EUROOPA ÜLEMKOGU JA EUROOPA LIIDU NÕUKOGU LÄBI AEGADE. Otsuste tegemine ja õigusloome Euroopa integratsioonis. Euroopa Liidu Nõukogu

Transkript

1 EUROOPA ÜLEMKOGU JA EUROOPA LIIDU NÕUKOGU LÄBI AEGADE Otsuste tegemine ja õigusloome Euroopa integratsioonis Euroopa Liidu Nõukogu

2 Märkus Käesoleva väljaande on koostanud nõukogu peasekretariaat ja see on mõeldud üksnes teavitamiseks. Sellega ei kaasne Euroopa Liidu institutsioonide ega liikmesriikide jaoks mingit vastutust. Lisateavet Euroopa Ülemkogu ja nõukogu kohta leiate veebisaidilt või pöördudes nõukogu peasekretariaadi avaliku teabe talituse poole aadressil Rue de la Loi/Wetstraat Bruxelles/Brussel BELGIQUE/BELGIË Tel +32 (0) Faks +32 (0) Külastage meie veebisaiti: Lisateavet Euroopa Liidu kohta saate aadressilt Luxembourg: Euroopa Liidu Väljaannete Talitus, 2016 Print ISBN doi: / QC ET-C PDF ISBN doi: / QC ET-N Euroopa Liit, 2016 Teabe taaskasutamine on lubatud, kui viidatakse allikale. Archives nationales (France); Photothèque de la Ville de Luxembourg. Photo: Batty Fischer; Photothèque de la Ville de Luxembourg. Photo: Théo Mey Käesoleva materjali taaskasutamiseks tuleb luba küsida otse autoriõiguse omajalt. Kaanefoto: Jerónimose klooster (Lissabon, Portugal) 13. detsembril 2007, mil seal allkirjastati Lissaboni leping Printed in Luxembourg

3 Euroopa Liit EUROOPA ÜLEMKOGU JA EUROOPA LIIDU NÕUKOGU LÄBI AEGADE Otsuste tegemine ja õigusloome Euroopa integratsioonis

4 Ministrite nõukogu rolliga kaasneb kooskõlastamine ja vahendamine. Ta on vahelüli riikideülese ja riikliku võimu vahel. Nõukogu peab austama ühenduse huvisid samal viisil, nagu ta austab iga liikmesriigi huve, ning looma tasakaalu, mis on õiglane nii ühenduse kui ka liikmesriikide jaoks. Kantsler Konrad Adenaueri sõnavõtust Euroopa Söe- ja Teraseühenduse Ministrite Erinõukogu esimesel istungil (Luxembourg, 8. september 1952) Photothèque de la Ville de Luxembourg. Photo: Théo Mey

5 < Eelmised kaks lehekülge: liidukantsler Konrad Adenauer (esimeses reas keskel) ja ministrid Luxembourgi raekoja trepist üles minemas, et osaleda erinõukogu avaistungil (8. september 1952)

6 SISUKORD Sissejuhatus Euroopa Ülemkogu 1.1. Euroopa Ülemkogu aluslepingutes ELi esimesed tippkohtumised Ühtne Euroopa akt Euroopa Liidu leping Amsterdami ja Nice i leping Lissaboni leping Euroopa Ülemkogu eesistuja Euroopa Ülemkogu kohtumised pärast Lissaboni lepingut Euroala tippkohtumised Kahe- ja mitmepoolsed kohtumised Euroopa Liidu Nõukogu 2.1. Euroopa Liidu Nõukogu aluslepingutes Esimesed aluslepingud Nn tühja tooli kriis ja Luxembourgi kompromiss Liitmisleping Euroopa Liidu leping Lissaboni leping Nõukogu töö ettevalmistamine Alaliste esindajate komitee Komiteed ja töörühmad Peasekretariaat Lisad I ELi aluslepingud peamised reformid II Laienemisprotsess...43 III Tippkohtumiste, Euroopa Ülemkogu kohtumiste ja euroala tippkohtumiste kronoloogia...45 IV ELi nõukogu hääletussüsteemi muutumine...53 V ELi nõukogu peasekretärid ja peasekretariaadi muutumine...61 Jaanuar 2016 ET Euroopa Ülemkogu ja Euroopa Liidu Nõukogu läbi aegade 5

7 Iga riik peaks läbirääkimistelt väljuma võitjana. ( ) Euroopa Ülemkogu eesistujana kuulan hoolikalt kõiki osapooli ning tagan, et meie arutelud on tulemusrikkad kõigi jaoks. Tulevase eesistuja profiili on palju arutatud, kuid võimalik on vaid üks profiil ning see põhineb dialoogil, ühtsusel ja tegutsemisel. Herman Van Rompuy (vasakul) kõne pärast tema nimetamist Euroopa Ülemkogu esimeseks alaliseks eesistujaks (19. november 2009) Euroopa Liit

8 < Eelmised kaks lehekülge: EL sai aastal Nobeli rahupreemia rohkem kui kuue kümnendi jooksul Euroopas rahu ja leppimise ning demokraatia ja inimõiguste edendamisse antud panuse eest, Oslo, Norra (10. detsember 2012). Vasakult paremale: Euroopa Ülemkogu eesistuja Herman Van Rompuy, Euroopa Komisjoni president José Manuel Barroso ja Euroopa Parlamendi president Martin Schulz võtsid preemia vastu kõigi ELi kodanike nimel.

9 SISSEJUHATUS Käesolevas brošüüris kirjeldatakse nii Euroopa Ülemkogu kui ka Euroopa Liidu Nõukogu tausta ja ajalugu ELi aluslepingute kaudu alates algusest Pariisis kuni Lissaboni lepinguni. Mõlema institutsiooni kujunemist vaadeldakse nii õiguslikust kui ka poliitilisest küljest. Brošüür on mõeldud kõigile Euroopa integratsiooni ajaloost huvitatutele ning eelkõige akadeemilistele ja teadusringkondadele ja meedia esindajatele. Euroopa Ülemkogu ja Euroopa Liidu Nõukogu nimetatakse ka (ministrite) nõukoguks ja ELi nõukoguks on ELi otsuste tegemise protsessis kaks olulist osalejat. Neid ei või segi ajada Strasbourgis asuva Euroopa Nõukoguga, mis on inimõiguste ja kultuuriga tegelev organisatsioon. Euroopa Ülemkogu ja ELi nõukogu töö ja otsused mõjutavad kõigi Euroopa kodanike igapäevaelu ning ulatuvad Euroopa piiridest kaugemalegi. Riigipeade ja valitsusjuhtide tasandil kohtuv Euroopa Ülemkogu, mida juhatab täiskohaga töötav eesistuja, määrab kindlaks ELi töö poliitilise suuna ja poliitilised prioriteedid. Euroopa Ülemkogu sai alguse riigipeade ja valitsusjuhtide tippkohtumistest, millest esimene peeti aasta veebruaris Pariisis. Ülemkogu loodi aasta detsembris ja ametliku ELi institutsiooni staatuse sai ta Lissaboni lepinguga. Kogu selle pika ajaloo vältel on Euroopa Ülemkogul olnud Euroopa integratsioonis otsustav roll. Euroopa Ülemkogu ajalugu kajastab terve ELi ajalugu selle poliitikat, ambitsioone, kriise ja edusamme. Liikmesriikide esindajatest koosnev ELi nõukogu, mida enamikul juhtudel juhatab kuue kuu tagant vahetuva eesistujariigi esindaja, vaatab läbi ELi õigusakte, peab nende üle läbirääkimisi, võtab neid vastu ja kooskõlastab poliitikat. ELi nõukogu teeb enamiku otsuseid koos Euroopa Parlamendiga. Ehkki 28 liikmesriigiga liidus on otsuste tegemise protsessid mõnikord keerukad, on need avalikkuse jaoks muutunud siiski järjest läbipaistvamaks ja avatumaks. Poliitiliselt ja halduskorralduselt on nõukogu ja Euroopa Ülemkogu omavahel tihedalt ja orgaaniliselt seotud. Ent Euroopa Ülemkogu ei ole pelgalt nõukogu laiendus või nõukogu kõrgemal tasandil. Neil mõlemal on ELi institutsioonilises ülesehituses oma konkreetne roll. Kui pärast käesoleva brošüüri lugemist tekkis Teil huvi saada Euroopa Ülemkogu ja ELi nõukogu ajaloo kohta lisateavet või kui Te soovite vaadata seonduvaid dokumente, saab seda teha nõukogu veebisaidil ja arhiivi kaudu Eelkõige soovitame vaadata kolme järgmist ajalooteemalist brošüüri ja plakateid, mida saab endiselt nõukogu veebisaidilt alla laadida: Euroopa Ülemkogu 50 aastat tippkohtumisi (detsember 2011), Euroopa Liidu Nõukogu : 60 aastat õigusloomet ja otsuste tegemist (juuli 2013) ja Õigusel rajanev liit: Pariisist Lissabonini. Ülevaade Euroopa Liidu aluslepingute arengust (märts 2012). Jaanuar 2016 ET Euroopa Ülemkogu ja Euroopa Liidu Nõukogu läbi aegade 9

