluses ette? Ma kujutan kõiki ette. Jah, kõiki. Absoluutselt. Kõik on võimelised omandama. Aga kas see sobib kokku nende......nende olemusega? Eidosega? Me jõuame nüüd jälle välja sinna, et kas peale selle, mida ma laval mängin, kannan ma endas veel ühte sõnumit? Näiteks vägivallavastasust? Võibolla on mõnel niimoodi. Ei taha kellegi eest midagi ütelda. Oled ikka tundnud, et mõnel näitlejal on tekkinud tõrge füüsiliste aktsioonide suhtes. Või lähevad kõik nagu rõõmsad lapsed kaasa? Tõrge johtub sellest, et mõnedel on hirm Kõige tähtsam on tasakaal. R. 0.: Jalad peavad kindlalt maas olema, nii et kontrollid iga oma liigutust. füüsilise kontakti ees. Põhjuseks võib olla valuaisting, kartus saada haiget... Reiu lavastus Kuidas algab töö konkreetse lavastusega? Oleneb ajast. Seda on muidugi alati vähe. Ühe nädalaga, nagu Reiu vabaõhuetenduse puhul, ei suuda ma loomulikult panna viitkümmet kaitseliitlast stiilselt ristirüütlite moodi võitlema. Kust sa üldse tead, kuidas nad võitlesid? Ega ma teagi. Ma hakkan seda tuletama nendest relvadest, mida nad toona kasutasid. Loogika tuleb appi võtta.tmisjaoks olid neil just nii- ja niisugused mõõgad? Kuidas nendega tegutseti? Mõni mõõk on torkamise jaoks, mõni raiumiseks. Kui mõõgal on-veresoon sees, tähendab, et see on torkerelv. Kui oli nelinurkne rapiir, siis torgati sellega kehasse ja näkku, kolmnurksega torgati ka kätte - sealt purskas verd. On kolmeharulisi mõõku, millega ka tõkestati vaenlase lööki nagu kilbiga... Nii see rekonstrueerimine käib. Mis oli Reiu lavastuse võitluste seadmise põhimõte? Mida kaugemal on stseen publikust, seda tähtsam on üldine joonis. Need episoodid, mis toimusid liival, publikule lähemal, need tuli detailsemalt läbi töötada. Aga algab kõik ikka baasist, asendist, olgu kaklejaid kasvõi kaheksakümmend. Jalad peavad kindlalt maas olema, nii et kontrollid iga oma liigutust. Et seisad võimalikult ohutult, et ei libiseks, oma mõõk ees, kellelegi sisse. Et oled veendunud, et seal, kus sul silmi parajasti pole, ei tee sa kellelegi haiget. Mis mõõku te Reius kasutasite? Puust? Metallist. Lattmetaliist. Muide, vibutavad mõõgad on laval tunduvalt ohtlikumad kui jäigad. Kuidas käib joonise väljatöötamine? Võib panna kogu seltskonna sama joonist siblima, ühte liigutust tegema. Aga võib anda igale paarile oma ülesande, moodustada kolmikud või nelikud. See on huvitavam. Vaataja vaatab, oi, kõik taplevad isemoodi. Praktika teeb muidugi alati korrektiive. Ja kogu aeg tuleb kontrollida, et oleks ohutu. Inimestel on sellest erinev ettekujutus ja väärarvamused. Näiteks sellest, kuidas mõõgad või kaikad.kokku lajatavad. Tegelikult on nii, et mida kindlamalt nad ristuvad, seda ohutum. Kui üldse kokku ei löö, võib ju juhtuda, et hooga saab partner pihta. Kui palju nad treenisid? Ütlesin, et harjutage kogu aeg oma väeosas, kui tekib vaba silmapilk. Kui meil Paul Laasikuga oli vaja Tangos tantsida, siis tegime selle alati enne etendust läbi, kuigi asi oli ju selge. Kui oled midagi õppinud, tuleb kohe tahtmine seda rakendada, läbi proovida. Kas sui ei teki tahtmist neid tükke lavastada, kus oleks palju lõõmasid? See tahtmine on ammu tekkinud. Mis tükist sa siis unistad? Teha Laertese ja Hamleti võitlus aasta taani stiilis. See oleks midagi. Neil on mõõk ja pistoda, üks ots on terav ja mürgitatud, teisel peab nupp otsas olema. Siis lähevad mõõgad vahetusse jne. Shakespeare on sinna nii palju detaile sisse kirjutanud, millel kõigel on tähendus! M ih k e l M utt AUTORI FOTOD

14 Põhjamaa ööbik Miliza Korjus Aastal 1944 Carnegie Halli kontserdi kostüümis, mis nüüd kuulub TMMile. 18. augustil oli eesti päritolu maailmakuulsa laulja Miliza Korjuse 90. sünniaastapäev. Kuidas nii, võidakse küsida ja küsitaksegi. Seisab ju eesti teatmeteostes sünniaastana M. Korjuse elu-ja loometeed pikka aega uurinud Õie Oraval oligi käsil tema õige sünniaasta kindlakstegemine, õnneliku kokkusattumisena saabus USA suursaadikuna Tallinna lauljanna tütar Melissa Wells. Et M. Korjuse 90. sünnipäev on 18. augustil 1999, saigi M. Wellsi, Miliza Korjuse õetütre Miliza Buneginaga ja teiste sugulastega selgeks räägitud kevadisel mälestusõhtul TMMis. Põhjust arutlusteks Miliza Korjuse sünniaasta ja päritolu ümber on küllaga, seda näitavad kasvõi esimesed ettesattunud väljaanded: Otavan musiikkitietosanakirja - sünniaeg 1913, poola-vene päritolu USA laulja; 1957 Rootsis ilmunud muusikaleksikon - sünniaasta 1910, poola laulja; 1992 Saksamaal ilmunud CD annotatsioon - sünniaeg 1912, isa Rootsi sõjaväeatašee, ema poolavene krahvinna jne. Euroopas tituleeriti Milizat sageli Põhjamaa ööbikuks või lihtsalt põhjamaalannaks. Kui ta saabus 1936 USAsse peeti teda alul sakslannaks või Viini austerlannaks, aastast 1938 (filmi Suur valss retsensioonides) poolatariks, soomlannaks või venelannaks. 1960ndate USA heliplaatidelt võib leida sünonüümi Viikingite ööbik. Melissa Wells (katkend mälestusõhtuit): See oli umbes aastal, olin emaga Mehhikos. Ühel kenal õhtupoolikul istuti balkonil, vaatasime eemal kõrguvaid vulkaane ja päikeseloojangut. Siin oli ka meie pere, kokk, kes valmistas õhtusööki. Ema küsis temalt: "Lupe, kus sa sündinud oled? Ei tea, aga üldiselt kusagil sealpool ja näitas käega. "Millal sa sündinud oled? Ma ei mäleta, vastas Lupe. Siis päris Lupe omakorda, et millal mu ema on sündinud. Ema vastas: Ma ei mäleta, sõda, revolutsioon, kõik dokumendid olid kadunud.... Päris tõde see ei olnud, sest võõras riigis oli kasvõi kodakondsuse saamiseks vaja olulist dokumenti. Dokumente siiski oli ja need näitasid, et ema on sündinud Varssavis aastal. Uolevi Lassander (katke artiklist Miksi ( Warum? ) Miliza Korjus on unohtumaton ): / / M. K. vanaisa Karl Korjus olevat Tallinna tulnud Rootsist (või Rootsi- Soomest?) sündinud isa Artur K. oli Vene tsaariarmee ohvitser, hiljem kolonel Eesti Vabariigi sõjaväes. / / Isa abiellus poola-vene aristokraadiperekonna tütre Anna Gintoftiga, kelle isa oli kindralkuberner Anton Gintoft. Korjuste peres oli kuus last: Nina (1900), Nikolai (1901), Tamara (1904), Anna (1908), Miliza (1909) ja Tatjana (1911). Korjused kolisid Varssavist Kiievisse. Bolševike võimuletulekuga läks pere lahku, isa ja poeg Nikolai tulid Tallinnasse. Miliza tuli isa juurde Tallinnasse aastate keskel / /. Korjuste peres musitseeriti palju ja Kiievi ooperis tutvus Miliza ooperimaailma parimate teostega. Tal oli absoluutne kuulmine ja juba pärast esmakuulamist laulis ta järele teatris kuuldud raskeimadki lood. 16aastane Miliza sai ukraina tuntud ansambli Dumka liikmeks. Ühe kontserdireisi ajal õnnestus tal ühildada reis sõiduga isa juurde Tallinnasse, kuhu ta jäigi peatuma 1 1". Millal ja kuidas tegelikult Eestisse tuldi, pole õnnestunud täpselt teada saada. Õieti ei tarvitseks vasturääkivuste pärast eriti närveerida - paljude staaride elu- ja loominguteed ümbritsevad ju legendid ja salapära loor. Hoopis rohkem kui arutlusi sünniaasta või päritolu ümber vajame sisulist analüüsi Miliza Korjuse tähelennuna kulgenud karjääri kohta, kaasa arvatud meile varjatud periood USAs aastast. Raske autoavarii katkestas siis tema tegevuse Hollywoodi staarina, mitte aga kunstnikuna. Järgnevadki aastad olid täis väljapaistvaid saavutusi: neli aastat Mehhikos ja suurt rahuldust pakkunud roll filmis Impeeriumi rüütel ; kontserditurneed USAs, Kanadas, Austraalias, Uus-Meremaal; solistikarjääri krooniks kujunenud kontsert New Yorgi Carnegie Halli kontserdisaalis; koloratuursoprani repertuaari paremiku salvestamine heliplaatidele firmades His Master's Võise, Victor ning aastaist talle endale kuulunud firmas Võnus. Vähe teame ka M. Korjusest kui inimesest. M. Wells: / / Emal oli kõige parem huumorimeel, mida ma üldse kohanud olen. Talle oli loodus kinkinud võime olla 90 protsenti ajast heas tujus. Ta oli mõnikord vihane, kuid mitte kunagi viril. Kust need omadused pärinesid, ei ole teada. Teame küll, et tema lapsepõlv Ukrainas oli raske. Aasta enne surma, 1979, rääkis ema mulle ühe loo, mida polnud varem jutustanud. See toimus revolutsiooni ajal Kiievis. Miliza kord oli minna leivasabasse. Seal nägi ta kaklust leiva pärast, mille käigus ühel naisel tõmmati põsed veriseks. Nähes seda stseeni, jooksis Miliza järjekorrast minema, jättes niiviisi pere leivata. / / Kogu elu jooksul säilitas ema maaläheduse ja ta oli kõige teesklemisvõimetum inimene, keda tean. Miliza Korjust soovib omaks pidada mitu riiki. Sündis ta ju Poolas, laulmist ja tantsimist alustas Ukrainas, lapsena viibis ka Venemaal, muusikaõpingud möödusid Tallinnas Peterburi ja Itaalia muusikaharidusega Varvara Malama erastuudios, ooperilaulja karjäär algas Saksamaal, filmidiivaks sai USAs. Pole mõtet vaielda selle üle, kelle laulja ta on. Olulisim on see, et tänu mitmete maade kultuuritraditsioonide koosmõjule sündis nii särav kunstnik ja on meie õnn, et ta on seotud Eestiga. Maailma koloratuursopranite eliiti tõusis Miliza Korjus hääle liikuvuse ja virtuooslikkuse, selle allikana kristallselge ja ilusa kõla,ning uskumatult suure ulatuse tõttu. Eriliseks spetsialiteediks oli särav staccatotehnika ja pikalt välja peetud käigud kõrgregistris. Suure kõlaga tugev hääl lubas teda nimetada koloratuurkunsti täiuslikuks esindajaks. Selliseid hinnanguid võis leida hulgaliselt juba aastate saksa lehtedes. Teda võrreldi XIX sajandi teise poole absoluutse tipu, rootsi lauljatari Jenny Lindiga, samuti Toti dal Monte, Luisa Tetrazzini ja teistega. Rahvusvahelistes hinnangutes on ideaalilähedaseks peetud Miliza Korjuse esinemist Öökuningannana Mozarti Võluflöödiks. Laiem avalikkus tunneb teda eelkõige kui Johann Strauss juuniori võrratute valsside võrratut esitajat ja seda põhiliselt H ollywoodis a. valm inud m uusikafilm i Suur valss kaudu. Filmi tegi rahvusvaheline meeskond: prantslased Jean Duvivier (režissöör) ja Fernand Gravet (J. Strauss), ameeriklasest operaator Jozef Ruttenberg, Straussi abikaasat kehastas viinlanna Luise Rainer, muusikaline kujundaja oli hiljem filmiheliloojana kuulsuse saavutanud venelane Dmitri Tjomkin. Tegelikult sattuski Miliza Korjus sellesse seltskonda tänu Duvivierle, kellele Miliza oli jätnud kustumatu mälestuse Gildana Verdi Rigolettos aastal Magdeburgis. Proovivõteteta vormistati Kammermuusikast Kuressaares VIII toimunud Kuressaare V kammermuusika päevad köitsid kõrge taseme ja eriliselt südamliku õhkkonnaga. Festivali kunstilise juhi Andres Paasi sõnul on tegu kõrg(?)kammermuusikat propageeriva üritusega. Mina ei julgeks küll juba olemuselt ülielitaarset muusikaliiki veel kastidesse, kõrgemaks või madalamaks jagada. Festivali seisukohalt suureks kordaminekuks tuleb aga pidada elavat, jätkuvalt kasvavat publikuhuvi. Kuressaare muusikakooli 70 kohaga saal oli õhtust õhtusse kuulajaid täis. Hästi korraldatud reklaam, kõrgetasemelised esinejad ning viieaastane kestus annavad märku tekkivast traditsioonist, mille üle iga korraldaja võib uhkust tunda. 10. august, avakontsert Tanel Joamets (klaver), Lasse Joamets (viiul), Taru Lehto (vioola) ja Kristine Blaumane (tšello). Brahmsi Klaverikvartett c-moll oli sel kontserdil suurema laengu kandjaks. Dramatism ja lüürika olid läbi tunnetatud heas proportsioonis. Pianisti ja viiuldaja spontaanne, hetkeinspiratsioonile tuginev mängumaneer said plussiks pinge loomisel. Selle ansambli juhtfiguur on tšellist, praegu Londonis õppiv lätlanna Kristina Blaumane. Tema mäng köidab tähelepanu esimesest poognatõmbest, 14 selles on harmoonilises tasakaalus professionaalne kõrgtase ja inspireeriv elavus mängumaneeris. Brahmsi Kvarteti Andante osa alguse kadentsis tõi Blaumane esile tšello kui romantilise ideaalpilli omadused: kirgliku kantileeni, lopsaka pehmuse, erutava toonisärina - millest kasvas välja viiulipartiis jätkuv mahlakas südamlikkus. Andantes ja Finaalis kogesingi selle kontserdi parimaid hetki - paindlikke üleandmisi, tõhusaid tõuse, mille pingulevedamiseks on Tanel Joametsa pöörasevõitu natuur nagu loodud. Mozarti Klaverikvarteti Es-duur ettekandele tuli sama spontaansus, vahetule inspiratsioonile toetumine aga kahjuks. Faktuurilised ebakorrapärasused klaveripartiis ja viiuldaja juhuslikuvõitu toon, eriti sisseastumistel häirisid enam kui üks kord. Vormilist selgust, ettekujutuse täpsust oleks oodanud siin tunduvalt rohkem - iseäranis pianistilt, kellele kuulub selles žanris otsustav roll. Ansambliliselt avatud oleku ning kõrge toonikultuuriga võlus kontserdi teine väliskülaline, Lapi kammerorkestri vioolasolist Taru Lehto. 11. august Duo Vahur Luhtsalu (tšello) - Andres Paas (klaver). Kaks ja pool aastat tegutsenud duost hakkab nüüdseks kujunema tõeline ansambel. Pean silmas kooshingamist, mis tekib ajapikku üksteise teadliku jälgimise-kuulamise asemele. Beethoveni Variatsioonides Es-duur avaldub ansamblilisus vastanduse ja imitatsiooni, dialoogi kaudu. Hõrgu ja läbipaistva sissejuhatuse järel ilmuv variatsioonirida oli partnereil läbi mõeldud, töötatud ja tunnetatud. Eriti tugeva mulje jättis VI variatsiooni kõlakujundus. Šostakovitši Sonaadi d-moll esitus oli õhtu sisuline tipp - paeluv, süvenenud ettekanne. Tšellist võiks mõelda veel tooni ümarusele, kirglikkusest pole tal puudu. Ent tema mängus on üks haruldaselt meeldiv joon - loomulik, põhjani aus musitseerimislaad. Puhuti segab teda liigne füüsiline pingestatus, mida sel kontserdil esines õige vähe. Andres Paasi mäng on tihti jätnud hoopis distantseerituma mulje, enamasti on määranud intellektuaalne rakurss, kuid sel õhtul õnnestus partnereil vastastikune vaba ning loomulik suhtlemine. Frank Bridge'i muusika on meil suhteliselt tundmatu, tema õpilasest Brittenist teame tunduvalt rohkem. Hilisromantismi ja impressionismi sugemetega Tšellosonaat d-moll pakub eri mängijanatuuridele väga erinevaid lahendusvõimalusi. Paasi-Luhtsalu kontseptsioonis domineeris tugev koloriit, siin oleks arenguruumi pooltoonide, peente vihjete, värvidemängu suunas. Siiski oli ettekanne õige põnev ja mõjuv. 12. august Leili Tammel (metsosopran), Tauno Saviauk (flööt), Peeter Malkov (flööt), Tiit Peterson (kitarr) ja Aare Tammesalu (tšello). Kuldar Singi Surma ja sünni laulud on eesti kammermuusika üks omapäraseim, salapäraseim ja keerukaim teos. Vokalistile esitab see nii kõrgeid nõudmisi, et tuleb vaid imetleda lauljat, kes säärasele katkematule emotsionaalsele ja vokaalsele pingele vastu peab. Leili Tammel, keda kuuldavasti helilooja teost kirjutades silmas pidaski, on oma müstilise hääletämbriga kindlasti teose esitajana parim. Tema esinemises saab jõuline sugestiivsus kokku õrnuse ja lavasarmiga, ürgsed kired rahuliku tarkusega. Selliste äärmuste vahel heitlebki kogu teose areng. Kestuselt ja arenduselt on teose raskuspunktiks V osa Malaguena, esituse kõrghetked olid aga seotud III osa ( Vaikus ) helge hardusega. Kitarriflažoletid, pühalik lauluviis ja flöödi klaarilt vulisevad repliigid lõid senikogematu meeleolu. Instrumentaalansambli koostöö oli lihvitud ja nõtke, andes tunnistust tõsisest austusest esi-