10 Euroopa Liit

11 1. EUROOPA ÜLEMKOGU 1.1. EUROOPA ÜLEMKOGU ALUSLEPINGUTES ELi esimesed tippkohtumised Vaatamata sellele, et riigipäid ja valitsusjuhte koondavast foorumist sai ametlik ELi institutsioon alles aastal, oli neil Euroopa integratsiooni sünni ning hilisema arengu juures määrav roll. Euroopa Söe- ja Teraseühenduse kuue liikmesriigi juhid kohtusid 19. ja 20. veebruaril 1957 Pariisis Prantsusmaa peaministri Guy Mollet kutsel, et leida lahendus Rooma lepingute eelnõudega seotud lahendamata küsimustele. Pärast Rooma lepingute jõustumist (1958. aastal) käis kõrgetasemeliste kohtumiste pidamise idee uuesti välja president Charles de Gaulle. Seejärel korraldas ta aasta veebruaris Pariisis Euroopa ühenduste kuue liikmesriigi riigipeade ja valitsusjuhtide esimese tippkohtumise. Archives nationales (France) Tippkohtumine 10. ja 11. veebruaril 1961 Pariisis Prantsusmaal Selle esimese tippkohtumise eesmärk oli uurida sobivaid vahendeid tihedama poliitilise koostöö sisseseadmiseks 2. Tippkohtumine võimaldas väljuda ühenduse raamidest ning käsitleda olulisi teemasid, mida Pariisi ja Rooma lepingud ei hõlma, näiteks teatavaid aspekte suhetes kolmandate riikidega. 2 Tippkohtumise pressiteade. Jaanuar 2016 ET Euroopa Ülemkogu ja Euroopa Liidu Nõukogu läbi aegade 11

12 1961. aasta juulis toimunud Bonni tippkohtumisel käsitlesid kuue liikmesriigi juhid süvendatud poliitilise koostöö ideed ning teatasid, et riigipead ja valitsusjuhid ( ) on otsustanud ( ) pidada korrapäraste ajavahemike järel kohtumisi, mille eesmärk on vahetada oma arvamusi, kooskõlastada poliitikat ja jõuda ühistele seisukohtadele, et aidata kaasa Euroopa poliitilise liidu tekkele ( ) 3. Vaatamata sellele ambitsioonile tabasid poliitilise liidu rajamist tagasilöögid, eelkõige ja aasta Fouchet kavade 4 läbikukkumine, ja aastal esimese laienemise osas tekkinud lahkarvamused ning ja aasta nn tühja tooli kriis, mil Prantsusmaa hoidus osalemast nõukogu istungitel ja selle organite koosolekutel. Sellises keerulises poliitilises õhkkonnas katkestasid riigipead ja valitsusjuhid kohtumised kuni aasta maini, mil Rooma tippkohtumisel tähistati ametlikult kümne aasta möödumist Euroopa Majandusühenduse ja Euroopa Aatomienergiaühenduse lepingute allkirjastamisest. Uut hoogu lisati ja ühenduse tegevus taaskäivitati aasta detsembris Haagis toimunud tippkohtumisel, kus esimest korda osales ka komisjon. Tänu sellel kohtumisel tehtud otsustele sai muu hulgas võimalikuks võtta vastu ühendusele omavahendite andmise otsus, algatada koostöö välispoliitika valdkonnas (esimese Davignoni raportiga algatatud Euroopa poliitiline koostöö) ning võtta ühendusse Taani, Iirimaa ja Ühendkuningriik. Üheskoos tähistasid need kolm sammu ühenduse loomise lõpuleviimist, süvendamist ja laiendamist. Kolme uut liikmesriiki kutsuti osalema aasta oktoobris Pariisi tippkohtumisele, kuigi ametlikult ühinesid need riigid alles aasta jaanuaris aasta detsembris toimunud Kopenhaageni tippkohtumisel otsustati, et tippkohtumine peetakse alati, kui see on vajalik. Aasta hiljem, aasta detsembris Pariisis president Valéry Giscard d Estaing i korraldatud tippkohtumisel loodi Euroopa Ülemkogu ja määratleti selle roll. Euroopa Ülemkogule tehti ülesandeks käsitleda vajadust näha ette üldine lähenemisviis Euroopa ülesehitusega kaasnevatele siseprobleemidele ja Euroopa välistegevuses ette tulevatele probleemidele 5. See selgesõnaliselt poliitiline roll tähistas eemaldumist suures osas tehnilisest ja majanduslikust lähenemisviisist, millest oli alates aastast Euroopa ülesehitamisel lähtutud, ning täiendas seda. Riigipead ja valitsusjuhid ning välisministrid kohtuvad edaspidi kolm korda aastas ja igal korral, kui see on vajalik 6. Euroopa Ülemkogu kohtus esimest korda aasta märtsis Dublinis. Alates sellest kohtumisest oli Euroopa Ülemkogul Euroopa projekti väljatöötamises poliitiliselt keskne roll vaatamata sellele, et tema õiguslik alus sätestati aluslepingutes alles enam kui kümme aastat hiljem. 3 Tippkohtumise pressiteade. 4 Christian Fouchet juhtis aasta veebruari Pariisi tippkohtumisel loodud komiteed, mille ülesanne oli uurida Euroopa koostööga seotud probleeme ning millele riigipead ja valitsusjuhid tegid aasta juulis toimunud Bonni tippkohtumisel ülesandeks esitada neile ettepanekuid vahendite kohta, mis võimaldaksid nende rahvaste liidu võimalikult kiiresti seadusega põlistada (ametlik kommünikee, Bonn, 18. juuli 1961). 5 Pariisi tippkohtumise pressiteade. 6 Pariisi tippkohtumise pressiteade. 12 Euroopa Ülemkogu ja Euroopa Liidu Nõukogu läbi aegade ET Jaanuar 2016

13 Euroopa Ülemkogust sai peagi pealtnäha võimatuna näivate kriiside lahendaja, raskesti kättevõidetavate lahendusteni jõudmise koht ja edasise lõimumise väga oluline poliitiline mootor. Euroopa Liit Euroopa Ülemkogu kohtumine 10. ja 11. märtsil 1975 Dublinis Iirimaal aastatel pääses Euroopa just tänu Euroopa Ülemkogule välja eelarve ja põllumajanduse valdkonnas valitsenud ummikseisust. Otsustav hetk oli aasta juunis Fontainebleau s toimunud Euroopa Ülemkogu kohtumine. Peale selle, et kohtumisel õnnestus meetmepaketi vastuvõtmise abil kõnealused probleemid lahendada, määratleti sellel ka edasise lõimumise suund, tehes ajutisele komiteele 7 ülesandeks esitada soovitusi Euroopa koostöö toimimise parandamiseks nii ühenduse kui ka poliitilise (...) koostöö valdkonnas 8. Komitee koostatud aruannet arutati aasta hiljem, aasta juunis Milanos toimunud Euroopa Ülemkogu kohtumisel. Sellel kohtumisel tehti häälteenamusega otsus kutsuda kokku valitsustevaheline konverents, et vaadata läbi aluslepingud, eelkõige seoses ühtse turu loomise, ühenduse institutsioonide toimimise, liikumisvabaduse ning ühise välis- ja julgeolekupoliitikaga. Ehkki valitsustevaheline konverents oli Euroopa Ülemkogust eraldiseisev, oli selle koosseis ja olemus piisavalt sarnane selleks, et näha selle töös riigipeade ja valitsusjuhtide jätkuvat soovi olla oluline foorum, millel otsustakse Euroopa integratsiooni laadi ja suuna üle. 7 Dooge i komitee, mida nimetatakse ka Spaak II komiteeks, viidates aasta Messina konverentsi resolutsiooniga loodud komiteele. 8 Euroopa Ülemkogu Fontainebleau kohtumine, juuni 1984, eesistujariigi järeldused. Jaanuar 2016 ET Euroopa Ülemkogu ja Euroopa Liidu Nõukogu läbi aegade 13