15 Miliza Hollywoodis palgale ning algas staari - ettevalmistamine. Tollal USAs elanud eesti pianist Vladimir Padva külastas aastal Miliza Korjust tema villas Hollywoodis. Padva kirjutab Päevalehes: "/ / Kahe aasta kestel M. K. ehitati ümber nii seesmiselt kui väliselt Hollywoodi mõõdupuu järgi; tema aeg on täidetud hommikust õhtuni ilukultuuri seanssidega, inglise keele õppimisega ja muusikaharjutustega. Nüüd on ta filmi jaoks küpsenud ja tal hakkab peale töö tema esimeses suurfilmis." Straussi valsside üleüldine populaarsus on mõneti varjutanud Miliza Korjuse kui ooperilaulja. Kuid just ooperirollid aastate alguse Saksamaal said hüppelauaks maailmaareenile. Algul Gildana Magdeburgis, siis Violettana Traviatas Berliini Riigi-' ooperis, kust pärineb ka tohutu menu Öökuningannana, samuti Luciana Donizetti Lucia di Lammermooris, Rosinana Rossini Sevilla habemeajajas. Tipptase järgnes veel paljudes ooperites: Delibes i "Lakme, Offenbachi Hoffmanni lood, Meyerbeeri Dinorah, Rimski-Korsakovi Tsaari mõrsja ja Sadko, Gounod Mireille. See osa tema loomingust alles ootab põhjalikumat tutvustamist. On lootust, et Miliza Korjuse ooperiaariate ja laulude paremik jõuab lähiaastail CDdel restaureerituna ka eesti kuulajani. Siin on tugev sõna kaasa rääkida tema loomingu suurel austajal ja entusiastlikul uurijal Jüri Kruusil. Legendi hõng on Miliza Korjust ümbritsenud aastakümneid. Seda toonitab ka tema repertuaari üks sügavamaid ja emotsionaalsemaid laule Warum?. Theo Mackeben kirjutas selle laulu saksa filmile Üliõpilane Prahast pühendusega Milizale, kes filmis ka laulu esitas, meespartneriks aastate kuulus tenor Richard Tauber. Lassan-' d e r / Mitmetel ooperilavadel hiilgas M. K. kümnetes ooperirollides. Ometi jäi tema visiitkaardiks laul filmist Üliõpilane Prahast Warum?. Miks? Küsimus jääb õhku rippuma nagu laulu lõpufraasiski. M. Wells: "Laulul Warum? on kogu meie perekonnale eriline tähendus - see kõlas minu vanaisa Artur Korjuse matustel Tallinnas ja ema matusetalitusel Los Angeleses aastal. Miliza Korjuse 90. sünniaastapäeva tähis- tatava vastu ning põhjalikust süvenemisest. 13. august Klaveriduo Nata-Ly Sakkos - Toivo Peäske. Publikumenu poolest olid lausa rekordilised kaks viimast festivalikontserti, mõlemal osales Tallinna klaveriduo. Peatselt 25 aastat tegutsenud duo oli üks Kuressaare muusikapäevade staare. Seda ansamblit iseloomustab absoluutne teineteisetunnetus. Mingit rolli ei mängi enam koosmängu ajaline aspekt, isegi väikese loksu puhul säilib ühtne fraasikujundus. Seda ilmestab lai dünaamiline skaala, peened kõlanüansid, lopsakas bassipartii. Brahmsi valsid ja ungari tantsud olid haaravad ja mõnusad kuulata. Ent sügavaimad muljed sain Poulenci Sonaadi liigutavast tõlgitsusest ja Raveli La Valse i ürgjõust. Neis ettekandeis oli rabavalt palju elu, nii et saaliski võis tunda kuuma ja külma, tajuda lõhnu ja valguse muutumist. Tundus, et kontserdi alguses polnud ansamblit ühendav jõud veel tööle hakanud. Schuberti Suure sonaadi esituses oli teatud hajameelsust, ent mida edasi, seda tulisemaks läks õhkkond. 14. august Lõppkontsert Kummardus Brahmsile II I Uku Ratas (metsasarv), Leho Ugandi (viiul), Ralf Taal (klaver). II Vahur Luhtsalu, tavad Estonia Selts ning teatri- ja muusikamuuseum piduliku õhtuga 2. septembril kell 20 Estonia talveaias (pääs kutsetega). Kolmest Miliza Korjuse lapsest osalevad kaks - M. Wells ja äsja sünniaastapäevaks Los Angelesest Tallinnasse saabunud poeg Richard Foelsch, kes on kaasa toonud kingitusena muuseumile emaga seotud fotosid ja esemeid. See on reageering TMMi algatusele hakata üle maailma Tallinnasse koondama armastatuima eesti päritolu laulja arhivaarset materjali. Kuigi mitmed riigid peavad Miliza Korjust omaks, pole teadaolevalt üheski neist kogutud materjali süsteemselt. Seda rolli püüabki nüüd täitma hakata Eesti teatri-ja muusikamuuseum. Maia Plissetskajaga. A lo P õldm äe FOTOD TM Mi ARHIIVIST Andres Paas. III Pille Lill (sopran), Karmen Puis (metsosopran), Mati Turi (tenor), Villu Valdma (bariton), Nata-Ly Sakkos ja Toivo Peäske (klaver). I pooles esinenud metsasarvetrio koosseisus määras toonuse Ralf Taali mäng, mis kõlas väga süvenenult ja kaasakiskuvalt. Ansambli mõttes toimis hea koostöö partnerite vahel fraasijoonise, üleandmiste-võtmiste osas. Brahmsi Trios op. 40 asendab metsasarv klaveritrio harjumuspärast tšellot, mis tekitab uudse situatsiooni: sirge kõlaline puhkpill peab haakuma hoopis soojakõlalisema viiuliga. Eraldi võetuna oli kõigi mäng ülikaunis. Ent tekkis teatud vastuolu metsasarve-ja viiulikõla vahel: Uku Ratase metsasarvetoon on eriti klaar ja sile, Leho Ugandi kõlakujunduses on oluline koht üpris lopsakal vibratol. Usun, et teatud ajalise distantsi järel teost uuesti mängides tekiks ühtlasem kõlatervik kergesti. Oli väga meeltülendavaid hetki nagu III osa sissejuhatus või terve IV osa jahimeeleolus. Luhtsalu ja Paas mängisid Brahmsi Sonaadi F-duur kire ja kaasaelamisega. Ent kuna käesolevast kirjutisest kuulub neile juba õige pikk lõik, sjis sellel ettekandel praegu pikemalt ei peatuks. Selle kontserdi ja ka kogu festivali nael oli Käimas on Tallinna suvemuusika festival ( VIII), mille raames jätkuvad augusti lõpuni väga eripalgelised kontserdid - trompetivirtuoosi esinemisest ühe esimese saksa barokkooperi ettekandeni. Trompeti-Paganiniks tituleeritud Sergei Nakarjakov (1977, Prantsusmaa) esines Estonia kontserdisaalis (18. VIII) koos saksa organisti Martin Rostiga (1963). Rost oli külaline ka äsja lõppenud XIII orelifestivalil, seekord mängis ta nii orelil kui Nakarjakovi saatjana klaveril. Tõtt-öelda tekitas see kontsert küllaltki vastakaid muljeid. Et Nakarjakov on oma ala tõeline meister, on muidugi selge, kuid muusikaõhtu esimeses pooles oli tal selle demonstreerimiseks lihtsalt liiga vähe võimalusi (tubli kolmandiku mängis Rost üksi). Ning pettumust tekitas juba kavavalik - pool kõlanust kuulus tundmatutele XIX sajandi heliloojatele (Ernst Köhler, Friedrich Dionysus Weber, Jean Baptiste Arban), kelle nime ei leia naljalt muusikaleksikonist. Kuulnud nende teoseid, võin lisada, et nad olid ka üsna keskpärased komponistid. Kuna trompeti ja oreli ansamblile pole kuigi palju originaalrepertuaari, tuleb teha seadeid. Neist nii mõnigi tundus seekord küsitav, näiteks Vivaldi Kontsert c-moll flüügelhornile (originaalis tšellole), kus orelipartii jättis pisut igava ja mehhaanilise mulje. Päris kurioosumina oli Röstil kavas Louis Lefebure-Wely ( , prantuse salongimuusikasse jälje jätnud helilooja) Bolero de concert op. 166 orelile. Pehmelt öeldes mõjus niisugune tantsupala koomilisena, umbes nagu kinoorelil mängitud salongimuusika. See oli kontserdil küll hetk, mil allakirjutanu ei saanud enam aru, mis toimub ja miks. Kuid keskpäraste kõrval oli kavas muidugi ka väljapaistvate helimeistrite teoseid, näiteks Francesco Maria Veracini ( ) Sonaat F-duur trompetile ja orelile (originaal viiulile). Selle aeglane sissejuhatav Andante oli vaid eelmänguks elavas tempos Allegrole, mis hakkas nii trompetil kui orelil kõlama mängleva kergusega. Sealjuures kujunesid trompeti ilustused vaat et sama peeneks, kui nad võinuksid olla viiulil. Seejärel aarialikult vokaalne Adagio ning siis juba tantsuline ja elavas, kuid forsseerimata tempos Gigue. Lühike, kuid elegantselt ning dekoratiivselt mõjuv teos, trompetistile igal juhul atraktiivne. Kõige rohkem võimalusi meisterlikkust näidata pakkus solistile kontserdi viimane teos, Jean Baptiste Arbani ( ) Veneetsia karneval trompetile ja klaverile. See oli tõeline efektilugu, juba tohutu kiired passaažid olid Nakarjakovi virtuoossuse proovikiviks, kuid teha samal ajal meloodiajoonises veel suuri hüppeid - see oli mängutehnika hiilgenumber. Ning lõpus veel trompeti varjatud mitmehäälsus. Kõik see andis Nakarjakovist pildi kui erakordsest'1 interpreedist, kelle mängutehnika ja tooni kvaliteet on unikaalsed. Huvitaval kombel pole ta aga sugugi showman, kes apelleeriks välisele efektile - mängib oma kaelamurdvad lood enesestmõistetava kergusega ära ning lahkub lavalt ühegi liigse žestita. Johann Valentin Mederi ( ) ooperi Kindlameelne Argenia (1680) lavastatud kontsertettekanne toimus Estonia kontserdisaalis Toomas Siitani dirigeerimisel (20. VIII), esitajaiks 14-liikmeline testivaliorkester, solistid Kaia Urb (Argenia), Tiit Kogermann (krahv Arsetes), Uku Joller (kuningas Lisander), Mart Mikk (kuningas Cleander), Teele Jõks (Sophimene), Mati Turi (nõunik Cacoblethes), Peeter Perens (teener Heluantes), Katrina Räni (toatüdruk Carinthia), Helen Lepalaan ja Jane Tiik (sireenid), RAMi lauljad ning Saltatores Revaliensis. Kolmetunnine kontsertetendus toimus saksa keeles, tõlge jooks paralleelselt lava kohal ekraanil. Teades,' et see on esimene Tallinnas kirjutatud ooper ning et tegemist on üldse ühe esimese saksa ooperiga (valmis ajal, mil Händel polnud sündinudki!), on teose ettekandel kõigepealt suur kultuurilooline tähtsus. Muidugi erineb Kindlameelne Argenia veel tuntavalt XVIII ja XIX sajandi ooperitüübist. Lühikesed retsitatiivsed numbrid, tantsustseenid, muusika trafaretsus, karakterite skemaatilisus ning läbiva muusikalise dramaturgia puudumine - kõik see on omane ajastule, mil ooperižanr oli alles lapsekingades. Aga Argenia süžee on juba koomilisele ooperile tüüpiline, sellele viitavad nii kõrge ja madala armastajapaari kui õela intrigandi (nõunik Cacoblethes) ning nutika teenri (Heluantes) karakter. Kummaline on ehk ainult verepilastuslik kosjalugu, kus kuningas Lisander palub oma tädi Argenia kätt. Aga et tegemist on fiktiivsete riikide fiktiivsete kuningatega, võisid ka moraalinormid olla fiktiivsed. Olgugi et enamik muusikast tundub Mederil olevat rohkem täitematerjali funktsioonis, on siingi karakteerseid episoode - näiteks Mati Turi esitatud vanglasse sattunud õela intrigaani kaebeaaria (mis teha, see on juba patu palk). Lühike, kuid kauni meloodiajoonisega oli ka Kaia Urbi Argenia lamenfo-aaria Oo, sa kade õnn viienda vaatuse alguses. Kokkuvõttes, tegu oli kui ka mitte muusikaliselt, siis vähemalt kultuurilooliselt vaatajate silmaringi avardava etendusega. Corelli Consort esines koos metsosopran Teele Jõksiga Anija mõisas (21. VIII) kõlavanimelise programmiga Eksklusiivne barokkmuusika ajastute hämarusest", kavas Corelli triosonaadid ning Telemanni ja Händeli soolokantaadid. Eksklusiivne või mitte, hämarusest või mitte, oli turneel (peale Anija veel neli kontserti) õilis eesmärk toetada Anija mõisahoones tegutsevat algkooli ning juhtida tähelepanu teistegi Eesti mõisahoonete kurvale seisukorrale. Anija mõisahoone väike saal oli puupüsti täis, peale kohalike külastajaid ka Tallinnast ja isegi Soomest. Programmi (kuhu kuulus ka vaheajal ekskursioon mõisaparki) muusikaline osa polnud kuigi pikk. Selle mõjuvaim number oli kindlasti Händeli soolokantaat Lucrezia metsosopranile ja basso continuole. Juba Jõksi esimeses aarias oli tunda nii valu ( mu kurbuse mõnitaja ) kui artistlikku surma-afektiivsust. Ka edasi püsis solisti puhastes melismaatilistes passaažides pea iga hetk ekspressiivne dramatism ja traagika. Kuigi ariooso tõi muusikasse korraks eepilise karakteriga pöörde, kujunes lõpu Furioso lühikeseks, kuid impulsiivselt eredaks puändiks sellele traagilisele legendile, kus paheline kuningas Tarquinus teotas vooruslikku Lucreziat. uudisnumber - Brahmsi teine armastuslaulude tsükkel vokaal kvartetile ja klaveriduole. Tegelikult kasutab helilooja siin täiskoosseisu ainult poolte laulude puhul. Nõnda on esituseks tarvis mitte ainult head ansamblit, vaid ka väga tugevaid laulusoliste. Selle ansambli hingeks oli Pille Lill. Kui vabalt, vaheldusrikkalt ja tämbrirohkelt voolab tema hääl! Lille kuulates tekkis küsimus, kas meie rahvusooper teda tõesti ei vaja? Teised lauljad pakkusid omakorda Igor Garšnek kauneid hetki, kvartett kõlas aga klaveriduo toel lihtsalt uhkelt. Nii teeniti publiku lausa maruline vastuvõtt. Saaremaa on imeline paik Eestimaal. Seal elavad sooja südamega ja abivalmis inimesed. Ka selle festivali korralduses lõid kaasa paljud, kel ehk otsest kohustust polnudki. Üht suuremat kammersaali oleks aga Kuressaarde hädasti vaja. L em bi M ets

16 K O M M E N T A A R P E A L E L E N D Priit Pärn Hüvasti, Eesti Filmi Sihtasutus? Esialgu ettevaatlikult, küsimärgiga. Kuid valitsuse poolt kavandatud ettevõtte tulumaksu kaotamise seaduse vastuvõtmisest tulenevalt üha tõenäolisemana. Kuuldavasti näeb ju rahandusministeerium tekkiva eelarveaugu ühe katteallikana muude avaliku sektori kulutuste kärpimise kõrval ette ka seni peamiselt riigieelarvest finantseeritud sihtasutuste likvideerimist ehk ettevaatlikumalt - lahtiriigistamist. Kui esialgu näis filmikommentaari jaoks magusa teemana hiljuti Eesti filmikunsti rahastajateringis toimunud võtmeisikute ümberrivistumine, siis nüüd tundub, et tegelik mäng hakkab käima üle filmitegijate peade ning isikute ja tootjafirmade vaheline tõmblemine on oma aktuaalsust kaotamas. Kui kõnelda teiste filmitegijatega EFSi teemadel, siis on olnud sageli esimeseks vastureaktsiooniks ärritatus. Mis on muidugi mõistetav juhul, kui ekspertkomisjon on äsja su uue filmiprojekti rahastamistaotluse tagasi lükanud. Kuid ärritatus on valdav ka teemat laiemas plaanis vaagides. Ei tee ju kedagi rõõmsaks teadmine, et filmitootmiseks eraldatud niigi nappidest rahalistest vahenditest on võetud 3,8 miljonit Tallinnfilmi hapuks läinud maksuvõlgade tagasimaksmiseks ning EFSi ülalpidamiskuludeks läks läinud aastal erinevatel hinnangutel 1,7-2,4 miljonit krooni. See teeb Eesti tingimustes kokku ühe keskmise lavastusliku keerukusastmega täispika mängufilmi eelarve. Samas on Tallinnfilmi majad olnud müügis kogu EFSi kaheaastase tegevusaja vältel, kuid seni pole keegi kuulnud, et Tallinnfilmi võlgade maksmiseks võetud laenu oleks hakatud filmitootmisrahadesse tagastama. Objektiivseks jäädes tuleb tunnistada, et Tallinnfilmiga seonduvad finantsprobleemid olid projekteeritud juba EFSi asutamisotsusesse, sest koos Tallinnfilmi varadega sai EFS riigi käest enda kraesse ka Tallinnfilmi maksuvõlad. Mis ei vabanda EFSi poolset loidust ettevõtte finantsprobleemide lahendamisel ja perspektiivis ka omavahenditel baseeruvast majandustegevusest teenitava tulu kui lisaallika filmitootmisesse suunamisel. EFSi senisele tegevusele perspektiivsete filmiprojektide käivitamise ja tootmise toetajana on hinnangut anda riskantsem, sest see sõltub valikukriteeriumidest ja lõppkokkuvõttes hindaja enese seotuse astmest mõne konkreetse filmiprojektiga või ta asendist reaalse filmitootmisprotsessi suhtes laiemalt. Siiski, võttes aluseks filmi vaadatavuse Eesti kinoteatrites ning filmi osalemise ja edu rahvusvahelistel filmifestivalidel, julgeksin teha üldistuse, et enne EFSi ekspertkomisjoni kultuuriministeeriumi juures eksisteerinud nn. Rekkori komisjoni tegevus oli vähemasti täispikkade mängufilmide osas tulemuslikum kui hiljuti oma tegevuse lõpetanud EFSi ekspertkomisjon eesotsas Jaan Rüüsiga. Lasti ju Rekkori komisjoni ajal käiku ja põhiliselt ka toodeti Renita ja Hannes Lintropi Ma olen väsinud vihkamast ja Hardi Volmeri Minu.Leninid, mis mõlemad kogusid Eestis üle 10 tuhande vaataja ning Sulev Keeduse Georgica, mille edu üle rahvusvahelistel filmifestivalidel on olnud põhjust rõõmustada teistelgi filmitegijatel. Ruusi komisjonil on sellele vastu panna vaid Valentin Kuigi Lurjus ca 2000 ja Arko Okki Ristumine peateega ca 5000 vaatajaga. Kui ei ole olnud tegu just promoartikliga, siis on kohalik filmikriitika jäänud mõlema filmi kunstilise taseme suhtes vägagi reserveerituks, mis lubab nende filmide rahvusvahelises konkurentsivõimes sügavalt kahelda. Miks on nii läinud? Perspektiivsete filmiprojektide äratundmisoskust on raske mõõta, seda võib määratleda kui subjektiivset tegurit, kahtlustada nii- või teistsuguste otsuste taga pigem rahastamiskomisjoni liikmete vahelisi sisekokkuleppeid jmt. Kuid oluline, silmatorkav ja usun, et ka objektiivne vahe kahe komisjoni tegevuse vahel oli suhtumine filmi eelarvenumbritesse. Ruusi komisjon seadis endale kunstlikud raamid - üks täispikk mängufilm saab EFSilt 2,75 miljonit ja kogu lugu. Vaadaku filmitegijad ise, kuidas ja kust nad ülejäänu kokku kraabivad. Sest vaagides kust otsast tahes, selle rahaga (+ traditsiooniline 0,5 miljonit kultuurkapitalilt) ei ole võimalik tänaste hindade juures valmistada isegi keskmise lavastusraskusega täispikka mängufilmi. Ambitsioonikamate kunstitaotluste realiseerimisest pole põhjust üldse rääkida. Paradoksaalne, et Rekkori komisjoni tegevusajal, mil filmiraha oli veelgi vähem kui praegu, ei ähvardatud kord juba tootmisesse lastud filme külmutamisega ega kahtlustatud produtsente niigi peaaegu olematu raha oma taskusse kühveldamises. Arvan, et Ruusi komisjon ei lähtunud üht või teist projekti käiku lastes mitte niivõrd sellega seonduvaist kunstikaalutlusist, vaid mingist vulgaarsest demokraatia-käsitlusest - umbes nii, et anname näpuotsaga kõigile, laseme tootmisse võimalikult palju ühikuid. Mis on vainud lõppkokkuvõttes ühelt poolt selleni, et on tekkinud seltskond filmiinimesi, kes võtab filmitootmistoetust kui seaduslikku elatusraha ja teiselt poolt nähtuseni, mida näiteks Lauri Kärk dokumentalistikat silmas pidades on nimetanud koduvideote tegemiseks. Ja miks mitte, kui on olemas nõudmine madalaeelarveliste filmide järele, küllap tekib siis ka pakkumine. Nii ongi igal ühemehestuudiol, kellest teatakse heal juhul vaid nime, muretsetud poolprofessionaalne digitaalkaamera ja koduvideote väntamine võib alata. Jääb vaid loota, et seda tegevust ei toeta enam uus EFSi ekspertkomisjon või edaspidi mõne muu filmitootmise finantseerimisskeemi järgi filmirahade üle otsustamiseks kokkupandud seltskond. T õnu K arro Priit Pärn, miks ja kuidas teie juhitud Eesti Filmi Sihtasutuse nõukogu maha võeti ning milline võiks olla EFSi edasine areng? Kultuuriministeerium tahtis vabastada sihtasutuse juhataja kohta ja nad käisid ka välja oma kandidaadi, kelleks on keegi Pille Pihlamäe, väljaspool kinomaailma seisev isik, mina ega filmiinimesed ei tunne teda. Põhikirja järgi on nõukogul õigus vabastada sihtasutuse juhataja päevapealt talle põhjust ütlemata. Ma usun, et see tähendab, et põhjust ei peakski olema. EFS, selle nõukogu, juhataja ja ekspertide komisjon olid kaks aastat toiminud, ma nägin, et mingid muutused Eesti filmielus hakkasid aset leidma. Oli tekkinud kontroll eraldatud vahendite kasutamise üle. Kui enne EFSi jagas filmiraha kultuurministeeriumi ekspertkomisjon, siis raha läks välja, aga selle sihipärase kasutamise üle puudus kontrollimehhanismi. Sihtasutuse puhul kontrollis just sihtasutuse juhataja lepingute sõlmimist, rahavoogude liikumist, see asi hakkas toimima. Võib aru saada, et see tekitas ärevust teatud filmiinimeste hulgas. Ja kui mulle nagu püüti* kultuuriministri kantsleri poolt selgeks teha, et on õige aeg vallandada EFSi juhataja Jüri Tallinn, siis minu loomulik küsimus oli: Miks? Vestlusest selgus, et kultuuriministeerium polnud jõudnud või ei pidanud vajalikuks tutvuda sihtasutuse põhikirjaga - neil polnud täpset ettekujutust, millega filmi sihtasutus tegeleb. Näiteks heideti meile ette, et EFS pole piisavalt aktiivselt osalenud filmiprojektide tootmises, või siis väide, et sihtasutus võiks omada mingit strateegiat ses mõttes, kui palju raha läheb dokfilmile, mängufilmile, animafilmile - see näitas, et nad ei olnud lihtsalt tutvunud, mida me olime teinud. Loomulikult oli olemas selline jaotus. Tähendab, ütleme nii: kõik need ministeeriumi põhjendused olid kergesti ümberlükatavad, ei olnud tõesed. Kui need oleksid olnud tõesed, olnuks see kivi EFSi nõukogu kapsaaeda. Niisiis, küsimus polnud üldse nõukogu väljavahetamises, küsimus oli härra Tallinna väljavahetamises. Protseduur oli selline. Härra Rekkor, kes on kultuuriministeeriumi filminõunik ja ühtlasi oli ka EFSi nõukogu liige, edastas meile suuliselt kultuuriministeeriumi soovi vallandada härra Tallinn. Meie hääletusel ei läinud see ettepanek päevakorda, kuivõrd seda ettepanekut meile kultuuriministeerium kirjalikult ei andnud. Ja polnud ka põhjendust. Hetkel, kui kõik räägivad demokraatiast, riigi rolli vähendamisest ja läbipaistvusest, on kuidagi vastumeelne - eriti veel minu eas - kujundada välja mõttelaad ä la käsk on vanem kui sina ja...ja edasi teenida. Arvan, et olen suutnud eelneva osa oma elust küllaltki edukalt ilma vastava mõttemallita ära elada. Lisaks, käsku ju ei olnudki. Eeldan, et see oleks pidanud meieni jõudma kirjalikus vormis. Ma ei taha seda väita, aga teoreetiliselt on ju olemas võimalus, et härra Rekkor mõtles selle väljavahetamise variandi lihtsalt ise välja. Me ei võtnud seda päevakorda, lisaks esitas härra Rekkor samal koosolekul EFSi uue põhikirja projekti, mille ta väitis olevat valminud tema isiklikul initsiatiivil. See põhikiri tahtis kaotada ekspertkomisjoni ja anda sihtasutuse uuele juhatajale piiramatud volitused, mis tähendab seda, et sihtasutuse juhataja hakkab ise määrama, milline projekt saab raha, ning sama isik hakkab ka teostama väljamakseid. Ma tundsin ja ka teised nõukogu liikmed tundsid, et sellises olukorras (eriti kui oli teada, et inimene tuleb kinomaailma väljastpoolt), isegi olles tulvil head tahet, võivad tema tegevuse tagajärjed olla täiesti ettearvamatud. Lisaks täielik läbipaistmatus, kui juba selle moesõna kasutamiseks läks. Tal pidid olema ka mingid nõunikud, aga neid nõunikke ei olnud põhikirja projektis mainitud - ei nende valikut ega toimimise mehhanismi polnud kirjeldatud. Me ei võtnud seda põhikirja projekti vastu. Siis järgnes teatud vaikuseperiood ja siis ma lugesin Päevalehest, et meid (EFSi nõukogu koosseisus Priit Pärn, Siim Kallas, Enn Rekkor, Jaan Ruus, Andres Sööt, Evi Zernand, Avo Viiol) on tagasi kutsutud. Samas lehes oli ka kantsler Margus Allikmaa väide ajakirjanikule, et me käisime eelmisel aastal koos tervelt 17 korda, kuivõrd nõukogule maksti tasu iga kooskäimise eest. Siis pumpasime alatult välja maksumaksja raha. Väide on vale, me saime tasu 500 krooni kuus ning seda saab lugupeetud lehelugeja kvalifitseerida oma äranägemise järgi. Uue nõukogu kiiret paikapanemist põhjendati sellega, et kulutati maksumaksja raha, killustades seda 55 projekti, ja selle tõttu ei jätkunud raha mängufilmidele. Tõesti, aastal on 55 projekti saanud raha, aga tuleb vahet teha, et on käivitatud projektid - antud aastal 26 - ületulevad projektid ja õpilastööde toetused. Sel aastal toetasime nii kunstiakadeemia kui ka peadagoogikaülikooli filmitudengeid, koondnumber tuli suur - kokku 19 projekti, summad* kõikusid Aga selle tõttu ei jäänud ükski mängufilm tegemata. Etteheitele, et meil puudus kindel strateegia EFSi arenguks, vaidleks ma vastu, sest selle kahe aastaga tekkis mul väga selge nägemus, kuhu me peame liikuma, millised on need hoovad, millega saab eesti filmi kuhugi suunata. Iseasi on see, kui võetakse vastu poliitiline otsus, et filme või mingit filmižanrit Eestis enam ei tehta. Peame lähtuma sellest, et ühelt poolt peab olema väga täpne kontroll rahade üle, jagamisele peab eelnema väga objektiivne ja põhjalik valik. Valikukriteeriumiks peab olema projekti sisu. Kriteeriumid peavad olema selged, kuid peab olema ka teatud paindlikkus. Ei saa olla kõikide tegijate suhtes absoluutset ühest mõõdupuud. Kui on näha, et tõesti midagi on sündimas, peab tegema erandeid. On vaja julgust võtta riske. Nii väikese filmimaa nagu Eesti jaoks on ainus läbilöögivõimalus teha eriskummalisi asju. Arvan, et meie animatsioon on seda tõestanud. Tõsi - keskpärasus, ideede põud on probleem kõikjal, kuid väike keskpärasus jääb alati suurearvulise keskpärasuse varju. Veel strateegiast - kõlaks asjalikult, kui oleksime planeerinud, mis aastal tuleb esimene Kuldkaru või muu hinnaline elukas, paraku on aga asi nii, et tegelikkuses tuleb valida keskpäraste projektide hulgast vähem keskpärane ning hoida filmitegemise käsitööoskus elus, kuni sirgub peale uus tegijate põlvkond. Või tuleb vanadele tegijatele teine või kolmas noorus. Arusaamine, et peab rohkem energiat pühendama oma filmidele, mitte oma võitlustele. Paraku olen ka ise nüüd võitlema sattunud. Tahaks rõhutada veel ühte asjaolu. Viimasel ajal on kogu jutt eesti filmielust keerelnud produtsentide - nende tähtsuse, nende puuduste jne. ümber. Kahtlemata on produtsent üks tähtsamaid lülisid filmitootmisprotsessis, kuid ei tohi samastada eesti filmi kultuuripoliitikat ja tootjate huvisid. Normaalse tootja huvi on toota kasumit. Nii näiteks on riigilt saadud toetusraha tootja seisukohalt kasulik paigutada Eestis filmivate välisfirmade teenustesse, või mis veel parem, osaleda selle summaga mõnes välisprojektis. Esimesel variandil on oma pluss - töötades koos proffidega saavad meie inimesed kogemusi. On aga arusaadav, et kui asi piirdubki ainult sellega, siis ei peaks neid ettevõtmisi rahastama Eesti maksumaksja. Tootjad/ tootjafirmad on organiseerunud - on isegi kaks omavahel vimma pidavat produtsentide ühendust - ning nad on oma asja ajanud vägagi jõuliselt. Vastukaaluks nendele n.-ö. tööandjate ühendustele peaks tekkima loominguliste töövõtjate ühendus - režissöörid, stsenaristid, kunstnikud. Nende kahe ühenduse vahelise dialoogiga oleks võimalik nii mõnedki asjad meie filmielus paika panna. Käsitleda amorfset kõiki filmiinimesi ühendavat kinoliitu kui töövõtjate huvigruppi, on nonsenss. Leian, et nii EFS kui ka kultuuriministeerium peaksid käsitlema kõike filmi puutuvat eelkõige kultuurilisest aspektist - sellele viitab ka ministeeriumi nimi. Kui aga tootjad ise hakkavad looma endale soodsaid mängureegleid, võib tulemus olla mitte ettearvamatu, vaid pigem vastupidi. Uue nõukogu koosseis on aga toötjakeskne. Julgeksin peaaaegu väita, et filmi- TEGIJAD on jäänud uues nõukogus esindamata. Küsis ja kirjutas üles Tarm o T eder KALJU SUUR