14 Euroopa Liit

15 < Euroopa Liidu lepingu allkirjastamine Maastrichtis Madalmaades (7. veebruar 1992) Ühtne Euroopa akt aasta detsembris Luxembourgis toimunud Euroopa Ülemkogu kohtumisel arutati valitsustevahelise konverentsi töö tulemusi. Luxembourgis saavutatud poliitiline kokkulepe tegi võimalikuks ühtse Euroopa akti vastuvõtmise. 1. juulil 1987 jõustunud ühtne Euroopa akt koondas ühte dokumenti ühenduse aluslepingutesse tehtud muudatused ning välispoliitika valdkonnas tehtavat koostööd käsitleva teksti. Jõudes järele poliitilisele tegelikkusele, andis ühtne Euroopa akt Euroopa Ülemkogule esimest korda õigusliku, aluslepingutes sätestatud aluse, sätestades ülemkogu olemasolu ja määratledes selle koosseisu: Euroopa Ülemkogu ühendab liikmesriikide riigipäid ja valitsusjuhte ning Euroopa Ühenduste Komisjoni presidenti. Neid abistavad välisministrid ja üks komisjoni liige. Euroopa Ülemkogu tuleb kokku vähemalt kaks korda aastas. Ühtses Euroopa aktis ei määratletud Euroopa Ülemkogu pädevust ega kinnitatud ametlikult selle institutsioonilist staatust. Kumbki neist teguritest ei kahandanud aga Euroopa Ülemkogu edasist panust Euroopa ülesehitamise kõige olulisematesse arengusuundadesse. Nii tehti ka majandus- ja rahaliidu loomise suunas otsustavad sammud just Euroopa Ülemkogu kohtumistel, näiteks aasta juunis toimunud Hannoveri kohtumisel Euroopa Liidu leping aasta detsembris Strasbourgis toimunud Euroopa Ülemkogu kohtumisel otsustati aasta detsembris avada majandus- ja rahaliitu käsitlev valitsustevaheline konverents. Poliitilist liitu käsitleva valitsustevahelise konverentsi ettevalmistustöödele pandi alus aasta aprillis Dublinis toimunud Euroopa Ülemkogu erakorralisel kohtumisel. Mõlemad valitsustevahelised konverentsid avati aasta detsembris Roomas toimunud Euroopa Ülemkogu kohtumise raames aasta detsembris jõudis Euroopa Ülemkogu Maastrichtis kokkuleppele uues lepingus, mis sai nimeks Euroopa Liidu leping (teatakse ka Maastrichti lepinguna) ja millega koondati nimetatud kaks valdkonda ühte teksti. Euroopa Liidu leping jõustus 1. novembril 1993 ning sellega loodi Euroopa Liit, mis põhineb laienenud ühenduse sambal, millega nähti muu hulgas ette majandus- ja rahaliidu loomine, ning kahel uuel sambal: ühine välis- ja julgeolekupoliitika (ÜVJP) ning koostöö justiits- ja siseküsimuste valdkonnas (JSK). Lisaks käsitleti Euroopa Liidu lepingus Euroopa Ülemkogu rolli. Lepinguga muudeti ametlikuks tava, mille kohaselt Euroopa Ülemkogu kohtumist juhatab nõukogu eesistumist teostava liikmesriigi riigipea või valitsusjuht. Euroopa Parlamendi muutuva rolliga sammu pidamiseks nähti lepinguga samuti ette, et Euroopa Ülemkogu esitab iga oma kohtumise järel parlamendile aruande ning kord aastas kirjaliku aruande liidu edusammude kohta. Jaanuar 2016 ET Euroopa Ülemkogu ja Euroopa Liidu Nõukogu läbi aegade 15

16 Euroopa Liidu lepingus täpsustatakse esimest korda Euroopa Ülemkogu volitusi: Euroopa Ülemkogu annab liidule selle arenguks vajaliku tõuke ning määratleb arengu poliitilised üldsuunised. See määratlus oli ühtaegu üldine ja tabav, võttes kokku Euroopa Ülemkogu rolli alates aastast: anda suund liidu enda arengule ning rajada strateegiline poliitiline raamistik, mille raames liidu institutsioonid saaksid toimida. Majanduspoliitika üldsuuniste määratlemine Euroopa Ülemkogu poolt oli seejärel veel üks nimetatud rolli teostamise viis Amsterdami ja Nice i leping aasta märtsis Torinos toimunud Euroopa Ülemkogu kohtumisel anti valitsustevahelisele konverentsile volitused Euroopa Liidu leping läbi vaadata. Läbirääkimised said uue hoo sama aasta oktoobris Dublinis toimunud Euroopa Ülemkogu erakorralisel kohtumisel. Viimaseid lahendamata küsimusi käsitleti aasta juunis Amsterdamis toimunud Euroopa Ülemkogu kohtumisel, mille tulemusena allkirjastati Amsterdami leping 2. oktoobril 1997 ning see jõustus 1. mail Amsterdami lepingus täpsustati Euroopa Ülemkogu pädevus ühise välis- ja julgeolekupoliitika valdkonnas: Euroopa Ülemkogu määratleb ühise välis- ja julgeolekupoliitika põhimõtted ning üldsuunised, sealhulgas kaitsepoliitilise tähendusega küsimustes. (Euroopa Ülemkogu) teeb otsuseid liidu poolt elluviidava ühisstrateegia kohta neis valdkondades, kus liikmesriikidel on tähtsad ühishuvid. Euroopa Ülemkogu olulist rolli selles poliitikavaldkonnas tugevdasid sündmused endises Jugoslaavias ning see kajastus ülemkogu kohtumistel Pörtschachis (riigipeade ja valitsusjuhtide mitteametlik kohtumine, oktoober 1998), Kölnis (juuni 1999) ja Helsingis (detsember 1999). Amsterdami lepinguga nähti ette ühise välis- ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja ametikoht ELi esindamiseks maailmas ning otsustati, et ELi nõukogu peasekretär on ühtlasi ka kõrge esindaja. Seega sai toonasest nõukogu peasekretärist Jürgen Trumpfist esimene ühise välis- ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja, kuid ta sai neid ülesandeid täita vaid mõne kuu aasta juunis Kölnis toimunud Euroopa Ülemkogu kohtumisel nimetati nõukogu peasekretäriks ja kõrgeks esindajaks Javier Solana. Ta asus mõlema ametikoha ülesandeid täitma sama aasta oktoobris pärast tagasiastumist NATO peasekretäri kohalt. Pärast Amsterdami lepingu jõustumist oli aasta oktoobris Tamperes toimunud Euroopa Ülemkogu kohtumise põhiteema vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneva ala loomine Euroopa Liidus. Kohtumisel otsustati viia ellu Euroopa ühine varjupaigaja rändepoliitika ning avati tee olulistele arengutele politsei- ja õigusalase koostöö valdkonnas ambitsioon, mis muutus pakilisemaks terrorirünnakute tõttu Ameerika Ühendriikides 9. septembril aasta märtsis Lissabonis toimunud Euroopa Ülemkogu erakorralisel kohtumisel nähti ette Euroopa majanduse konkurentsivõime parandamise strateegia. Selle eesmärgi saavutamiseks nähti muu hulgas ette kehtestada kõigil tasanditel uus avatud koordinatsiooni meetod, millega kaasneb Euroopa Ülemkogu suunava ja koordineeriva rolli tugevdamine, et tagada ühtsem strateegiline juhtimine ja edusammude tõhus järelevalve. Otsustati, et igal kevadel korraldatakse Euroopa Ülemkogu kohtumine, et jälgida selle küsimuse edasist arengut. 16 Euroopa Ülemkogu ja Euroopa Liidu Nõukogu läbi aegade ET Jaanuar 2016