17 Piu-pauh-põmm Hunnik pappi ja suitsev kaheraudne ( Lock, Stock & Two Smoking Barrels, Summit Entertainment, USA 1998). Režissöör Guy Ritchie. Osades Jason Flemyng, Dexter Fletcher, Nick Moran, Jason Statham, Nick Mackintosh, Vinnie Jones, Sting jt. Eesti kinodes alates 19. augustist, levitaja BDG, kestus 107 min. Neli päevavarast otsustavad pensionipõlve kindlustada ja laenavad karmi papihunniku, millega kaardilauas jackpot maha rebida. Paraku pöörab õnn gangster Harry isikus semudele selja ja krediitori usaldus tuleb pälvida illegaalsete meetodite abil. Finaalis, nagu kõvakskeedetud krimikomöödiates tavaks, määrab kangelaste saatuse lollide kokkusattumuste rida ning koloriitsete kõrvaltegelaste read hõrenevad eri kaliibriga tulirelvade üheaegse vallandumise tagajärjel nagu vanaema porgandipeenar. Harilikult ajavad seda tüüpi punnitatult noorusliku kõnepruugiga promotekstid mind närvi. Ma mõistan, et need on kirjutatud publiku kinno meelitamise õilsal eesmärgil, ent enamasti suruvad nad kõigist eelhäälestustest ja interpretatsioonidest peale selle kõige infantiilsema - shoot n fire baby, l'know, hasta la vista, cool & happy, yippieyeah mothafucka, ete. Filmi Hunnik pappi ja suitsev kaheraudne sisu kirjeldamisel jään ma ise kimbatusse, tahtmatult ilmub teksti KesKuse filmikommentaatori muhelopsakas loba ja Xpressi reporteri nätsumulli lõhkemisest sündinud metafoorid. Milles asi? Vere võim ja puhas kulutus Erinevalt Hollywoodi blockbustehtele lamedaid onlinereid treivatest stsenaristide kombinaatidest peaks briti žanrifilmi alustekst olema loodud ühe inimese poolt elik sisaldama mälestust autorikinost. Kaheraudne ei väljasta teab mis originaalsuselahvatusi, ent samas ei püüa see iga hinna eest peita oma käekirja individuaalseid kõverjooni ja nurki. Ta ei jäljenda otseselt ühtki popkultuuri klassikut, aga samas on retsepti põhiliseks osiseks töödeldud käepärane kultusmaterjal, Sööge rikastest Madala hauani, Asfaldidžunglist Marukoerteni". Ma ei ütleks, et selline vaba surfamine filmiajaloo andmepankades, kvantitatiivne eruditsioon popkultuuris tagaks iseenesest publikuedu. Aga nagu tõestab Tarantinogi fenomen, avaldab esteetiline anarhism alati muljet ja pälvib imetlust, Rummu Jüri taolise postmodernse karjavargana kargab ta üle žanrikino kanoniseeritud piirdeaedade, haarab lennult ettejuhtuva tarkvara ja haihtub, enne kui keegi jõuab teda käsitlustesse raamistada. Lugeja muidugi taipab, et kultusfilmi figuure omava meelelahutusliku tarbekomöödia Hunnik pappi ja suitsev kaheraudne" seadmine Tarantino, Coenide või Gilliami kõrvale viitaks kirjatüki autori kriitikavabale impulsiivsusele. Aga mõtteharjutuseks võib selliseid tehteid teha - kirjeldamaks Kaheraudse populaarkultuuriks! konnotatsioone peaks konstrueerima spekulatiivse ühisosa Quentin Tarantino ja Kaheraudse režissööri Guy Ritchie vaatepunktide vahel. Esiteks on mõlema loomingu keskmes vana hea vere võim vaataja üle. Stoppardi näidendis Rosencrantz ja Guildenstern ütleb näitejuht: Me võime pakkuda armastust ja verd, me võime pakkuda retoorikat ja verd, me võime pakkuda kõiki kolme korraga, aga me ei saa pakkuda armastust ja retoorikat ilma vereta. Veri peab olema, veri on essentsiaalne. Aga verevalamine on äärmuseni profaneeritud: vabastatud tragöödiate tusasest ettemääratusest, ülevast ohverdusest, puhastusest, kaastundest ja hirmust. Roim ei võta eepilisi dimensioone, aga ei ole Dramaturgiliselt on Ritchie Kaheraudne Tarantino Pulp Fictionist tunduvalt variatsioonirikkam ja ruumilisem kui žanrifilmi tavapärane kangelasele ja antikangelasele binaarselt üles ehitatud narratiiv. ka eesmärgipärastatud dramaturgiline abivahend nagu tavalises ameerika acf/onfilmis, mis on täpselt välja mõõtnud, mitu laipa millistel hetkedel on vaja tekitada, et hoida adrenaliinikanalid valla. Tapmine Richie ja Tarantino moodi on veider, mõttetu, naljakas ja õudne. Tapmine on cool, sest see pole traagiline, utilitaarne ega naturalistlik. Ka kõige ontlikumas publikus tekitab tapmisaktile kaasaelamine joovastusvärinaid, ilma et ta oma eetilise konstitutsiooniga pahuksisse läheks. Teisisõnu, must komöödia vabastab vaataja realistliku väljenduslaadi peale pandud arbiiterlikust moraalikoodeksist ja vallandab kõik rõõmsad antiemotsioonid. Georges Bataille suu tõmbub muigele - jälle saab pisut kuhjunud bioenergia kantida kahjutuks sümboolseks agressiooniks. Glamuurne freak-show Teine sarnasus puudutab dramaturgilist konstruktsiooni. See on nii Ritchie Kaheraudses kui Tarantino Pulp Fictionis tunduvalt variatsioonirikkam ja ruumilisem kui žanrifilmi tavapärane kangelase ja antikangelasele binaarselt üles ehitatud narratiiv. Kõrvaltegelastest saavad peategelased ja vastupidi, võtmefiguure kõrvaldatakse ebaloogiliste! momentidel, peateljega suhestub mitmeid huvigruppe, kelle omavahelisel põrkumisel paiskub õhku nihkes paradokse ja kontrapunkte. Tempode jaotus on tihti balansist väljas. Filmide sarmikus ei tulene sümmeetriast, strukturaalsest täiuslikkusest, vaid hälbest, viivitusest ja inimlikust loksust. Kolmas ühisosa on läbitöötatud olmefoon. Aadrilaskmise kõrval on palju filmimahtu pühendatud tegelaste portreteeringule pisiasjade kaudu, mis žanrifilmi funktsionalistlikust loogikast lähtudes on liiasus. Tarantino teeb seda patroneerivast hoolitsusest kõigi oma tegelaste vastu: ta inimlikustab neid intiimsete hetkedega, paneb neid tundma väikseid tundeid - häbi, kimbatust, kahjurõõmu, rahuldust. Ta peatab aja, et lasta tegelastel oma kutsetööst vabal momendil pisut lobiseda ja lõõgastuda. Ta murendab argielementidega välispinda, paneb detailid võimutsema stilisatsiooni üle, säilitades samas oma kuratliku stiilitaju. Tarantino ei taanda, vaid paljundab. Guy Ritchie tüpologiseerib tegelasi palju lollikindlamal, ent pinnalisemal moel. Ta kasutab vana ja läbipruugitud, juba Howard Hawksi Arminäost tuttavat tehnikat - Mefisto sündroomi. See on kurjuse glamuur, ülekarakteriseering ja atributsioon. Iga filmi tegelane on varustatud äratuntava veidrusega. Baptist Barry armastab oma ohvreid uputada, Big Chris õpetab võlgade tagasinõutamisega oma pojale jumalakartlikku elutarkust, must maffiapealik ei saa pilku lahti spordiülekandelt ning pistab põlema igaühe, kes teda segada söandab. Kaabakate galeriid täiendavad kaks ülijuhmi äbarat murdvarast ning kolledžiboheemidest kanepikasvatajad, kes tulistavad oma vastaseid õhupüssist. Kogu see kirev freak-show on esitletud nõnda täiemahuliselt, et dramaatiline kese kipub hajuma. Katkematu kokni dialektis verbaalne möla toob Tarantino ja Danny Boyle i kõrval meelde realismiklassikud Ken Loachi, Stephen Frearsi ja Mike Leigh filmid, ent analoogia on täiesti juhuslik. Guy Ritchie ei uuri sotsiaalseid suhteid, väljapääsmatusetunnet, alamklassi aguliahistust, riigi repressioone oma kodanike suhtes, mille üle valutavad südant eespool nimetatud vasakpoolsed humanistid. Ritchie on edev anarhist, tal on pohui. Peaasi, et oma tegelaste üle irvitada saab, kui need üksteist üha jaburamates situatsioonides maha koksavad. Veidi sümpaatsemad kujud pääsevad küll eluga, ent vahet pole, kahju ei hakka neist ka siis, kui filmi lõpp olekski sajaprotsendine põletatud maa taktika. Kui film vaevunukski üldse mingit positiivset koodat sõnastama, siis on see kaunis ameerikapärane - ahnus ja ettevõtlikkus viivad alati sihile. Ent sõnum käändub samas kohe antisõnumiks - ahnus ajab upakile, juhus valitseb sihipärasuse üle, kõige jobuni tapab lõpus kõige vägevama. Kommionu noorsookoloonias Et autori nooruslik tulipäisus veenvamalt välja tuleks, kallab Ritchie oma filmi MTVliku visuaalse garneeringuga üle. Endise reklaamitegijana on tal tehnikad käpas - pilt aeglustub kaadriaktsentideks, objektid lendavad suhinal läbi õhu otse vaataja suunas, kaamera hõljub ringi täpselt paika pandud trajektooril. Küllap just seda sorti tehnoloogilise efektitsemise, kallite mänguasjadega kekkamise vastu suunasid ka Dogma 95 ideoloogid oma vandenooled. Pealegi, arvestades filmi levimiskiirust meie kinolinale, näeme ekraanil nüüdseks juba vanamoodsaid, eelmise hooaja visuaalseid trende. Keda huvitab, võib uuemat sõna näha filmis Matrix. Filmi popfragmentidest soundtrack, mis uuemates inglise menufilmides asendab täielikult originaalmuusikat, on mõnusalt eklektiline, funktsionaalne ja hoopis vähem tühikargav kui visuaal. Nagu koomilises ooperis, on ka siin igal tegelasel oma teema, peategelaste lõbutsemist saadab närviline jungle^rütm, musta maffiamehe veregrupiks on 70ndate liimjas soul, samas kui paks kreeklasest vahemees peab leppima Kazantzakise igihalja Kreeklane Zorbasega. Põhjus, miks keel kipub filmist kõneldes kergeks minema, on teadagi mis. Raske on lasteraamatut ette lugedes jätta naljakal häälel lalisemata, võib kiiresti kaotada publiku. Samamoodi ei tule akadeemiliselt korrektne kõnepruuk välja anarhistlikust noorsookomöödiast juttu tehes. Võib jääda ebaadekvaatseks nukraks üksiklaseks, nagu Hyde Parki kõnemees vihmasel päeval. Aga vastupidisel juhul oleks jälle tunne nagu kommionul, kes pakub end kahekroonise vaheltkasu eest teismikule suitsu ostma. A ndres M a im ik

18 Tänapäeva naine: müsteerium või ennast haletsev monstrum? Naisuurimus teaduses - kas mitte Trooja hobune? juunini toimus Norras Tromsos rahvusvaheline interdistsiplinaarne naiste kongress "Women s Worlds, mis pakkus peale suurepärase võimaluse kogeda ehtsat polaarpäeva ka mõningast mõtlemisainet seoses feminismiga ja naisuurimusega.. Kui mult pärast kongressi küsiti, mis see naisuurimus siis ikka on ja mida ta lõppude lõpuks uurib, olin vastusega samamoodi kimpus kui enne Norras käiku. Naisvaatenurk maailma asjadele pole ju midagi ühtset ega konkreetset, pakub pigem meetodit kui ideoloogiat ning just nii palju võimalusi, kui on mis tahes erialaspetsialiste, kes seda vaatenurka rakendavad - või õigemini seda ei ignoreeri. Kui püüda naisuurimusi teha siiski mõistetavamaks, siis lähim definitsioon sellele peaks ilmselt lähtuma teadusliku mõtteviisi ja ühiskonnakriitika sümbioosist, aga sedagi mööndustega, sest neil mõlemal on väga erinevaid väljundeid ja vormistusi. Vastus küsimusele sisaldus tegelikult juba kongressi pealkirjas: mitte naiste maailm, vaid naiste maailmad. Selles lähtekohas on olemas nii üldine ide moodsalt pluralistlikule üiukasitiuseie kui r\a Hinnanguline tolerants üksteisest erinevate naiste maailmade suhtes, igasugustele nägemisnurkadele avatud hoiak, vastutulek nii enamustele kui ka vähemustele. Paraku erinevad loosungid alati mõnevõrra tegelikkusest. Kõike ja kõiki aktsepteeriv hoiak ei pruugi inimesele sugugi omane olla, kuigi ta seda ühiskonnas käibiva normina arvestama on sunnitud. Ka naisuurimusel on näiliselt läbinisti õilsatest sihtidest ja väljahõigatud liberaalsusest hoolimata oma nõrgad kohad. Nii on naisvaatenurk - mis tahes eriala pinnalt seda ka ei rakendataks - suunatud üldistuse ja nimelt teadusliku ambitsiooniga üldistuse loomisele. Üldistuste ja laiemate loogiliste otsuste tegemise taotluses aga püsib alati tegelikkusest kaugenemise ning meelevaldseks muutumise oht. Teadus ja tõde Tundub, et naisuurimuse kui suhteliselt uudse nähtuse pinnalt on mõnevõrra kergem märgata kogu teadusliku, mõistelise maailmapildi nõrku külgi. Muidugi oleks tore, kui saaks aristotellikult rõõmustada, et maailm on seesama mis tema mõisteline seletus, ent pigem on siin tegemist kaootiiise-kireva-kirgliku maailma ühe võimaliku inimliku tõlgendusega, mis ei pruugi olla nii hõlmav, kui me ehk tahaksime. Tegelikult pole kaugeltki selge, kas mõistetesse sisestatud maailm ikka on seesama, mis päriselt eksisteerib. Kes söandab väita, et just tema on tõe monopoliseerinud? Tahaksin rõhutada, et minu kahtlevad arutlused on suunatud akadeemilisele naisuurimusele, mitte aktiivsele võitlusele naiste võrdõiguslikkuse eest. See on kahtlemata endiselt aktuaalne, sest vägivald naiste vastu - nagu ka igasugune vägivald - pole maailmast kuhugi kadunud ega näita ka kadumise märki. Austan inimesi, kes jaksavad sellist misjonitööd teha ning lõpmatust vastuvoolu ujumisest veel nõrkenud pole. Kindlasti ei kao kuhugi ka skepsis, mis ei arva naisuurimust austusväärsete fundamentaalteaduste sekka, vaid käsitleb seda pigem rohkem või vähem teaduse lõbusa alternatiivina. Samas pole see päriselt seesama vastuolu, mis on näiteks akadeemilise meditsiini ja rahvameditsiini vahel. Kujundlikult on tegemist pigem rahvameditsiini pimeda pürgimisega akadeemilise meditsiini osaks, aru saamata, et võõras sõltuvus võtab temalt mitte ainult tema algse väärtuse, vaid hävitab ta sootuks. Tegelikult on küsimus ratsionaalsuse kriitikas, mida tuleb teha väga ettevaatlikult, sest mõistus on olnud meie sajandi nurgakive, selle au ja südametunnistus ning seda kahtluse alla seada on iseenesest suur julgustükk. Võtkem siiski pärida, mida teeb täppisteadlase maailmasuhe, ülim ratsionaalsus meie tunnetusega, meie isikuga? Kõigepealt heidab ta sealt välja saladuse võimaluse, sest saladus on metafüüsiline kategooria, millega pole teadmistele, faktidele ja loogilisele üldistusele orienteeritud maailmapildil midagi peale hakata. Metafüüsika ei sobi mõistuse loodud diskursustesse ja seega on hõlpsam temast loobuda. Seega isoleerib mõistus ennast juba a priori maailmatervikust, võttes sealt tegelda vaid temale jõukohase osaga. Teiseks ei taha teaduslik mõtteviis - sugugi rohkem kui just hädapärast vaja - tegelda inimese olemust puudutavate küsimustega, sest näib, et hõlpsam on toota süstematiseeritud teadmisi ümbritseva reaalsuse kui iseenda kohta. Seetõttu võib küll eeldada, et teadusega tegeleja muutub inimesena küll sihikindlamaks ja üldistusvõimelisemaks - Mona Hatoum (sünd. Liibanonis). Nimeta tänane naiste põlvkond tunneb end hoopis teistmoodi kui varasemad põlvkonnad, märkis, kuidas meediakonst- mõningaid inimlikke põhikvaliteete, näiteks seda, kas ta ka paremaks, hoolivamaks ja ruktsioonid ja kommertskultuur mõjutavad omakasupüüdmatumaks muutub, tema kutsumus talle aga ei garanteeri. Teadusel on omad paradoksid, millest ei armastata eriti rääkida. Miks teeb teadlaslik tarkus mõnikord kurvaks, kuigi lööb maailma justkui ratsionaalselt selgeks? Minu meelest on inimlik tarkus võimeline mõistma ja tähendusi looma vaid osale maailmast. Naine ja mees Mingem nüüd tagasi naisuurimuse juurde. Naisuurimus on leidnud oma võimaluse mitmel tasapinnal (nii ühiskondlikul, poliitilisel kui ka individuaalsel) toimivate konfliktide analüüsis, nähes