17 Alates aastast alustas Euroopa Ülemkogu reformiprotsessi, eelkõige seoses ELi laienemise eesmärgiga. Pärast neil teemadel peetud arutelusid Euroopa Ülemkogu Helsingi (detsember 1999), Göteborgi (juuni 2001) ja Barcelona (märts 2002) kohtumistel väljendati ülemkogu kohtumisel aasta juunis Sevillas heakskiitu mitmetele konkreetsetele meetmetele, mida kohaldatakse ilma aluslepinguid muutmata Euroopa Ülemkogu ( ) ja nõukogu töökorralduse ja toimimise suhtes 9. Need meetmed käsitlesid Euroopa Ülemkogu töö ettevalmistamist, teostamist ja järelmeetmeid ning Euroopa Ülemkogu järeldusi. 26. veebruari aasta Nice i lepingu lõppaktile lisatud deklaratsiooniga nr 22 nähakse ette, et: alates aastast peetakse iga liikmesriigi eesistumisajal üks Euroopa Ülemkogu kohtumine Brüsselis. Kui liit koosneb 18 liikmest, peetakse kõik Euroopa Ülemkogu kohtumised Brüsselis 10. Leping sõlmiti aasta detsembris Nice is toimunud Euroopa Ülemkogu kohtumisel pärast neli päeva kestnud läbirääkimisi 11. Nice i lepingu läbi raskuste sünd ajendas läbi vaatama ülemkogu töömeetodeid ning otsima riigipeade ja valitsusjuhtide kitsa ringi diplomaatilistest kohtumistest laiema tööprotsessi võimalust. Euroopa Ülemkogu poolt aasta detsembris vastu võetud Laekeni deklaratsiooniga nähti ette Euroopa Tulevikukonvendi kokkukutsumine. Konvent esitas Euroopa Ülemkogule aasta juulis põhiseaduse lepingu eelnõu, mis oli aluseks aasta oktoobris kokku kutsutud valitsustevahelise konverentsi tööle; Euroopa põhiseaduse lepingu eelnõu allkirjastati 29. oktoobril Ent Prantsusmaa ja Madalmaade rahvahääletuse negatiivse tulemuse tõttu lepingu ratifitseerimiseni aastal ei jõutud. Sellest tagasilöögist tingituna võtsid riigipead ja valitsusjuhid aasta juunis Luksemburgi eesistumisel toimunud Euroopa Ülemkogu kohtumisel vastu deklaratsiooni, millega võeti endale ühe aasta pikkune järelemõtlemisaeg. Vastuseks aasta juunis Austria eesistumisel toimunud Euroopa Ülemkogu kohtumisele seati riigipeade ja valitsusjuhtide poolt Rooma lepingute 50. aastapäeva puhul vastu võetud Berliini deklaratsioonis eesmärk luua Euroopa Liidu jaoks uus ühine alus enne aastal toimuvaid Euroopa Parlamendi valimisi aasta juunis Saksamaa eesistumisel toimunud Euroopa Ülemkogu kohtumisel lepiti kokku olemasolevate aluslepingute muutmiseks kokku kutsutava valitsustevahelise konverentsi mandaadis. Selle protsessi tulemusena koostatud leping allkirjastati 13. detsembril 2007 Lissabonis Lissaboni leping See uus reformileping asendas Euroopa põhiseaduse lepingu eelnõu. Leping jõustus 1. detsembril 2009 ning sellega muudeti nii Euroopa Ühenduse asutamislepingut (Rooma leping) kui ka Euroopa Liidu lepingut (Maastrichti leping). Euroopa Ühenduse asutamisleping nimetati sel puhul ümber Euroopa Liidu toimimise lepinguks (ELi toimimise leping). 9 Euroopa Ülemkogu Sevilla kohtumine, juuni 2002, eesistujariigi järeldused aasta juunis Thessaloníkis toimunud Euroopa Ülemkogu kohtumine oli viimane väljaspool Brüsselit toimunud kohtumine. Kõiki järgnevaid kohtumisi hakati eristama nende toimumise kuupäeva ja eesistujariigi, mitte toimumise koha järgi seda kuni Lissaboni lepingu jõustumiseni, mille järel sai ülemkogu endale alalise eesistuja. 11 Praeguseni on Euroopa Ülemkogu Nice i kohtumine ülemkogu ajaloo kõige pikem kohtumine. Jaanuar 2016 ET Euroopa Ülemkogu ja Euroopa Liidu Nõukogu läbi aegade 17

18 Lissaboni lepingu eesmärk oli muuta ELi institutsioonid tõhusamaks ja demokraatlikumaks. Olulisemad muudatused hõlmasid ELile juriidilise isiku staatuse andmist ja Euroopa Ülemkogu jaoks alalise eesistumise loomist, sealhulgas nähti lepinguga ette ülemkogu eesistuja, kelle valivad ülemkogu liikmed kahe ja poole aasta pikkuseks ametiajaks, mida võib üks kord pikendada. Lisaks loodi lepinguga liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja ametikoht ning Euroopa välisteenistus (kõrge esindaja nimetatakse ametisse viieks aastaks ning oma ametiülesannete osana juhatab ta ka välisasjade nõukogu istungeid ja on Euroopa Komisjoni asepresident). Euroopa Parlamendi volitusi suurendati veelgi. Nõukogu jaoks kehtestati hääletamisel uus topeltenamuse reegel, mida hakati kohaldama alates 1. novembrist 2014 (vt IV lisa) ja mis võeti eelmise reegliga võrreldes kasutusele arvukamates valdkondades. ELi põhiõiguste harta muutus õiguslikult siduvaks ja liikmesriikidele nähti esimest korda ette õiguslik raamistik, mille alusel nad saavad liidust välja astuda (Euroopa Liidu lepingu artikkel 50). Lisaks anti Euroopa Ülemkogule volitused võtta lihthäälteenamusega vastu otsus kutsuda kokku valitsustevaheline konverents aluslepingute muutmiseks. Lissaboni leping ei olnud kunagi mõeldud eraldiseisvaks tekstiks, mistõttu ja aastal avaldati Euroopa Liidu Teatajas Lissaboni lepinguga muudetud aluslepingute konsolideeritud versioonid. Euroopa Liit

19 Lissaboni lepinguga anti Euroopa Ülemkogule ametlikult ELi institutsiooni staatus. Selles kinnitati seni toiminud korraldus, mille kohaselt Euroopa Ülemkogu on ELi nõukogust eraldiseisev organ, mistõttu kehtivad tema suhtes kõik ELi institutsioonidele kohaldatavad sätted. Näiteks kui ülemkogu võtab harvadel juhtudel vastu siduvaid õigusakte, peab ta järgima aluslepinguga ette nähtud õiguslikku alust ning nende õigusaktide suhtes võib esitada hagi Euroopa Kohtule. Tippkohtumiste mitteametlik iseloom kadus lõplikult siis, kui Euroopa Ülemkogu võttis uue institutsioonina Lissaboni lepingu jõustumise päeval vastu oma kodukorra 12. Euroopa Ülemkogul on ELi institutsioonilises ülesehituses eriline koht strateegilise ja poliitilise institutsioonina. Ta määratleb liidu tulevikusuuna, selle prioriteedid ning poliitilised ja majanduslikud strateegiad. Ent Euroopa Ülemkogu ei toimi seadusandjana 13, jättes Euroopa Parlamendile, ELi nõukogule ja Euroopa Komisjonile nende vastava rolli seadusandlikus protsessis. Alates Lissaboni lepingu jõustumisest on Euroopa Ülemkogu osalenud kõigi olulisemate otsuste tegemisel, mille liit on teinud sisemiste ja rahvusvaheliste probleemide lahendamiseks majandus-, finants- ja rahandusküsimuste, varjupaiga ja rände, laienemise, arengukoostöö ja rahvusvaheliste suhete valdkonnas. Ülemkogu poliitikaalased otsused ja juhtimine on algusest peale aidanud edendada Euroopa integratsiooni, millel on olnud kriisiaegadel otsustav tähtsus EUROOPA ÜLEMKOGU EESISTUJA Euroopa Liidu lepingus sätestatud ja Lissaboni lepinguga kinnitatud Euroopa Ülemkogu strateegiline roll nõudis, et ülemkogu töö ettevalmistamine ja juhtimine oleks stabiilsem ja alalisem, kui seda võimaldas nõukogu roteeruvate eesistujariikide süsteem. Seetõttu kehtestati Lissaboni lepingus ühe tähtsaima muudatusena Euroopa Ülemkogu eesistuja tähtajaline ja täiskohaga ametikoht. Euroopa Ülemkogu eesistuja ülesanded 14 on juhatada ja suunata ülemkogu tööd, tagada selle töö ettevalmistamine ja järjepidevus ning aidata kaasa ülemkogus ühtekuuluvuse ja konsensuse saavutamisele. Eesistuja peab esitama Euroopa Parlamendile aruande pärast iga Euroopa Ülemkogu kohtumist. Ta esindab ELi ka välissuhetes, tehes seda olenevalt olukorrast kas koos kõrge esindaja ja/või Euroopa Komisjoni presidendiga 15. Euroopa Ülemkogu ja selle eesistujat abistab nende töös nõukogu peasekretariaat, kuid ülemkogu eesistujat toetab eraldi ka tema kabinet. 12 Vt ELT L 315, , lk Euroopa Liidu lepingu konsolideeritud versiooni artikli 15 lõige 1 (ELT C 326, , lk 23). 14 Euroopa Liidu lepingu artikli 15 lõige Vt ka kahe- ja mitmepoolseid kohtumisi käsitlev punkt Jaanuar 2016 ET Euroopa Ülemkogu ja Euroopa Liidu Nõukogu läbi aegade 19

20 19. novembril 2009 toimunud mitteametlikul kohtumisel nimetasid 27 riigipead ja valitsusjuhti ülemkogu esimeseks eesistujaks Belgia peaministri Herman Van Rompuy. 16 Herman Van Rompuy Euroopa Liit Euroopa Ülemkogu 10. ja 11. detsembri aasta kohtumine oli viimane, mida üleminekukorralduse kohaselt juhatas ELi nõukogu roteeruvat eesistumist teostava liikmesriigi president või peaminister, nimelt toonane Rootsi peaminister Fredrik Reinfeldt. 17 Esimene kohtumine, mida Herman Van Rompuy juhatas, oli 11. veebruaril 2010 Brüsselis Solvay raamatukogus toimunud riigipeade ja valitsusjuhtide mitteametlik kohtumine, millel arutati ELi majanduspoliitika edasist suunda, ning tema juhatatud esimene ametlik ülemkogu kohtumine leidis aset kuu aega hiljem, 25. ja 26. märtsil Ta valiti tagasi teiseks ametiajaks 1. ja 2. märtsil 2012 toimunud Euroopa Ülemkogu kohtumisel. 1. detsembril 2014 võttis Euroopa Ülemkogu eesistuja ametikoha Herman Van Rompuylt üle toonane Poola peaminister Donald Tusk 18. Euroopa Liit Euroopa Ülemkogu kohtumiste saal Euroopa Ülemkogu kohtumised pärast Lissaboni lepingut 1. detsembril 2009 vastu võetud Euroopa Ülemkogu kodukorras on sätestatud, et ülemkogu peaks kokku tulema kaks korda poole aasta jooksul ja üldjuhul Brüsselis. Kui aluslepingud ei näe ette teisiti, teeb ülemkogu oma otsused konsensuse alusel. Mitmesuguseid operatiivseid otsuseid, näiteks Euroopa Ülemkogu eesistuja valimine, Euroopa Komisjoni koosseisu ametisse nimetamine ja kõrge esindaja määramine, võib pärast Lissaboni lepingut võtta vastu kvalifitseeritud häälteenamusega. Donald Tusk Euroopa Liit Euroopa Ülemkogu võtab igal kohtumisel vastu järeldused 19, millega ta määrab kindlaks ELi poliitilise tegevuskava. Järeldustes käsitletakse ELi konkreetseid mureküsimusi ja esitatakse üldisel kujul meetmed, mida tuleks võtta, või eesmärgid, mida saavutada. Euroopa Ülemkogu järeldustes võidakse ka seada tähtajad konkreetsetes poliitikaküsimustes kokkuleppele jõudmiseks või seadusandlike ettepane- Euroopa Liit Tseremoonia, millel Herman Van Rompuy andis Euroopa Ülemkogu eesistuja ameti üle Donald Tuskile (1. detsember 2014) 16 Samal kohtumisel nimetati Catherine Ashton (Ühendkuningriik) liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgeks esindajaks ja Euroopa Komisjoni asepresidendiks. (Ennekõike oli ta kõrge esindaja, seejärel asepresident.) 17 Liiduga ja aastal ühinenud riikide hulgast oli üksnes Sloveenia ja Tšehhi Vabariigi riigipeal või valitsusjuhil võimalus olla oma riigi esindajana Euroopa Ülemkogu eesistuja. 18 Samal ajal nimetati Itaalia endine välisminister Federica Mogherini kõrgeks esindajaks ja Euroopa Komisjoni asepresidendiks. 19 Euroopa Ülemkogu järeldused: european-council/conclusions. 20 Euroopa Ülemkogu ja Euroopa Liidu Nõukogu läbi aegade ET Jaanuar 2016

21 Euroopa Liit Esimene ametlik Euroopa Ülemkogu kohtumine, mis toimus Herman Van Rompuy juhatamisel, 25. ja 26. märts 2010 kute esitamiseks. Sel moel saab Euroopa Ülemkogu mõjutada ja suunata ELi poliitilist tegevust. 27. juunil 2014 võttis Euroopa Ülemkogu Brüsselis toimunud kohtumisel vastu prioriteetsete valdkondade strateegilise tegevuskava ELi pikemaajalise tegevuse ja suuna jaoks. Viie aasta jooksul ELi tööd suunavat strateegilist tegevuskava kasutatakse Euroopa Ülemkogu töö planeerimiseks ning see on samuti aluseks teiste ELi institutsioonide tööprogrammidele. Peale ELi poliitiliste prioriteetide seadmise strateegilise tegevuskava ning oma järelduste kaudu on Euroopa Ülemkogul ka ametlik roll ELi iga-aastases Euroopa poolaasta protsessis, mis on ELi majandus- ja eelarvepoliitika koordineerimise iga-aastane tsükkel. ELi toimimise lepingu artikli 68 alusel määratleb ülemkogu ka strateegilised suunised vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneva ala piires. Esimest korda võeti sellised suunised vastu aasta juunis. Need töötati välja kooskõlas strateegilise tegevuskava prioriteetidega ja hõlmavad selliseid valdkondi nagu piirikontroll, rände- ja varjupaigapoliitika ning politsei- ja õigusalane koostöö. Jaanuar 2016 ET Euroopa Ülemkogu ja Euroopa Liidu Nõukogu läbi aegade 21