nii põhjust kui ka tagajärge kahe soo vahelise igavese pinge arhetüübis. Analüüs pole aga suunatud konflikte tekitavate polaarsuste ühendamisele, vaid nendevahelise lõhe süvendamisele, selle järjekindlale laiemaks käristamisele. Jälle on. ignoreeritud tervikut, sest kumbki sugupool, ei mees ega naine, pole eraldi võetuna lõplikult iseseisvad. Seetõttu peaks nii nais- kui ka meesuurimust valehäbita käsitlema kui moekat sektantlust, mis püüab osale anda suuremaid mõõtmeid, kui sellel algselt on, ning tunnistama, et sellesarnasesse tegevusse on ebaedu juba algselt sisse kirjutatud. Kuidas nii? Aga seetõttu, et sooidentiteet sisaldab juba eos lõhestatust ja kannatust, sest sugu, kui piiblist lähtuda, on pärispatu tulemus, inimese vale teo tagajärg. Kui inimene hakkas end tundma mehe ja naisena, aeti ta (õigemini nad ) paradiisist välja. Paradiisis aga oli kindlasti parem olla kui sealt väljas, seetõttu igatsevad nii mehed kui naised paradiisiaegse ühtsustunde järele ja tahavad sinna ikka tagasi - vähemasti alateadlikult, vähemasti abstraktselt, vaimus. Kui Eedeni aeda ja süütust enam nagunii tagasi ei saa, tuleb end kuidagi lohutama hakata. Võime muidugi teha nais- ja meesuurijatele meelepärase järelduse, et niivõrd, kui kristliku vaateviisi kohaselt ei saa ignoreerida pärispattu, niivõrd ei saa me ignoreerida ka oma sugu. Soolisele aluspõhjale kontsentreeritud vaatepunkti õigustab ka mõtteline (paradiisijärgne!) eraldusjoon, mida saab tõmmata naise ja mehe vahele. See tekitab nende vahele erakordse tõmbe, kurbuse oma puudulikkuse p ä ra st-ja toob kaasa ka dramaatilise pinge, varjatud ülevuse, võimaluse pidevalt millegi poole püüelda, sellest ioovastuda. joovastudes ennast emotsionaalselt täiustada. Ühest poolest aga ei saa kunagi luua päriselt tervikut, tervikut saab ainult teeselda, ette kujutada, et see, mis pole tervik ega seetõttu pole ka täiuslik, seda nimelt on. - Mälu ja enesehaletsus Kuulasin kongressil itaalia päritoluga Hollandis töötavat n a is u u rim u s g u ru Rosi Braidottit, kes kõneles kaasakiskuvalt eri põlvkondadest pärit naiste enesem ääratlem i sest. Ta rõhutas, et tänapäeva naise enesetunnetust, toodavad neile kindlapiirilisi kujutlusi naisest. Ta rõhutas mälu tähtsust ja naiste vajadust ikka ja alati "rääkida oma lugu. Tema sütitav ja muusikaliste vahepaladega põimitud, linna keskses kultuurihoones peetud loeng mõjus peaaegu et poliitilise etteastena. Särav daam! Ainult et naiste lugude teema on pisut problemaatiline. Jah, toogem oma elu avalikkuse ette, aga kuidas, missuguse rõhuasetusega? Ausalt? Muidugi! Ent kui teha seda ennast haletseva hoiakuga ja see on kerge lisanduma - siis kannatus fikseeritakse ja see muudab naise enesehaletsuse apostliks, igaveseks märtriks. Märtrirollis pole midagi väga ihaldatavat, eriti kui see on kollektiivne ning anonüümne. Vahel on hoopis õigem mälu liigsest ballastist tühjendada, eriti sellisest, mis on seotud minevikku jäänud hädade ja ülekohtuga. Pole tarvis blokeerida kunagiste muredega oma jõudu, pigem peaks selle koondama olevikku, tänasesse päeva, võtta vastutada mitte niivõrd eilsete kui tänaste asjade eest. See võiks aidata rohkem edasi kui musta mineviku labürintides ekslemine. Mäletame ju, mis juhtus Loti naisega, kes vaatamata keelule ümber pööras ning Soodomat ja Komorrat hävinemas nägi? Huvitav oli Braidotti käsitlus naise identiteedi muutustest, alternatiividest, mis levivad kultuuris naise enesepeegeldusena. Tema väitel on meelelahutustööstus hakanud esitlema seguolevusi: inimesed on poolloomad, poolmasinad, igasugused ristsugutised, koletised igal juhul. Massikultuuris on hakanud figureerima naised-monstrumid, borderline figures. Mida see märgib? Ilmselt tõsiseid kaotusi ühiskonna tasakaalus, levivates hoiakutes, inimlikkuse kvaliteedis. Kuri kunstnaine Akadeemilist taset on raske eluga ühendada, nentis nii mõnigi kongressil ettekandega esinenud naine. Auditooriumitarkus pole kindlasti seesama mis elutarkus. Teadlase tarkus ei ohja eneseimetlusest sündivat fanatismi - selle põhjustest oli juttu eespool! -, mis andis endast ka kongressil korraks märku, siis, kui meesuurimuse sektsioonis hakkas paar noort kurja daami ründama parasjagu ettekandega esinevat meest (ilusat, seksikat, tarka!), kes rägkis maskuliinsuse arengust ajaloos. Teda süüdistati surmapatus : miks ta ei kasuta naisvaatepunkti, kuigi naisvaatepunkt oli juba teema enda püstituses sees. Tekkis tunne, ei noortes, vihast kahvatutes ja ülimalt haritud naistes - ei mäleta, olid nad Oxfordist või kusagilt mujalt prestiižiga ülikoolist-, kes nii raevukalt lahtisest uksest sisse murdsid, kõneles mitte sisulise vaidluse, vaid hoopis mehe totaalse alistamise soov, peaaegu et varjatud kannibalism. Võimu jagamise asemel taheti võim viivitamatult enda kätte saada! On kurb, kuid teadus aitab kaasa kurja kunstnaise sünnile, mis peidab oma salakavala olemuse-omandatud tarkuse taha. Mulle hakkas seal auditooriumis tunduma, et teadus on tänapäeva naisele nagu Trooja hobune: teaduslik analüüs paistab küll ühelt poolt olevat naise maailmakogemuse nähtavaletoomise pääsetee, omamoodi võluvägi, kuid teiselt poolt toodab teadus uusi hierarhiaid, neidsamu, mille vastu naine astub, külvates vastu enda tahtmist disharmooniat ja tekitades kunstlikke võitlusvälju. Seal, kus peidab end silmakirjalikkus, ei sünni kunagi lunastust ega vabanemistunnet. Nii nagu on seda asjatu otsida näiteks ka postmodernistlike irvhammaste loodud kunsti kõverpeeglist, kus upsakus ja egoism toodavad üha uusi eneseõigustusi. Seetõttu polegi nii üllatav, et kaetud peaga neegrinaised Sudaanist ja Jeemenist mõjusid kongressil-väga värskendavalt. Nende hääled sillerdasid õrnalt, neist õhkus leebust ja armsust, hillitsetust ja väärikust. Kui neile ka midagi nende elus ei meeldinud, kõnelesid nad sellestki nii, nagu see neid otseselt ei puudutaks, neid endid ei kahjustaks - nagu teeniksid nad oma saatust vabatahtlikult, mitte vägisi. See oli väga õpetlik! Nad riivasid raskeid probleeme otsekui mänguliselt, nii, et nende enda aura ja salapära säilis. Nemad ei vajanud abi ega tröösti, ka kongress oli neile üksnes üks rännak võimalustest rikkas maailmas, kus neil puudus vajadus ennast kangekaelselt tõestada ja nõuda endale olematut võimu. Näis, et just nendes kestis edasi see müsteerium ja vägivallatu kooskõla, mille on kahjuks kaotanud tsiviliseeritud meeste ja naistega asustatud maailm. Neid vaadates mõistsin, miks teadlaseks hakanud naised ei saa iialgi ravitsejateks ega nägijateks. Kahetsusväärne! Naine, kes hakkab kummardama omaloodud naishomunkulust, kaotab oma hinge. Tuleb näha ränka vaeva, et seda hiljem tagasi saada. KÄRT H ellerm a

19 Taevakelluke maises Pilus Pilu-Kelluke Tigane. Palvepärli-lehv. Eesti Luuleliit, Tallinn Mitmete paikkondade ja aegade religioosses kogemuses on kunagi toimind või toimimas püha narri mõiste. Läbi pila erootilise jämekoomika, karnevalliku kukerpalli rõhutas see ikka todasama pühadust. Praegune aeg on üldise religioosse baromeetri järgi leige või nullilähedaselt ükskõikne. Püha narri tõlgendus - eriti, kui too esindab paikkonnale kaugevõitu usulist sättumust - kaldub nüüd campi, luhtunud tõsiduse poole. Kuid loodetavasti pole see Pilu-Kellukese puhul jäägitult nii. Tema ilmavaates ja immitsas peitub suur kultuslik potentsiaal, mida meedia on tasapisi tajuma hakanud. Küll veidi üheselt. Pole vist õiglane P-Ks ainult usufanaatikut, veidrikku või pullimeest näha, kuigi teadlikkus kosmilisest campist" on tema puhul tajutav. Autorinimele ning raamatu pealkirjale ei leia viimastes kümnendites kämbikuselt võrdset. Meenub Rimmeli Lüüriline miilits ja kolmteist huligaansust (1964), kuid selles jääb autorinimi liiga tervemõistuslikuks. Tõeline paarik sellele teosele leidub kolmekümnendais, kui Mirva Suine pseudonüümi taha varjuv luuleindleja tootis teose Unelm õilsast kodumaast. Ja teatav enesekriitikavaegus ainestikuga tegelemisel on iseloomulik neile mõlemale. Urmas Armas Ingel Pilu-Kelluke Tigane on tegelikult vana tegija (esmane trükiproov Pärnu Kommunistis 1986), kümnendi alguse para- ja erootikarevolutsiooni huvitavaim tulem luules. Mõjudest kõigepealt Luuleliidu ja Põleviku atmosfäär, Mirtami sakraalerootika teema, mis Tigasel leiab eripärast kapseldamist. Teiseks sulam budismist, parateadustest, esoteeriast jms., lastud läbi isikliku kujutluse ülisubjektiivse filtri. Selles segunemises tekib sünkretism, mida võib nimetada 14 Tilaga Plaatinast Pilu-Kellukese kosmiliseks koolkonnaks, aga ka monomaaniaks, ühe-mehe-subkultuuriks või veel kuidagi. Muuseas oleks põnev teada, millised on 13 järgmist meeleüksuste komplekti selles usundis, kuid seda mahukas eessõna kahjuks ei selgita. Religioossete tekstide absurdselt kõrget kodeeritust kohtame vähemalt veedadest alates, mida on osalt kutsutudki teoloogiliseks plämaks. Kodeerituse musternäide on tollal veel Urmas Tigasena esinenu debüütkogu Keravälk meelidel (Põlevik, 1991, nr. 4). Tigane on täpsustusega ikka retseptsiooni juhtida püüdnud: luulele eelnesid seal tutvustus, intervjuu ja sõnaseletused. Keeleloome on tänuväärne asi alati ja oleks tore, kui kunagi koostataks alternatiivsõnastik Tigase, Mirtemi, Novodi, Erkki Hyva jt. keelelendurite ettepanekutest.* Luules võib see loovus aga enese vastu pöörduda. Kõrgstiilsed, sakraalsed, erootilised ja nupserdavalt distorteeritud sõnad hakkavad väga kähku üksteist tühistama. Sestap mõjus raamat mulle ülihermeetilise ning venivana. Viimast küllap taotluslikult, sest ka kuulamiseks soovitatud raga-improvisatšioonid oma varieerivate kordustega kestavad üsna kaua. Teos oleks kindlasti maiuspala freudistliku psühhiaatri hammaste vahel. Poeedi tollane muusa, endise seriaali Kikerikii lapstäht Anna-Liisa Kurve, oli pühendatud luule ja jumaldamise peale kuuldavasti veidi pahanegi. Loodame ülejäänud pühenduste pälvijailt optimistlikumat suhtumist. Päälegi leidsin Keravälgust värskeid kirjakohti: varemeis ekslevad suudlused / tornitipu tukslevad kriimustused / surnute ihudel (lk. 28), piiluda salajasi/ tukseid vaikuses / läbi su kõrvarõnga (lk. 76). Need kujundid pärinevad kusagilt teadvuse intuitiivsetelt äärealadelt, mida Tigane peab vastu võtvaks kosmilisi vibratsioone. Esikkogu eessõnas ütleb ta kontakti kohta: Ebamaine energia mõjub hullumeelseltelektriseeritult. Hullumeelset pingestatust pean loovas seisundis väga oluliseks." Kirjandusteadvuses olev mõiste automaatkirjutus peaks selle šamanistlikuvõitu jutuga seonduma. Šamanismis tähendab vastassoo atribuutika kandmine kontakti taastamist endas represseeritud sugupoolega ja sellest ühinemisest väe ammutamist. Kui Pilu-Kelluke uue kogu eessõnas seost eitab, tuues argumendiks oma ainulaadsuse, lahendab ta probleemi nii üksnes enda jaoks. Lugejale, kelle sürrealismimõiste on sageli liigagi lai-ähmane, liigitub ta enamasti sinna ja see ei tohiks iseenesest olla midagi tühistavat. Leidub veelgi pidepunkte sellele harukordsele ja originaalsele nähtusele. Tigase keelemängudel on mõningat lähedust Ehini ja Sinijärvega, ehkki kasutamise strateegia erineb. Väga korralik ortodoksse sürrealismi näide on igas mänguasjas peituvad valged sõstrad (lk. 21), mida voolu klassikalinegi esindaja häbenema ei peaks. Laabanlikke mitte-teri meenutab lauljatar Maria Välile pühendatud Juhul, kui inimene... (lk. 33). Seda Rroosi Selaviste loeks. Milarepa hõngu leiab tekstist Hindamatu pärlikee (lk. 26). Sama nime kandis muuseas ka budistlike raamatute tõlkesari, mida Tigane küllap hoolikalt tudeeris. Pilu-Kellukese omamütoloogiat peegeldavad avaramalt Kastekannulaternad (lk. 16) ja Hiina mõjud jaapani muusikas ja eesti luules (lk. 19). Need on helget ja lapselikku, erootilise varjundiga mängurõõmu täis tekstid, kust on kadunud suurim painaja - hermeetilisus. Laadi muusikaline ekvivalent oleks india estraadi töötlev Pizzicato 5. Jaapani klubipopi trendi järgib mõneti ka Pilu-Kellukese välimus. Selle kandi õrna ja rõvedat campilikkust on maalis eredalt tunnetand Kiwa. Kindlasti oleks Tigane tänuväärne modell veel paljude piltide tarvis, ehkki Maara Vindi portree raamatu kaanel peaks (sakraal)huumori sõbra nagunii koheselt ekstaasi viima. Näivust näitav väliskest seesmise pühendumusega ühes. Eks paista, kas tugevdavalt või tühistavalt. Niisiis peaks raamat avama ÕNNE- PILU nii absurdihuumori- ja sürrealismihuvilistele kui Lilla ja Kollase Kellukese Salaühingu Pilu-Kellukese Buddhistliku Vennaskonna tulevastele liikmetele. Luulena pole teos üleni tõesti teab mis tippsaavutis, seda nendib ka autor ise, kuid pauer eessõna ja omapärane kinnissümboolika teevad sellest noore kirjanduse pretsedendi. L auri So m m er *Kõik kosmosesse saadetud soovid on määratud täitumisele a ilmus Eesti luulekeele sõnastik, koostajaks Ingvar Luhaäär, - tõeline pärl kuriositeedihuvilistele. - Toim. Vaimuvalgus helendab ka vanavaras Marie Haava valitud värsside raamat "Näen kaugelt kaunist vabadusemaad... on koduuurimuslik kogumik. See on vanavara, milles helendab omaaegne vaimuvalgus. Peale luuletuste pakub valimik lugemist ka luuletajast, tema ajast ning perekonna saatusest sel tuulisel maal, kuhu oleme elama määratud. Eesti kirjanduse akadeemilised väljaanded, nii vähe või palju, kui meil neid üldse on, ei tunne sellist poetessi nagu Marie Haava. Ometi ei pisenda see tema osa oma ajas. On ju paratamatu, et teise ja kolmanda järgu kirjandustegelased, kriitikud veel kõigepealt, ununevad, kui siit ilmast lahkuvad nende kaasaegsed lugejad. Seda enam veel siis, kui pole ilmunud oma raamatutki. Aga Marie Haava oli luuletaja, tal oli oma lugejaskond - ja näe imet, tänu oma pere järgnevatele põlvedele jõuab taas uute lugejate palge ette. Marie Haava (25. juuli mai 1947) ei pannud oma luuletusi kunagi kokku käsikirjaks ega pakkunud neid kirjastada. Oli