22 Euroala tippkohtumised Euroala juhid kohtusid euroala tippkohtumise vormis esmakordselt 12. oktoobril 2008 Pariisis, kus nad leppisid kokku majanduskriisi lahendamisele suunatud kooskõlastatud meetmetes. Järgmised sellises vormis peetud tippkohtumised toimusid Brüsselis aasta märtsis ja mais ning seejärel aasta märtsis, juulis, oktoobris ja detsembris aastal käsitleti euroala küsimusi peamiselt Euroopa Ülemkogu tasandil. Euroopa Ülemkogu 1. ja 2. märtsi aasta kohtumise raames allkirjastasid 25 ELi liikmesriigi juhid majandus- ja rahaliidu stabiilsuse, koordineerimise ja juhtimise lepingu. 1. jaanuaril 2013 jõustunud leping andis muu hulgas ka ametliku staatuse euroala tippkohtumisele ja selle eesistujale. Euroala tippkohtumise korraldus ja selle eesistuja ülesanded on sätestatud lepingu 20 artiklis 12. Esimene euroala tippkohtumine pärast majandus- ja rahaliidu stabiilsuse, koordineerimise ja juhtimise lepingu jõustumist toimus 14. märtsil 2013, mil võeti vastu ka euroala tippkohtumiste korraldamise konkreetne eeskiri. Vähemalt kaks korda aastas toimuvatel euroala tippkohtumistel kohtuvad euroala riikide riigipead ja valitsusjuhid, euroala tippkohtumise eesistuja ning Euroopa Komisjoni president. Euroala tippkohtumiste eesistujaks on praegu Donald Tusk, kes on ühtlasi Euroopa Ülemkogu eesistuja. Kuigi euroala liikmesriikide majandus- ja eelarvepoliitika kooskõlastamisega tegeleb peamiselt eurorühm, 21 võivad euroala tippkohtumise vormis kohtuvad 19 euroala liikmesriigi riigipead ja valitsusjuhid esitada oma laiaulatuslikust mandaadist tulenevalt täiendavaid poliitilisi suuniseid valdkondades, mis ei kuulu rahandusministrite pädevusse. See aitab kaasa kõigi asjakohaste poliitikavaldkondade kooskõlastamisele, mis on vajalik majandus- ja rahaliidu sujuvaks toimimiseks. Vajaduse korral ja vähemalt kord aastas osalevad euroala tippkohtumistel ka nende euroalasse mittekuuluvate liikmesriikide juhid, kes on ratifitseerinud majandus- ja rahaliidu stabiilsuse, koordineerimise ja juhtimise lepingu, ning neid kohtumisi valmistab ette eurorühm. Et euroala puudutavad küsimused on poliitiliselt ja majanduslikult olulised kõigi liikmesriikide jaoks, arutatakse neid regulaarselt ka Euroopa Ülemkogu kohtumistel Kahe- ja mitmepoolsed kohtumised Alates Lissaboni lepingu jõustumisest esindab Euroopa Ülemkogu eesistuja ELi ka välissuhetes, kui selline esindamine on vajalik riigipeade või valitsusjuhtide tasandil 22. ELi ühise välis- ja julgeolekupoliitikaga seotud küsimustes teeb ta seda koos kõrge esindajaga ning rahvusvahelistel tippkohtumistel tavaliselt koos Euroopa Komisjoni presidendiga. Rahvusvahelised kohtumised, kus Euroopa Ülemkogu eesistuja esindab ELi, on ELi poolt korraldatavad kahe- ja mitmepoolsed tippkohtumised ning rahvusvahelised tippkohtumised. Kahepoolseid tippkohtumisi peetakse ELi ja selle strateegiliste partnerite vahel. Need toimuvad regulaarselt, tavaliselt kord aastas selliste partneritega nagu Ameerika 20 Majandus- ja rahaliidu stabiilsuse, koordineerimise ja juhtimise leping on kättesaadav veebisaidil 21 Eurorühm on mitteametlik organ, kus euroalasse kuuluvate liikmesriikide rahandusministrid arutavad euroga seotud ühiseid kohustusi puudutavaid küsimusi. 22 Euroopa Liidu lepingu artikkel Euroopa Ülemkogu ja Euroopa Liidu Nõukogu läbi aegade ET Jaanuar 2016

23 Euroopa Liit Ecuadori president ja CELACi ajutine eesistuja Rafael Correa ning Euroopa Ülemkogu eesistuja Donald Tusk ELi-CELACi tippkohtumise lõputseremoonial (10. ja 11. juuni 2015) Ühendriigid, Brasiilia, Hiina, Jaapan, Lõuna-Aafrika ja Venemaa. Tippkohtumised toimuvad vaheldumisi Brüsselis ja asjaomases riigis. ELi tasandi mitmepoolsed kohtumised on muu hulgas idapartnerluse, ELi ja Aafrika riikide, ELi ja ASEMi (Aasia-Euroopa kohtumine) ning ELi ja CELACi (Ladina-Ameerika ja Kariibi Riikide Ühendus) kohtumised. Kui selliste tippkohtumiste korraldamise järjekord oli ELi käes, võõrustas tippkohtumisi tavaliselt ELi nõukogu eesistumist rotatsiooni korras teostav liikmesriik. Alates aastast on neid kohtumisi aga üldjuhul võõrustanud ja juhatanud Euroopa Ülemkogu eesistuja Brüsselis. Nendel tippkohtumistel osalevad kõigi ELi liikmesriikide riigipead või valitsusjuhid ning Euroopa Ülemkogu eesistuja, Euroopa Komisjoni president ja osalevate riikide riigipead või valitsusjuhid. Teistel rahvusvahelistel tippkohtumistel osaleb EL kas liikmena või on ta sinna kutsutud ühe peamise rahvusvahelise osalejana (näiteks G7, G8 ja G20 tippkohtumised ning ÜRO Peaassamblee) aasta mais vastu võetud ÜRO resolutsioonis A/65/276 kutsuti ELi osalema peaassamblee üldises arutelus ning ELi esindajatele anti õigus esitada ÜROs ELi ja selle liikmesriikide seisukohti. Toonane Euroopa Ülemkogu eesistuja Herman Van Rompuy võttis sellel maailma riikide juhtide kogunemisel sõna 22. septembril 2011 New Yorgis. Enne nimetatud resolutsiooni vastuvõtmist väljendasid ÜRO Peaassambleel ELi seisukohti ELi nõukogu roteeruva eesistujariigi esindajad. Jaanuar 2016 ET Euroopa Ülemkogu ja Euroopa Liidu Nõukogu läbi aegade 23

24 Euroopa Liit Herman Van Rompuy kõnelemas ÜRO Peaassambleel (25. september 2014) 24 Euroopa Ülemkogu ja Euroopa Liidu Nõukogu läbi aegade ET Jaanuar 2016

25 2. EUROOPA LIIDU NÕUKOGU 2.1. EUROOPA LIIDU NÕUKOGU ALUSLEPINGUTES Esimesed aluslepingud Esimene nõukogu istung toimus 8. septembril 1952 Luxembourgi raekojas. See oli teine institutsioon, mis alustas tööd Euroopa Söe- ja Teraseühenduse (ESTÜ) asutamislepingu alusel aastal Pariisis allkirjastatud asutamislepinguga loodi institutsiooniline raamistik, mis koosnes ülemametist, erinõukogust, assambleest ja kohtust. Nõukogu põhiülesanne oli teostada kontrolli ülemameti tegevuse üle, esitades selle kohta arvamusi. Istungist võtsid osa kuue asutajariigi (Belgia, Itaalia, Luksemburg, Madalmaad, Prantsusmaa ja Saksamaa Liitvabariik) välis- ja majandusministrid ning seda juhatas Saksamaa kantsler Konrad Adenauer vastavalt uudsele süsteemile, mille kohaselt juhatas iga liikmesriik nõukogu tööd rotatsiooni korras kolm kuud. Saksamaa oli esimene nõukogu eesistujariik. Sellel avaistungil võttis nõukogu vastu oma kodukorra ja moodustas sekretariaadi, mille peasekretäriks nimetati Luksemburgi diplomaat Christian Calmes. Ministrid leppisid samuti kokku ülemameti ja kohtu liikmete põhikirjas. Ülemameti president Jean Monnet andis ülevaate oma institutsiooni senistest saavutustest ning esitas järgmiste kuude tööprogrammi. Samuti arutas nõukogu äsjaloodud ühenduse tulevasi suhteid ühendusse mittekuuluvate riikide, eelkõige Ühendkuningriigi ja Ameerika Ühendriikidega, ning teiste rahvusvaheliste organisatsioonidega. Kogu nõukogu avaistungi vältel toonitati ideed, et Euroopa Söe- ja Teraseühendus on samm palju laiemal teel edasise Euroopa integratsiooni suunas, ning seda mõtet kordasid oma kõnes nii nõukogu eesistuja kui ka ülemameti president. 10. septembril 1952 toimus nõukogu istungi raames välisministrite konverents, kus ministrid võtsid vastu resolutsiooni, milles kutsuti assambleed üles valmistama ette suurema liikmeskonna ja enam riikideülese laadiga Euroopa Poliitilise Ühenduse asutamislepingu eelnõu. Kavandatud Euroopa Poliitiline Ühendus ei saanud kunagi teoks. Kohe pärast poliitilise ühenduse asutamislepingu eelnõus kokku leppimist algas eelnõu üle tuline avalik mõttevahetus ja toimusid pikad diplomaatilised arutelud. Kui katse ratifitseerida Euroopa Kaitseühenduse (mille üle Euroopa Poliitiline Ühendus oleks pidanud hakkama järelevalvet teostama) asutamisleping kukkus Prantsusmaa Rahvuskogus 30. augustil 1954 läbi, loobuti järk-järgult mõlemast plaanist. Selle asemel otsustasid kuus liikmesriiki liikuda üha tihedama majandusintegratsiooni suunas. Jaanuar 2016 ET Euroopa Ülemkogu ja Euroopa Liidu Nõukogu läbi aegade 25