see nüüd tagasihoidlikkus või sajandialguse kirjastamisraskused, elamine kirjanduskeskustest kauges Kirde-Eestis või veel mõni teine põhjus, seda on nüüd tagantjärele raske otsustada. Nii ongi kogu tema looming jäänud ajalehtede, ajakirjade ja antoloogiate veergudele. Uurijavaimuga filoloogidele ja ajaloolastele on tema looming alati kättesaadav olnud. Mõneti on see huvi pakkunud juba sellepärast, et ta perekonnanimi on sama, mis Koidula järel eesti luules ilma teinud Anna Haaval. Ka ajalehe Postimees aastal ilmunud juubelialbumi sirvijatel võib tekkida.huvi tema vastu, sest ajalehe kaastööliste hulgas tutvustatakse teda näopildi ja lühikese elulooga, milles nimetatakse luuletajaks. Ja seda ta oli. Ja mitte ainult. Temalt on ilmunud ka jutustusi, laaste ja miniatuure ning tõlkeid saksa, inglise, vene ja prantsuse keelest aastal ajalehtedes ja ajakirjades avaldatud Dunkeli ajalooline romaan Maailma lõpus on üks esimesi samme prantsuse kirjanduse eestindamise teel. Luule kõrval on kõige paeluvamad miniatuurid. Esialgu, kui proosa ja tõlked on läbi uurimata, tuleb Marie Haava loomingu paremikuks pidada värsse, kus on nii habrast tunde- kui ka jõulist ajaluulet aastal avaldati Viljandis Elly Waltmanni (ka luuletaja) koostatud Eesti Naisluuletajate Album, kus on värsse 32 selleks ajaks suuremal või vähesemal määral trükitud autorilt. Marie Haava pidi kusagil ja kuidagi oma luulega tähelepanu äratanud olema, kuidas muidu kaugelt Narva lähistelt pärit hariduse ja kultuuri poole pürgiv neiu Viljandis tuntuks oleks saanud. Naisluuletajate albumi ilmumise ajal oli Marie Haava vaid 16aastane. Seega on tegemist veel ühe imelapsega, kellele saatus ei määranud käia mitte roosiõite, vaid roosiokaste teed. Marie Haava luulet avaldati veel mitmes luuleantoloogias - tähelepanu! - ka Karl Eduard Söödi ja Gustav Suitsu Eesti Luules (1910). Ja siiski ei seondunud ka teise Haava tee selliste tol ajal valitsevate kirjandusrühmitustega nagu Noor-Eesti, Siuru ja Tarapita, hoolimata sellest, et oli nii Gustav Suitsu, Marie Heibergi, Aino Kalda, Marie Underi kui Friedebert Tuglase eakaaslane. Tema käis tee lõpuni kirjanduserakuna. Marie Underi tähe süttimise aegu oli tema loomingu paremik juba antud ning alates aastast poetessi trükijälgi enam leida pole, kuigi on teada, et värsse valmis kuni surmani - luigelaul on dateeritud aastaga. Et meil ei ole kirjandusloos suuremategi teenetega autorid läbi uuritud, siis pole meil kusagil teada saada loomulikult ka Marie Haava loomingu impulsside ja nende hääbumise kohta. Igatahes polnud tema see, kes sajandivahetuse eesti kirjanduses lillelaulikuks või isamaaluule epigoonliku laadi esindajate hulka oleks arvatud. Marie Haava luule on neist palju kargem, mõtterikkam ja isikupärasem. Luuletuses Ei vaiki ma! on kirjas kirjaniku kreedo: Ei vaiki ma! Ma tunnen, vaim mind täidab,/ Näen kaugelt kaunist vabadusemaad.- Ka oma eelistused on laulikul kindlalt olemas, kui silmas pidada, et ainsa pühendusluuletuse on ta kirjutanud Carl Robert Jakobsonile mõeldes. Marie Haava Näen kaugelt kaunist vabadusemaad... on eelkõige raamat filoloogidele ja nendele kirjandushuvilistele, kellele pakuvad midagi ka unustatud leheküljed aegade raamatus. Ja kuigi Marie Haava avastamine pole võrdne omal ajal päikesevalguse kätte toodud Kristjan Jaak Petersoni ja Juhan Liivi taastuleku mõjuga, on see märk, et juba sajandi algul elas poetess, kes sõnastas vabaduse- ja valguseigatsuse uudselt ja selgelt, ilma rahvusromantilise paatose ja ebamäärase õhinata. Iseseisvus on see vabadus, millest laulis Marie Underi kaasaegne Marie Haava. Sellepärast tasub teda meenutada rohkem kui oma pere ringis ka tänapäeval. Ühe õdusa õhtupooliku täidab see õhuke raamatuke kindlasti. Ü lo A lo V õsar

20 Jean ctormesson ÕIGE VÄHE ÕIGE PAUUST Prantsusepäraselt sädelevas stiilis kirjutatud filosoofilise teose (ilmunud 1996) alapealkirjaks on Suure Paugu lugu ehk Kõiksuse lühiajalugu; romaani peategelasteks on Olelus, Kõiksus ja Inimene, kõrvaltegelasteks aeg, vaigus, heli, mateeria, tuli, vesi ja õhk, hobune, koer, kass jt. Raamat peaks paeluma lugejat, keda huvitavad eksistentsiaalsed romaanid. Tõlkinud ja saatesõna kirjutanud Hillar Tali, kujundanud Tiina Sildre, toimetanud Artur Laast. Olion, lk. Norbert Klugmann, Peter Mathews AJUTISELT SURNUD a. sündinud autoripaar elab Hamburgis, kus toimub ka põnevusromaani tegevus. Eesti keeles on ilmunud nende seitsmest koostöös valminud raamatust jõulukrimka Ilus kingitus" a. Tõlkinud Tiiu Kokla, toimetanud Rein Põder, kujundanud Made Balbat. Eesti Raamat, lk. Joanne Hardes CHOCOLAT Päevikulaadse romaani põhiteemaks on sõda kahe mõttemaailma vahel - kiriku vastas avatud šokolaadipoe omanik võidab oma sõbralikkusega ja oskusega näha inimeste hinge külaelanike südamed, mis aga kujutab endast ohtu kirikule ja kirikuõpetaja mõjuvõimule, romaani on Tõlkinud Jaanus Õunpuu, kujundanud Helje Saar. Olion, lk. Jüri Arrak 101 EKSLIIBRIST Bibliofiilne väljaanne.eesti tippkunstniku eksliibristest, millest enamik on tehtud tellimuseta, sõbraliku viipena kolleegidele, sõpradele, lähedastele. Pea kümnendiku avaldatud eksliibristest on kunstnik teinud iseendale - pühaku, uskuja, teadja ja pühendatu rollis. Koostaja ja kujundaja Jüri Arrak. Järelsõna kirjutanud Jüri Hain. Tõlge inglise keelde Krista Mits, tehniline teostus Terje Mäepalu, foto lvi Arrak. Trükitud oma kulu ja kirjadega, kokku 1000 eksemplari. 100 nummerdatud lk. ANDRES TOLTS Eesti eliitkunstniku a. ülevaatenäituse kataloogi eessõna on kirjutanud Jüri Hain, lisaks võib lugeda paljude kunstnike, kunstiteadlaste ja kirjanike arvamusi ning usutlusi. Näituse kuraator on Eha Komissarov. Kataloogi on koostanud ja kujundanud Andres Tolts. Teostanud Jaan Klõšeiko, reproduktsioonifotod Toomas Kohv ja Boris Mäemets, eestikeelse teksti toimetanud Daila Aas. Inglise keelde tõlkinud Riina Kindlam, biograafia ja bibliograafia koostanud Mare Pedanik. 72 lk. Lynette Owen KIRJANDUSTEOSTE AUTORIÕIGUSED: praktiline käsiraamat Eesti kirjastajatele Raamat tutvustab Eesti kirjastajatele lääneriikide kirjastamisstrateegiat ning analüüsib üsna põhjalikult kirjastajatevahelisi õiguslikke suhteid. Lisaks näidislepingud eesti ja inglise keeles. Äärmiselt vajalik praktiline käsiraamat kõigile, kes seotud kirjastamistegevusega. Tõlkinud Kersti Unt, toimetanud ja eessõna kirjutanud Eero Johannes, kujundanud Rein Maantoa. Ilmamaa, lk. Mart Juur LOLLI POP Tuntud humoristi ja ajakirjaniku meelelahutusraamat pidavat autori sõnul olema nii hüvastijätt lõppeva aastatuhandega kui katse kergitada põlle, mille all varjab ennast tulevik. Raamatu motoks on Loll on info järele püsti hull! Kujundanud Matti Pärk, küljendanud Tauno Tamm, esikaane foto Ingmar Muusikus. Tänapäev, lk. Richard Bonson, Richard Platt KATASTROOF! Õnnetused, mis vapustasid maailma Raamatu alapealkiri mõjub eksitavalt sarnasena Guido Ilvese menuraamatusarjaga. Tegu on siiski lastele mõeldud Dorling Kindersley sarjas ilmunud pildiraamatuga, mis tutvustab maailmas valitsevaid ohtusid põnevalt ja meeliköitvalt. Tõlkinud Lauri Rõuk ja Mari Ets, toimetaja Linda Pool, teostus Anu Ristmets. Eesti Entsüklopeediakirjastus, lk. Euroopa Liit praegu ja tulevikus Kodumaa ajakirjanduses esineb tihti artikleid, millest nähtub, et pole küllaldaselt informatsiooni Euroopa Liidu olemuse, saavutuste ja sihtide kohta. Muigama paneb argument, miks oleks vaja ühest liidust kohe siirduda teise. Katsun lühidalt skitseerida EL olemuse, nii nagu see meile siin paistab. EL on loodud selleks, et arendada Euroopa riikide majanduslikku ja välispoliitilist koostööd. Riikide sisepoliitikasse EL ei sekku. Riikide poliitilises struktuuris on suuri erinevusi, aga need ei takista koostööd. Vajalik on teatav administratiivsete ja sotsiaalsete normide ühtlustamine, suhete tihendamine. Liiklemine ja töö saamine liidu ulatuses on palju kergemaks tehtud. Organiseeritakse koostööd politsei alal, mis on hädavajalik, kuna maffialik tegevus Euroopas üha hoogustub. EL ei puuduta riikide ja rahvaste kultuurielu. See on täiesti riikide siseasi. Pole ka kuuldud kaebusi selles sektoris. Suuremad riigid pole katsunud suruda peale väikeriikidele (näit. Taani ja Iiri) oma kultuurinähtusi või norme. Ei ole enam kujutletavad sõjad EL liikmete vahel (näit. Saksamaa ja Prantsusmaa üsna hiljutised kokkupõrked, mis paisusid maailmasõdade dimensioonidesse). 2. september 70 aastat tagasi (1929) sündis Tallinnas matemaatik ja informaatikateadlane Leo Võhandu. 3. september 80 aastat tagasi (1919) sündis Haapsalus pedagoog ja koolijuht Armas Kuldsepp. 75 aastat tagasi (J924) sündis Türil matemaatik Olaf Prinits. 70 aastat tagasi (1929) sündis Tartus jurist ja ajakirjanik Lembit Koik. 60 aastat tagasi (1939) sündis Gatšinas näitleja, lavastaja ja teatripedagoog Rudolf Allabert. 4. september 70 aastat tagasi (1929) sündis näitleja Astrid Pirn. 50 aastat tagasi (1949) sündis Pärnus näitleja ja lavastaja Eero Spriit. 5. september 100 aastat tagasi (1899) sündis koorijuht Martin Laurimaa. Suri 8. nov september 70 aastat tagasi (1929) sündis Leningradis füüsik Ljubov Rebane. Suri 13. juunil 1991 Tallinnas. 70 aastat tagasi (1929) sündis Tartus keemik ja helilooja Inno Salasoo. 50 aastat tagasi (1949) sündis Kuressaares arhitekt Lilian Hansar. 7. september 80 aastat tagasi (1919) sündis Otepääl ajakirjanik ja publitsist Vello Pekomäe. Suri 3. märtsil 1995 Stockholmis. 8. september 110 aastat tagasi (1889) sündis Tallinnas maadleja Oskar Kaplur. Suri 20. sept Moskvas. 10. september 60 aastat tagasi (1939) sündis Tallinnas graafik Jaan Klõšeiko. 12. september 70 aastat tagasi (1929) sündis Läänemaal Paslepa vallas Enby külas arhitekt Ervin-Johan Sedman. 13. september 90 aastat tagasi (1909) sündis Viljandimaal Soosaare vallas kirjandusteadlane Juhan Käosaar. Suri 7. märtsil 1986 Käärikul. 14. september 125 aastat tagasi (1874) sündis Tartus ksülograaf Andres Kuusk. Suri 15. juunil 1933 Tartus. 15. september 100 aastat tagasi (1899) sündis Tallinnas baleriin ja tantsupedagoog Lilian Looring. Suri 2. mail 1963 Tallinnas. 70 aastat tagasi (1929) sündis Tartus tõlkija Maret Käbin. 16. september 60 aastat tagasi (1939) sündis Tartus majandusteadlane Mait Miljan. 17. september 100 aastat tagasi (1899) sündis Virumaal Roela vallas Soonuka külas kirjanik ja tõlkija Mihkel Jürna. Suri 5. dets Tallinnas. 90 aastat tagasi (1909) sündis Tartus helilooja ja pedagoog Johannes Bleive. Suri 16. mail 1991 Tartus. 60 aastat tagasi (1939) sündis Tartus näitleja ja kuuldemängulavastaja Astrid Relve. 18. september 70 aastat tagasi (1929) sündis Viljandimaal Vana-Põltsamaa vallas Paduvere külas luuletaja Milvi Seping. 19. september 75 aastat tagasi (1924) sündis koorijuht Eino Nurk. 50 aastat tagasi (1949) sündis helilooja ja koorijuht Peep Sarapik. Suri 12. dets september 70 aastat tagasi (1929) sündis Tallinnas maalikunstnik Ville Tops. 70 aastat tagasi (1929) sündis Tallinnas raamatugraafik ja karikaturist Edgar Valter. 50 aastat tagasi (1949) sündis Tartus helilooja Raimo Kangro. 50 aastat tagasi (1949) sündis Jõgeval viiuldaja ja muusikapedagoog Olavi Sild. Ei ole võimalik autoritaarsete tendentside tekkimine EL liikmesriikides. Selleks on poliitilised suhted liiga tihedad ja demokraatlike vaatekohtade surve avalikus arvamuses liiga tugev. EL moodustab tugeva majandusliku bloki teiste (USA, Jaapan, Kagu-Aasia riigid, tulevikus võibolla Ladina-Ameerika ja Hiina) kõrval. Väikeriikidel väljaspool EL oleks võimatu oma soove maksma panna ja suurte blokkidega võistelda. EL ei hõlma kahjuks veel kogu Euroopat. Selle levimine ida ja kagu suunas võtab paratamatult aega. Eriti Balkan on valus koht. Pikemas perspektiivis on kavatsus luua ELile oma sõjavägi, mis täidaks rahvusvahelise politsei ülesandeid ja asendaks pikapeale NATO. Ka see võtab aega. EL struktuuri loomine ja poliitiliste sihtjoonte selgitamine on läinud ootamatult kiiresti ja suuremate konfliktideta, tänu Euroopa riikide kompromissitahtele ja solidaarsusele kord vastu võetud otsuste suhtes. See on iga terve poliitika eeldus. Et on raskusi ja vähemaid konflikte, on seesugune suuremõõdulise struktuuri puhul loomulik. A rvo M ägi Rootsi 22. september 80 aastat tagasi (1919) sündis Tallinnas teatriteadlane ja -kriitik Karin Kask. Suri 12. mail 1998 Valklas. 70 aastat tagasi (1929) sündis Tallinnas ajakirjanik ja kirjastaja Hellar Grabbi. 60 aastat tagasi (1939) sündis Virurpaal Salla vallas kirjanik Rein Saluri september 90 aastat tagasi (1909) sündis Poolas Biata Podlaskas metallikunstnik Ede Kurrel. Suri 8. juulil 1991 Tallinnas. 50 aastat tagasi (1949) sündis spordiajakirjanik Urmas Eslon. 24. september 80 aastat tagasi (1919) sündis Võrumaal Koiola vallas arstiteadlane Jaan Riiv. Suri 6. apr Tartus. 75 aastat tagasi (1924) sündis Odessas pianist ja pedagoog Frieda Bernštein. 26. september 75 aastat tagasi (1924) sündis Moskvas näitleja Anastassia Bedredinova. 60 aastat tagasi (1939) sündis Tartus ajakirjanik Lembit Rattus. 27. september 70 aastat tagasi (1929) sündis Valgas kergejõustiklane Bruno Junk. Suri 22. sept Tallinnas. 28. september 100 aastat tagasi (1899) sündis Viljandimaal Õisu vallas matemaatik Alma Ruubel. Suri 21. jaan Tartus. 75 aastat tagasi (1924) sündis Tartumaal Vana-Kuuste vallas maalikunstnik Lembit Saarts. 29. september 70 aastat tagasi (1929) sündis Tartumaal Vana-Otepää vallas kirjandusteadlane ja kirjanik Oskar Kruus. 30. september 80 aastat tagasi (1919) sündis Tallinnas kujur Endel Bergmann. Suri 6. aug Tallinnas. Eesti Muusikaakadeemia teatab kurbusega, et meie hulgast on lahkunud kauaaegne klaveripedagoog, dotsent HELVE REIUAN 7. III VIII 1999, Ärasaatmine laupäeval, 28. augustil kell 12 Võrus, Tartu mnt Helve Reiljan sängitatakse Rõuge Jaani-Peebu kalmistule.

21 ESTONIA RAHVUSOOPER SEPTEMBRIKUU MÄNGUKAVA L, 4. IX kell 20 Tallinna Raekojas OOPERISOLIS TIDE GALAKONTSERT. Kavas ooperimuusika pärlid. Õhtut juhib Mart Mikk. Piletid 50 krooni müügil kohapeal üks tund enne kontserdi algust. Broneerimine ja info telefonidel , R 5. IX kell 19 Moskva teatri külalisetendus. A. S. Gribojedovi komöödia HÄDA MÕISTUSE PÄRAST. E, 6. IX kell 19 Moskva teatri külalisetendus. A. S. Gribojedovi komöödia HÄDA MÕISTUSE PÄRAST". R, 10. IX kell 18 Ugala teatri külalisetendus R L. Traversi ja K. Kilveti lastelavastus MARY POPPINS L, 11. IX kell 12 Ugala teatri külalisetendus MARY POPPINS". L, 11. IX kell 17 Ugala teatri külalisetendus MARY POPPINS". T, 14. IX kell 19 RO Estonia ja Endla teatri koos- EESTI DRAAMATEATER KÜLALISETENDUSED RAKVERE TEATRIS T, 7. IX kell 19 Caryl Churchilli draama TIPP- TÜDRUKUD suures majas. Lavastaja Mati Unt. K, 8. IX kell 19 Ingmar Bergmani perekonnadraama STSEENID ÜHEST ABIELUST suures majas. Lavastaja Peeter Raudsepp. N, 9. IX kell 19 Urs Widmeri näidend TOP DOGS suures majas. Lavastaja Ain Prosa. T, 14. IX kell 19 David Henry Hwangi näidend 2 vaatuses M. BUTTERFLY väikeses majas. Lavastaja Mati Unt. K, 15. IX kell 19 Torgny Lindrgreni draama MAO TEE KALJU PEAL" väikeses majas. Lavastaja Priit Pedajas. Piletid müügil Rakvere teatri kassas E - R kl Info ja piletite tellimine telefonil Ee^ri Draamateater 80. HOOAJA AVAETENDUSED SEPTEMBRIS R, 24. IX kell 19 Henrik Ibseni draama RAHVA VAENLANE. ESIETENDUS suures saalis. Lavastaja Kurt Nuotio (Soome). Peaosas Martin Veinmann. L, 25. IX kell 19 KÜÜDIPOISID (25. märts 1949) suures saalis. Lavalugu lauludega kahes osas sarjast Eesti elulood". Autor-lavastaja Merle Karusoo; kell 19 Ingmar Bergmani perekonnadraama STSEENID ÜHEST ABIELUST väikses saalis. Lavastaja Peeter Raudsepp. R 26. IX kell 19 RAHVA VAENLANE suures saalis; Elp, Ain Anger, Nadia Kurem, Teo Maiste, Aleksander Antonenko (Läti RO), Heli Veskus, Väino Puura ja Janne Ševtšenko L, 25. IX kell 12 Olav Ehala muusikal NUKITSA MEES. Dirigent Elmo Tiisvald. Peaosades Sander Kibuvits, Margit Saulep, Mati Vaikmaa. L, 25. IX kell 19 Jules Perrot' - Cesare Pugni ballett ESMERALDA. Dirigent Norm an-lllis Reintamm. Peaosades tantsivad Kaie Kõrb ja Juri Jekimov. R 26.IX kell 14 Olav Ehala muusikal NUKITSA MEES". Dirigent Elmo Tiisvald. Peaosades Joonas Veelma, Janne Ševtšenko, Jaak Jõekallas. N, 30. IX kell 19 Jacques Offenbachi operett ILUS HELENA. Dirigent Erki Pehk. Osades Pirjo Levandi, Aare Saal, Väino Puura, Ivo Kuusk jt. Estonia kassad taas avatud iga päev kl , tel , Piletid müügil kuu aega ette, piletite tellimine sügishooajaks E -R kella , tel , faks , e-post: eve@ opera.ee kell 19 KURED LÄINUD, KURJAD ILMAD väikses saalis. Autor-lavastaja Merle Karusoo. E, 28. IX kell 19 Caryl Churchilli draama TIP P - TÜDRUKUD suures saalis. Lavastaja Mati Unt; kell MAO TEE KALJU PEAL" väikses saalis Torgny Lindgreni romaani dramatiseerinud ja lavastanud Priit Pedajas. T, 29. IX kell 19 KÜÜDIPOISID suures saalis; kell 19 David Henry Hwangi näidend M. BUTTER FLY" väikses saalis. Lavastaja Mati Unt. K, 30. IX kell 19 RAHVA VAENLANE suures saalis. kell 19 Edward Albee näidend KOLM PIKKA NAIST väikses saalis. Lavastaja Priit Pedajas. Peaosas Ita Ever. Kassa on avatud iga päev kella Info ja piletite tellimine tel T E A T E R VAT TEATER E, 30. VIII kl. 15 Reinuvader Rebane Valga kultuurimaja ees. Lavastaja Aare Toikka. L, 4. IX kl. 15 Laste päev 99 Kadriorus Reinuvader Rebane". K, 1. IX kl. 12 Mütsimehike Laekvere kultuurimajas. Lavastaja Aare Toikka. VAT teatri info ja etenduste kohapeale tellimine E - R k l , tel UGALA TEATER Ugala külalisetendused Eesti Draamateatris. R, 27. augustil kl. 19 "Lendsaurused. L, 28. augustil kl. 19 Üks mees: Roheline. RAKVERE TEATER N, 2. IX kl. 19 Carson McCullersi - Edward Albee Kurva kohviku ballaad (esietendus) väikses saalis. Lav Katri Kaasik - Aaslav. R, 3. IX kl. 19 Kurva kohviku ballaad". Piletite tellimine Rakvere teatri kasssas E - R kl , tel ja üks tund enne etenduse algust kohapeal. Gruppidele ja pensionäridele hinnasoodustus. Üksikmüük Tsentrumi joogiosakonnas. Ööbimine teatri pansionaadis, tel KINO SÕPRUS lillil 2?s X L S Õ P R U S Kl. 18 (piletid 60 krooni), kl. 20 (piletid 70 krooni) Hunnik pappi ja suitsev kaheraudne ( Lock, Stock & Two Smoking Barrels Summit Entertainment 1998). Kriminaalkomöödia, mis kogus Inglismaal eelmisel aastal enim vaatajaid ja mitmeid auhindu. Lavastaja Guy Ritchie. Osades Jason Flemyng, Dexter Fletcher, Nick Moran jt. NB! Pühapäeval, 29. augustil ei toimu seanssi kl. 18! Kl (piletid 20 krooni) Lõvikuningas ("The Lion King") Walt Disney Pictures Klassikaline kogupere joonisfilm. Kl (piletid 50 krooni, pensionäridele 30 krooni) Siberi habemeajaja ("Sibirskij tsirjulnik ) Venemaa kalleim ja populaarseim suurfilm! Lavastaja Nikita Mihhalkov. Osades Julia Ormond, Oleg Menšikov, Richard Harris, Aleksei Petrenko jt. Esilinastus 2. septembril kl. 18 (piletid 70 krooni). 10 põhjust sind vihata ("10 Things I hate about You ) Touchstone Pictures Mõnus komöödia nii tüdrukutele kui poistele! Lavastaja Gil Junger. 29. augustil kl. 18 SUINA plikade pidu. Kinol on õigus teha mängukavas muudatusi. Neljapäeviti esimesel seansil maksavad piletid 20 krooni, pensionärile 6 krooni. Dolby stereoheli. Info tel TALLINNA LINNATEATER SEPTEMBRIKUU MÄNGUKAVA K, 1. IX kl. 18 J. Tätte "Ristumine peateega. Lavastaja J. Tätte. N, 2. IX kl. 18 B. Brechti, K.Weilli Kolmekrossiooper. Lavastaja A. Šapiro. R, 3. IX kl. 18 H. Pinteri Kojutulek. Lavastaja Andres Noormets. L, 4. IX kl. 11 E. Uspenski, P Tammearu Onu Teodor, kass ja koer". Lavastaja P. Tammearu. Kl. 18 Kolmekrossiooper". E, 6. IX kl. 18 Kolmekrossiooper. T, 7. IX kl. 18 Ristumine peateega". K, 8. IX kl. 18 Kojutulek". N, 9. IX kl. 18 E. Albee Habras tasakaal. Lavastaja K. Raid. R, 10. IX kl. 18 Habras tasakaal". L, 11. IX kl. 11 Onu Teodor, kass ja koer. Kl. 18 Kolmekrossiooper. E, 13. IX kl. 18 A. Tšehhovi Pianoola ehk VANALINNASTUUDIO KÜLALISETENDUSED R, 27. VIII kl. 20 Neil Simoni komöödia Päikesepoisid Paide kultuurikeskuses. Lavastaja Eino Baskin. Peaosades Aarne Üksküla ja Eino Baskin. L, 28. VIII kl. 20 Priit Aimla kaheosaline kupleekabaree etendus Taksoga Pariisi Kärdla kultuurimajas. Lavastaja Kaarel Kilvet. Osades Peeter Kaljumäe, Liia Kanemägi, Haide Männamäe, Raivo Mets, Toomas Tröss. R 29. VIII kl. 20 Priit Aimla kaheosaline kupleekabaree etendus Taksoga Pariisi Käina kultuurimajas. Lavastaja Kaarel Kilvet. Osades Peeter Kaljumäe, Liia Kanemägi, Haide Männamäe, Raivo Mets, Toomas Tross. mehhaaniline klaver. Lavastaja E. Nüganen. T, 14. IX kl. 18 Pianoola ehk mehhaaniline klaver. K, 15. IX kl. 18 Pianoola ehk mehhaaniline klaver. N, 16. IX kl. 18 H. Ibseni Naine merelt. Lavastaja K. Kaasik-Aaslav. R, 17. IX kl. 18 Naine merelt". L, 18. IX kl. 11 Onu Teodor, kass ja koer". Kl. 18 Habras tasakaal". E, 20. IX kl. 19 Ristumine peateega (Räpina). Kl. 18 Naine merelt. T, 21. IX kl. 19 Ristumine peateega (Põlva). Kl. 18 F. Dostojevski, E. Nüganeni Kuritöö ja karistus". Lavastaja E. Nüganen. K, 22. IX kl. 19 Ristumine peateega (Tartu). Kl. 18 Kuritöö ja karistus. N, 23. IX kl. 18 Naine merelt. R, 24. IX kl. 18 Kojutulek". Kl. 18 Kuritöö ja karistus". SEPTEMBRIKUU MÄNGUKAVA K, 1. IX kl. 20 Priit Aimla kuplee-kabaree etendus Taksoga Pariisi Kuressaare kultuurikeskuses. Lavastaja Kaarel Kilvet. N, 2. IX kl. 20 R Aimla estraadietendus Taksoga Pariisi" Kuressare kultuurikeskuses. R, 3. IX kl. 20 Taksoga Pariisi" Salme kultuurimajas. T, 7. IX kl. 20 Neil Simoni komöödia Päikesepoisid Tamsalu kultuurimajas. Lavastaja Eino Baskin. N, 9. IX kl. 19 Jan de Hartoci komöödia Baldahhiinvoodi Vändra kultuurimajas. Lavastaja Ivo Eensalu. L, 11. IX kl. 20 Toomas Kalli estraadietendus Kassikuld" (uus variant!) Haljala kultuurimajas. Lavastaja Eino Baskin. R 12. IX kl. 20 Baldahhiinvoodi Türi kultuurimajas. E, 13. IX kl. 19 Päikesepoisid Viljandi Ugalas. T, 14. IX kl. 19 Päikesepoisid Jõhvi kultuurikeskuses. L, 25. IX kl. 18 Kojutulek". Kl. 18 Kuritöö ja karistus". E, 27. IX kl. 18 Ristumine peateega". Kl. 18 Kuritöö ja karistus. T, 28. IX kl. Ristumine peateega. Kl. 18 Kuritöö ja karistus. K, 29. IX kl. 18 "Ristumine peateega. N, 30. IX kl. 18 "Naine merelt. Piletikassa (Lai 21, tel ) on avatud E - R kl ja L kl Pühapäeviti on kassa avatud tund aega enne etendust. Piletite tellimine ja müük algab kuu aega enne etendust. Tellitud piletite viimane väljaostuvõimalus - 7 päeva enne etendust. K, 15. IX kl. 19 Taksoga P ariisi Viljandi Ugalas. L, 18. IX kl. 19 Hooaja avamine! Esietendus! Eduardo de Filippo Kodukäijad Vanalinnastuudios, Sakala t. 3. Lavastaja Eero Spriit. R 19. IX kl. 19 Päikesepoisid" Viljandi Ugalas. E, 20. IX kl. 19 Kodukäijad Vanalinnastuudios. T, 21. IX kl. 19 Päikesepoisid Haapsalu kultuurimajas. K, 22. IX kl. 19 esietendus Tallinnas! Taksoga Pariisi Vanalinnastuudios. N, 23. IX kl. 19 Kodukäijad" Vanalinnastuudos. N, 23. IX kl. 19 Taksoga Pariisi Järvakandi kultuurimajas. R, 24. IX kl. 19 Taksoga Pariisi" Vanalinnastuudios. L, 25. IX kl. 19 Päikesepoisid Eino Baskin - 70 Vanalinnastuudios. Info ja piletite tellimine tel E - R kl Piletid müügil Sakala keskuses (Sakala t. 3, tel ) E - L kl , P üks tund enne etendust. rirtp VON KRAHLI TEATER SEPTEM BRIKUU MÄNGUKAVA R 12. IX kl. 20 Eriti Kun/a Muusika Ansambli CD HAUAPLAADI LOOD presentatsioon VIIMANE VERI (koos Tallinna Verekeskusega) T, 21. IX kl. 19 Von Krahli teatri hooaja avamine. KODANIKUD! Idee, lavastus, koreograafia S aša Pepeljajev (Moskva). Kodanikud on kontseptuaalne kehakultuur ilma vaheajata. Osades Tiina Tauraite, Liina Vahtrik, Kaja Kann, Erki Laur, Juhan Ulfsak, Enar Tarmo. K, 22. IX kl. 19 KODANIKUD! N, 23. IX kl. 19 KODANIKUD! T, 28. IX kl. 19 KODANIKUD! K, 29. IX kl. 19 KODANIKUD!" Piletid müügil Von Krahli teatri valvelauas ööpäevaringselt. Info tel. ja piletite broneerimine tel Piletid müügil Tallinna kaubamaja piletilevikeskuses E - L kl ja P kl Info tel TÄHELEPANU KUNSTNIKUD JA KURAATORID! KULTUURILEHE S I R P REKLAAMIHINNAD: Sihtasutus Tallinna Kunstihoone Fond ja Eesti Kunstnike Liit kuulutavad välja näitllss projektide V A S T U V Õ T U aastaks 2000 Tallinna Kunstihoonesse, Tallinna Kunstihoone galeriisse ja Tallinna Linnagaleriisse. REKLAAMIHINNAD FIRMADELE, ASUTUSTELE JA ETTEVÕTETELE: 1 lehekülg (260 x 350) 4000 kr., lisandub käibemaks 18% 1/2 lehekülge (260 x 175 või 127,5 x 350) 2000 kr., + 18% 1/4 lehekülge (127,5 x 175 või 260 x 84)1000 kr., + 18% 1/4 lehekülje ja väiksema pinnaga reklaami juures võtta arvesse veeru laius. 1 cm2 REKLAAMI HIND (SISALDAB 18 %): kujundatud reklaam 4 krooni toimetuse kujundatud reklaam 6 krooni. teatrite, muuseumide, kontsertide reklaam kastis 3 krooni teatrite, kontsertide ja muuseumide jooksev reklaam 2 krooni Galeriide, kunstinäituste reklaam (5x5) 60 krooni Leinakuulutus või õnnitlus 100 kr. KORDUVKUULUTUS SAMA TEKSTIGA 25 % ODAVAM. Avaldused palume esitada Sihtasutuse Tallinna Kunstihoone Fond kontorisse hiljem alt 10. septembriks Inform atsioon telefonil