26 Euroopa Liit EMÜ ja Euratomi asutamislepingute allkirjastamise tseremoonia Kapitooliumil Sala degli Orazi e Curiazi saalis, Rooma, Itaalia (25. märts 1957) 26. juunil 1956 Brüsselis toimunud ühisturu ja Euratomi teemalisel valitsustevahelisel konverentsil loodi komitee, mille ülesandeks oli alustada läbirääkimisi tekstide üle, mida me tunneme praegu Rooma lepingutena Euroopa Majandusühenduse (EMÜ) asutamisleping ja Euroopa Aatomienergiaühenduse (Euratom) asutamisleping, mis jõustusid 1. jaanuaril Komitee tööd juhatas Belgia välisminister Paul-Henri Spaak ning selle töös osalesid ESTÜ kõigi kuue liikmesriigi delegatsioonid. Sarnaselt ESTÜ institutsioonilisele ülesehitusele koosnesid ka uued ühendused neljast institutsioonist: komisjon, nõukogu ning (ühiselt ESTÜga) assamblee ja kohus. Volituste tasakaal kahe täitevorgani (nõukogu ja komisjoni) vahel oli siiski märkimisväärselt muutunud, nii et nõukogu sai endale rolli, mis sarnaneb väga sellele, mis on tal ühe peamise otsuseid tegeva organina ka tänapäeval. Kahe uue nõukogu ühine avaistung toimus 25. jaanuaril 1958 Brüsselis Palais des Académies s. Istungit juhatas Belgia välisminister Victor Larock. Istungil osalesid samuti kolme täitevorgani juhid: Walter Hallstein (Euroopa Komisjoni esimene president), Paul Finet (ESTÜ ülemameti president) ja Enrico Medi (Euratomi komisjoni asepresident). Istungil tuli käsitleda mitut menetlusküsimust: nimelt tegid nõukogud otsuse oma kodukorra, ühenduse esialgsete kulutuste ja kahe komisjoni liikmete põhikirja kohta. Ministrid leppisid samuti kokku selles, et asutatakse alaliste esindajate komitee (COREPER), majandus- ja sotsiaalkomitee ning assamblee. Kontrastina ühenduste kolmeharulisele institutsioonilisele ülesehitusele kinnitasid nõukogud soovituse, et 26 Euroopa Ülemkogu ja Euroopa Liidu Nõukogu läbi aegade ET Jaanuar 2016

27 kolme nõukogu sekretariaat moodustataks samadest ametnikest 23. See tähendas, et juba olemasolev ESTÜ erinõukogu sekretariaat hakkas abistama ka neid kahte uut institutsiooni. Sarnaselt erinõukogu avaistungil öeldule rõhutasid peamised kõnelejad ka sel istungil ideed, et need kaks uut ühendust on vaid järjekordne samm integreerituma poliitilise ja kodanike heaolu tähtsaks pidava Euroopa loomise suunas. Nõukogu eesistuja Victor Larock märkis oma sõnavõtus järgmist: Sotsiaalsed eesmärgid on Euroopa Ühenduse asutamislepingu tekstis mõnevõrra varjul, ( ) kuid kui me soovime võita oma riikide kodanike, aga samuti kogu Euroopa inimeste poolehoidu ideedele, millest me juhindume, peame eeskätt silmas pidama just neid ideaale. Mis mõtet on keskenduda tootmise, kaubanduse ja kapitali vaba liikumise edendamisele, kui majanduslikku edu ei kasutataks inimeste hüvanguks? (Belgia välisministri ning EMÜ nõukogu ja Euratomi nõukogu ametis oleva eesistuja Victor Larocki sõnavõtust 25. jaanuaril 1958 Brüsselis toimunud nimetatud nõukogude avaistungil (I lisa, CEE EUR/CM/20 f/58) 24.) Photothèque de la Ville de Luxembourg. Photo: Batty Fischer Aastatel toimusid Euroopa Söe- ja Teraseühenduse Ministrite Erinõukogu istungid Luxembourgis hoones Cercle Municipal jaanuaril 1958 Brüsselis toimunud EMÜ ja Euratomi nõukogude avaistungi protokoll (CM2 20/1958) jaanuaril 1958 Brüsselis toimunud EMÜ ja Euratomi nõukogude avaistungi protokoll, I lisa (CM2 20/1958), lk 4. Jaanuar 2016 ET Euroopa Ülemkogu ja Euroopa Liidu Nõukogu läbi aegade 27

28 Euroopa Liit Rooma lepingute allkirjastamist tähistav plakat Itaalias 28 Euroopa Ülemkogu ja Euroopa Liidu Nõukogu läbi aegade ET Jaanuar 2016

29 Nn tühja tooli kriis ja Luxembourgi kompromiss Vajadus koordineerida kolme ühenduse tegevust tekkis kohe pärast ühenduste loomist aastal ning aastaks oli juba alanud arutelu kõigi ühenduste täitevorganite ühendamise üle. Alaliste esindajate komitee pidas sellel teemal oma esimese sisulise arutelu aasta novembris 25. Läbirääkimised ei kulgenud siiski raskusteta aastate poliitiline kontekst ei olnud kompromissideks soodus, mille tõenduseks on esimene integratsiooniprotsessi kriis, mille käigus Prantsusmaa ei osalenud nõukogu istungitel ja mis sai seetõttu tuntuks kui nn tühja tooli kriis. Tühja tooli kriisi keskpunktiks olid raha ja võim. Vastavalt aluslepingutele tuli aastaks jõuda kokkuleppele kahes ühenduse jaoks olulises küsimuses: ühise põllumajanduspoliitika (ÜPP) rahastamine ja nõukogus üha rohkem kvalifitseeritud häälteenamusega hääletamise kasutamine. ÜPP rahastamise eeskirjad kehtisid kuni aasta juulini. Aasta varem oli EMÜ nõukogu palunud komisjonil esitada ettepaneku ÜPP rahastamise kohta aastatel Euroopa Komisjoni toonane president Walter Hallstein haaras kinni võimalusest ja tegi ettepaneku vaadata üldiselt läbi EMÜ finantsstruktuurid ning parlamentaarse assamblee ja komisjoni vastutused. Komisjoni ettepanekuga nähti ette, et luuakse ühenduse omavahendite süsteem, mis ei põhineks enam liikmesriikide osamaksetel. Hallstein tegi samuti ettepaneku suurendada assamblee eelarvevolitusi ning anda suurema vastutuse komisjonile. Samal ajal nende aruteludega valmistusid EMÜ institutsioonid ette ühisturu loomiseks kavandatud üleminekuperioodi kolmandaks etapiks. Siseturu loomise kolmas etapp, mille alguseks oli määratud 1. jaanuar 1965, nägi ette nõukogus üha enam kvalifitseeritud häälteenamusega hääletamise kasutamist. Euroopa Liit Nn tühja tooli kriis: 1. juulist 1965 kuni 29. jaanuarini 1966 ei osalenud Prantsusmaa Brüsselis ühelgi ühenduse organi koosolekul novembril 1960 Brüsselis toimunud alaliste esindajate komitee piiratud koosseisuga kohtumise kokkuvõte (CM RP/CRS/2), lk 4. Jaanuar 2016 ET Euroopa Ülemkogu ja Euroopa Liidu Nõukogu läbi aegade 29