22 KONTSERT EESTI KONTSERT R, 27. augustil kell 20 Nigulistes L, 28. augustil kell 19 Nissi kirikus TALLINNA POISTEKOOR Lydia Rahula juhatusel. Kavas Eesti ja lääne koorimuusika. Piletid Tallinnas 3 0,6 0 krooni. L, 28. ja R 29. augustil Paldiski endise sõjaväebaasi riviväljakul WEST END MUSI CALS. West End Company solistid (London) KIM CRISWELL, DEBORAH MYERS, GRAHAM BICKLEY, SIMON BOWMAN, EESTI RIIKLIK SÜMFOONIAORKESTER, ORATOORIUMIKOOR. Dirigent: MARTIN YATES. Kavas hitid muusikalidest Cats, The Phantom of the Opera, Les miserables, Jesus Christ Superstar, Starlight Express, Oliver!, My fair lady, Sunset Boulevard jne. Piletid kr. NB! 28. augusti kontsert - välja müüdud SEPTEM BER R 5. septembril kell 19 Vanemuise kontserdimajas HOOAJA AVAKONTSERT. VANEMUISE SÜMFOONIKUD. Dirigent Mihkel Kütson. Kavas Dvoraki Karneval op. 92, R. Straussi Kontsert metsasarvele ja orkestrile op. 11, J. Brahmsi Sümfoonia nr. 3 F-duurop. 90. Mihkel Kütson lõpetas 1989 Tallinna muusikakeskkooli muusikateooria ja kompositsiooni alal (õpetaja R. Eespere). Õpingud jätkusid Eesti muusikaakadeemias koorijuhtimise erialal (dotsent A. Soots) aasta oktoobris siirdus ta õppima Hamburgi muusika- ja teatriüiikooli orkestridirigeerimist osales ta H. Breueri meistrikursustel oli ta Hamburgi muusikaülikooli ooperiteatris Junge Forum Musiktheateri dirigent; Hamburgi Orkestriühingu sümfooniaorkestri m uusikaline ju h t ja dirigent. Diplomikontsert leidis aset aastal Hamburgi Sümfoonikutega. PROMENAADIKONTSERT R 29. VIII kell 16 Mikkeli muuseumis Kadriorus (Weizenbergi 28) esineb kitarriduo KRIS- TO KÄO JA JORMA PUUSAAG. Kavas Hispaania kitarrimuusika - Granados, Albeniz, Rodrkgo jt. Sissepääs muuseumi piletiga. SOOME INSTITUUT Harju 1, Tallinn, tel , faks , e-post:maimu.berg@finst.ee Soome Instituudi raamatukogus saavad huvilised kasutada internetti ja tutvuda meie CD-ROMidega. Juurde on tulnud uuemat soome kirjandust. Instituut on lahti kolmapäeviti kl , teistel tööpäevadel endiselt kl Neljapäeval, 2. septembril kell 15 avatakse Soome Instituudis graafiku ja paberikunstniku Päivikki Kallio (s. 1952) tööde näitus. Kallio on lisaks Helsingile Õppinud kaks aastat ( ) Eestis, tolleaegses ERKIs. Tema tööd on olnud väljas nii kodumaal kui ka näitustel Ameerika Ühendriikides, Saksamaal, Iirimaal, Hispaanias, Rootsis jm. Möödunud aastal võitis Kallio Tallinna graafikatriennaali peapreemia. Kolmapäeval, 8. septembril kell 11 saavad asjahuvilised sõita Tartusse, kus avatakse soome luuletajale, folkloristile ja hõimuliikumise edendajale Martti Haaviole (P. Mustapääle) pühendatud näitus (möödub 100 aastat P. Mustapää sünnist). Tartu Kirjandusmuuseumis on sel puhul ka'seminar Laul on ülim luule, kus esinevad Kai Laitinen, Veikko Anttonen, Maija Larmoia ja Raija Majamaa Soomest ja Ly Seppel, Andres Ehin ja Ene Asu-Õunas Eestist. Registreerimine sõidule tel , Kersti Kotkas. Neljapäeval, 16. septembril kell 18 toimub Soome Instituudis Harju 1 esimene seminar sarjast Ühiskond. Eetika. Moraal. Seekordne seminar kannab pealkirja Soome: teateid tegelikkusest. Tehakse teatavaks eestlaste hulgas läbi viidud Soome-teemalise küsitluse tulemused. Sõna saavad Andrus Saar, Seppo Kuusisto, Mikko Lagerspetz ja Pekka Sulkunen. Kommentaarid Aili Aarelaiult ja Rein Ruutsoolt. SOOME INSTITUUT Vanemuise 19, Tartu, tel , faks , e-post:soome@ilmamaa.ee BRITI NÕUKOGU Vana-Posti 7, Tallinn, tel , e-post:british.council@bctallinn.ee, interneti aadress: 9505, faks ,e-post:estfra@teleport.ee PÕHJAMAADE MINISTRITE NÕUKOGU INFOBÜROO Pikk 11, Tallinn, tel , faks , e-post:info@nmr.ee. PÕHJAMAADE MINISTRITE NÕUKOGU INFOBÜROO Raekoja plats 8, Tartu, tel UNGARI KULTUURIESINDUS Roosikrantsi 6, Tallinn, tel uke@eki.ee TALLINNA SAKSA KULTUURI INSTITUUT / GOETHE INSTITUUT Tolli 2, Tallinn, tel. ja faks dki.gi@online.ee goethe.de/ne/ta AMEERIKA ÜHENDRIIKIDE SAATKONNA INFOTEENISTUS Kentmanni 20, Tallinn, tel , faks , e- post:vaiko@usislib.ee; Infokeskus avatud külastajatele E, K, R kl , teistel päevadel eelneval kokkuleppel telefoni teel. TAANI KULTUURIiNSTITUUT Vene 14, Tallinn, tel. ja faks

23 E ES T I K U N S T I M U U S E U M + * + * * -fr ; ; :> '7 -..O, V '. -i '. RÜÜTELKONNA HOONE (Kiriku plats 1) Suveekspositsioon eesti kunsti klassikast (3 saali) kuni 5. IX. Muuseum on suletud IX seoses näituste vahetusega. Avatud K - P kl Iga kuu viimane reede ja laupäev tasuta! TARBEKUNSTIMUUSEUM (Lai 17) Püsiekspositsioon Eesti professionaalne tarbekunst. KAMMPÄKK nahakunsti näitus kuni 17. X. Avatud K - P kl Iga kuu viimane reede ja laupäev tasuta! KRISTJAN RAUA MAJAMUUSEUM (Nõmmel K. Raua 8) 100 aastat tagasi kuni 13. IX. Püsiekspositsioon Kristjan Raua loomingust. Avatud K - P kl Iga kuu viimane reede ja laupäev tasuta! ADAMSON-ERICU MUUSEUM (Lühike jalg 3) Püsiekspositsioon Adamson-Ericu loomingust. Sylvia Stuhri paberobjektide ja joonistuste näitus boundless kuni 29. VIII 4. IX X Marje Üksise URBI ET ORBI. Avatud K - P kl Iga kuu viimane reede ja laupäev tasuta! MIKKELI MUUSEUM (Kadriorus Weizenbergi 28) Johannes Mikkeli kollektsioon (XVI - XVIII sajandi lääne-euroopa, vene, hiina kunst). Ikoonid XIV - XIX sajand. Avatud K - P kl Mikkeli muuseumi telefoninumbrid on muutunud. Uued numbrid on , (kassa). Promenaadikontserdid kord kuus pühapäeviti. Kitarrimuusika Heiki Mätliku ja EMA üliõpilaste - magistrantide esituses. Sissepääs muuseumi piletiga. NIGULISTE MUUSEUM (Niguliste 3) Vana kunst. Avatud T kl , K kl , N, R, P kl , L kl Iga! L kl. 12 barokk- või vanamuusikakontsert. Igal K suvemuusika kontsert. Igal L ja P kl. 17 orelimuusika pooltund. Kontserdiinfo ja ettetellimine tel , Tasuta külastuspäev iga kuu viimane reede. EKMi kodulehekülg aadressil: ROTERMANN1 SOOLALADU Ahtri 2 Kunstimuuseumi saalis 27. VIII IX Jaan Toomiku, Jüri Ojaveri, Jaan Paavle, Paul Rodgersi EESTI ENERGIA. Arhitektuurimuuseumi saalis EESTI PUITARHITEKTUUR kuni 12. IX. Keldrisaalis PÕLVA JA VÕRU DETAILPLANEERINGUTE KONKURS SIDE VÕISTLUSTÖÖD kuni 5. IX. Galeriis MOODNE PUITLINN OULUS kuni 12. IX. Avatud K - P kl Tasuta külastuspäevad iga kuu viimane reede ning sellele järgnev laupäev ja pühapäev. EESTI AKADEEMILISE RAAMATUKOGU NÄI TUSED Tallinn, Rävala pst. 10. Eesti ravimitööstuse ajaloost. Tallinna Farmaatsiatehas - 85 kuni 8. IX; Kunstistiilid. Art Deco kuni 30. IX; Baltisaksa ajaloouurija Georg von Rauch - 95 kuni 28. IX. Alates 1. IX on raamatukogu avatud E - R kl , L kl

24 VÄLJA MARGINAALSUSEST Kriitiline diskursus kultuuris on end alati identifitseerinud ühiskonna piirialadega. See eksistentsiaalne positsioon on aga sattumas kahtluse alla. Üha enam elame selgete piirideta ühiskonnas - globaalses vastastikuses sõltuvuses toimiv majandus- ja sotsiaalne süsteem hajutab piirid. Ideed ja raha liiguvad võrgus valguse kiirusega ja nende kuhjumisel pole piire. Uued majandused (Aasia tiigrid) kukuvad kiiremini kui nad tõusid. Unistused oma edukast ja sõltumatust majandusest ostetakse välisinvestorite poolt kokku üleöö. KELLE OMA ON VÕI KUS ASUB EESTI MAJANDUS KUI SUUR OSA SELLEST KUULUB VÄLISKAPITALILE? KUS ON SIIN PIIRID? On piirideta brutaalsuse ja vägivalla aeg, piirideta poliitiliste transformatsioonide aeg. Regionaalsed poliitilised konfliktid kasvavad ülikiiresti kontrollimatuteks humanitaarkatastroofideks. (Ruanda, Bosnia, Kosovo) ARUSAAMINE KOSOVO KONFLIKTI TÄHENDUSEST PEAKS VIIMA ENESETAPULE IGA RAHVUSRADIKAALI. VALGE TSIVILISATSIOON ON TEINUD ÜHE OMA PROGRAMMILISTEST VALIKUTEST, EELISTATADES INIMEST ABSTRAKTSELE RAHVUSRIIGI IDEELE. MIS SAAB PIIRIDEST? Piirid ühiskonnas on nii hägused ja avatud, et iga katse määratleda mis on sees või väljas: osutub tähtsusetuks poosiks. Kultuuri senised äärealad pööratakse kiiresti pea peale ja neist saab peavoolu trend. SENINE OUTSAIDER SAAB TRENDI KEHTESTAjAKS, LUUSER EKSTENTRIKUKS, PERVERT ORIGINAALITSEJAKS. OLLA TEISTSUGUNE ON SAANUD SUUREKS TURU VÕIMALUSEKS. Avangardisti rollist on saanud naljanumber. Reklaamitööstus on ammu taibanud kasutada uue shokki ja jätnud kunstile retrograadi rolli. Kunagised utoopilised visionäärid on kaevunud ennast-reprodutseerivasse kunstimaailma propageerides end eksklusiivsete kohvilaua väljaannetega ja läikima löödud rahvusvaheliste kunstisündmustega. KUS ON SIIS PIIR? Kolmas INTERSTANDING ÜLALPOOL PIIRE on katse loobuda klisheedest millede abil konstrueeritakse lahtreid kultuuris, sootsiumis ja poliitikas. See on katse jätta seljataha ajast arust^ vastandused süsteem ja opositsioon, mainstream ja subkultuurid, oma ja võõras, grata ja non grata. See on katse loobuda sedalaadi repressiivsetest tähistustest, üritades vältida seega marginaalsust, eksistentsi kultuuri ja ühiskonna äärealadel. Loobuda tähistustest tähendab loobuda nendest repressiivsetest süsteemidest ja ühes sellega marginaalsest eksistentsist. Eesmärgiks tuleks seada uue kultuuri-, sootsiumi ja võimuterritooriumi kaardistamine. See avab kultuuris uued võimalused kriitiliseks suhestumiseks ühiskonnaga ja nihutab samas soodsas suunas seniseid väljakujunenud suhteid rahvusvahelises suhtluses kus me siiani oleme pigem ootajad kui osalejad. Kaasaegse Kunsti Eesti Keskus jätkab seega oma programmi, mille eesmäegiks on ülesaada Eesti kunsti marginaliseerumisest, sulgumisest oma kohalike kunstiringkondade pisiprobleemidesse ja üritab järjekordselt luua rahvusvahelist foorumit, et asetada Eesti kunst rahvusvahelise kunsti konteksti. Ootame osalema kõiki kunstnikke kellele ülaltoodud programm huvi pakub. Ka seekord puuduvad temaatilised piirid, kuid eelkõige ootame ideid, mis on rajatud meediatehnoloogiate kasutamisele. Kuna samaaegselt toimub NYYD on oodatud ka audioinstallatsioonid ja muud võimalikud audioprojektid. Programm võiks inspireerida paljude eri kunstialade inimesi esitama dokumentaaiprojekte.osalemine on seega avatud kõigile, olgu ta kunstnik, helilooja, filmitegija, fotograaf või moni muu loov inimene. Ideede esitamise tähtaeg on 15 september. Avaldused Tuua või saata aadressil: Kaasaegse Kunsti Eesti Keskus: Vabaduse Väljak 6, Tallinn. KL STUUDIO TUTVUSTUS JA Õ PILASTE R E G ISTR EERIM IN E KL. 13 VESTLUSRING. STUUDIO CANTORES VAGANTES Õ PETAJAD ON S A A N U D E R I A LASE ETTEVALM ISTUSE HAAGI K U N IN G L IK U S KO NSERVATO O R IU M IS. S T U U D IO L ON TÕ E N Ä O LIS E LT S U U R IM PLO KKFLÖ Ö DINOOTIDE KOGU EESTIS JA R IKKALIK