30 Omavahenditega varustatud ühendus, tugevam komisjon ja kvalifitseeritud häälteenamusega hääletamise muutumine tavapäraseks hääletamisviisiks ei läinud kokku president Charles de Gaulle i vaadetega Euroopa integratsiooni tulevikust. Kriis saavutas haripunkti 30. juunil 1965, mil EMÜ nõukogu kogunes istungile, et arutada komisjoni ettepanekuid ÜPP rahastamise kohta. Prantsusmaa, keda esindasid põllumajandusminister Edgar Pisani ja rahandusminister Valéry Giscard d Estaing, näitas valjuhäälselt üles oma vastuseisu komisjonile ning ülejäänud viiele liikmesriigile. Järgmisel päeval, 1. juulil 1965, kutsus Prantsusmaa valitsus Brüsselist tagasi Pariisi oma alalise esindaja ning teatas, et Prantsusmaa ei kavatse osaleda ühelgi tulevasel nõukogu istungil ega võtta osa alaliste esindajate komitee ning muude nõukogu komiteede ja töörühmade tööst. See tühja tooli poliitika jätkus ligikaudu kuus kuud ning lõppes Luxembourgis neli päeva (17. ja 18. ning 28. ja 29. jaanuar 1966) kestnud nõukogu erakorralisel istungil. 29. jaanuaril 1966 tegi nõukogu avalduse, et kuus liikmesriiki on jõudnud kokkuleppele komisjoni ja nõukogu tulevastes suhetes ning kvalifitseeritud häälteenamusega hääletamise kasutamises. See kokkulepe sai tuntuks kui Luxembourgi kompromiss või Luxembourgi lepitus 26. Kompromissi kohaselt, mida hiljem hakati kutsuma kokkuleppeks mitte kokku leppida ( agreement to disagree ), peaks nõukogu juhul, kui mõni liikmesriik leiab, et kvalifitseeritud häälteenamusega vastu võetavad otsused võivad mõjutada olulisi riiklikke huvisid, püüdma mõistliku aja jooksul jõuda lahenduseni, mille saaksid vastu võtta kõik nõukogu liikmed, austades üheaegselt nii iga liikme kui ka ühenduse huvisid. Ehkki Prantsusmaa leidis, et kui mängus on väga olulised huvid, tuleb arutelu jätkata ühehäälse kokkuleppe saavutamiseni, valitsesid istungil protokolli kohaselt lahkarvamused selle suhtes, mida tuleks teha juhul, kui täieliku kokkuleppeni ei jõuta. Luxembourgi kompromissi kohta on sageli öeldud, et sellel oli negatiivne mõju Euroopa integratsiooniprotsessile, kuna see andis igale liikmesriigile võimaluse panna teatavad ettepanekud ootele ja piirata seega komisjoni mõjuvõimu. See arusaam ei võta siiski arvesse kompromissi tähtsat panust integratsiooni: kuigi see võis aeglustada integratsiooniprotsessi olemasolevate ootuste seisukohast, tegi see samas võimalikuks selle protsessi jätkumise ja teeb seda tänapäevani. Sellest ajast on aluslepinguid muudetud viiel korral. Iga muudatusega on laiendatud ühenduste pädevusvaldkondi ning muudetud menetlusi avatumaks ja läbipaistvamaks. Samal ajal on suurenenud liikmeskond ning kuue asutajariigiga on seitsme laienemise käigus ühinenud veel 22 Euroopa riiki Liitmisleping Luxembourgi kompromiss sillutas teed selleni, et lahendati ühenduste ja nende institutsioonide tegevuse koordineerimise küsimus. Kümme aastat pärast kolme ühenduse loomist toimus nn täitevülesannete ühendamine. Liitmisleping, mida tuntakse lepingu allakirjutamiskoha järgi ka Brüsseli lepinguna, jõustus 1. juulil Sellega loodi ühtne nõukogu Euroopa Ühenduste Nõukogu, mis asendas ESTÜ nõukogu ning EMÜ ja Euratomi nõukogud. Samuti loodi lepinguga ühtne komisjon Euroopa Ühenduste Komisjon, mis asendas ESTÜ ülemameti ning EMÜ ja Euratomi komisjonid. Kolmel ühendusel oli juba sama assamblee ja kohus ja 18. ning 28. ja 29. jaanuaril 1966 Luxembourgis toimunud EMÜ nõukogu erakorralise istungi protokoll (CM2 C/12/66). 30 Euroopa Ülemkogu ja Euroopa Liidu Nõukogu läbi aegade ET Jaanuar 2016

31 Nende täitevülesannete ühendamisele vaatamata ei liidetud aluslepinguid ühtseks tekstiks. Igale ühendusele jäi alles tema õiguslik sõltumatus ning nõukogu tegevus sõltus jätkuvalt sellest, millised volitused olid institutsioonidele vastavate aluslepingutega antud Euroopa Liidu leping Oma praeguse nime Euroopa Liidu Nõukogu sai nõukogu aasta novembris, kui jõustus Euroopa Liidu leping (teatakse ka kui Maastrichti lepingut). Euroopa Liidu leping oli Euroopa integratsiooniprotsessi seisukohast väga oluline, sest sellega lisati juba toimivale majanduskoostööle poliitilisemat laadi mõõde. Leping on kõige enam tuntud selle poolest, et sellega loodi Euroopa Liit ning selle kolmesambaline ülesehitus: Euroopa Ühendus (esimene sammas), ühine välis- ja julgeolekupoliitika (ÜVJP, teine sammas) ning justiits- ja siseküsimused (JSK, kolmas sammas). Samuti sillutas Euroopa Liidu leping teed Euroopa majandus- ja rahaliidu ning ühisraha euro loomiseks. Euroopa Ülemkogu kohtumisel Maastrichtis saavutatud kompromiss põimis olemasolevad poliitilised struktuurid meisterlikult liidu ühise katuse alla. Esimene sammas koondas kolm olemasolevat ühendust ja laiendas majandusintegratsiooniprotsessi poliitikavaldkondi, teine sammas arendas edasi Euroopa poliitilist koostööd, mida nimetati esimest korda ühtses Euroopa aktis, ning kolmas sammas rajanes Schengeni lepingu ja selle rakendamise konventsiooni alusel saadud kogemustel. Euroopa Liidu lepingu sammaste struktuur piiras Euroopa Komisjoni, Euroopa Parlamendi ja Euroopa Kohtu pädevust mõjutada uusi poliitikavaldkondi, mis koondati teise ja kolmanda samba alla, mille valitsustevaheline olemus andis loomuliku mõjuvõimu nõukogule. Ent esimese samba (Euroopa Ühendus) raames pidi nõukogu esimest korda rakendama kaasotsustamist koos Euroopa Parlamendiga. Kaasotsustamismenetlus, mis nimetati aasta detsembris Lissaboni lepinguga ümber seadusandlikuks tavamenetluseks, on osutunud Euroopa institutsioonide võimutasakaalu jaoks keskse tähtsusega kontseptsiooniks ning sellest on saanud aluslepingute kohaselt seadusandlike aktide vastuvõtmiseks standardmenetlus, mida kasutatakse enamikus liidu poliitikavaldkondades Lissaboni leping Lissaboni leping tõi nõukogu jaoks kaasa kaks suurt muudatust: uus süsteem kvalifitseeritud häälteenamusega hääletamise puhul ning põhimõte, mille kohaselt eesistujariigid vahetuvad kolmest riigist koosnevate rühmade põhjal, mis töötavad 18 kuu jooksul ühise tegevuskava täitmise nimel koos. Eesistujariikide kolmiku põhimõtte eesmärk oli suurendada ajalist järjepidevust, jättes samas ruumi riikide erinevatele huvidele, juhtimisstiilidele ja poliitikaalastele prioriteetidele. Esimene selline eesistujariikide kolmik pärast Lissaboni lepingu jõustumist oli nn ESBEHU rühm (Hispaania, Belgia ja Ungari), kes töötas koos ajavahemikul 1. jaanuar 2010 kuni 30. juuni Amsterdami ja Nice i lepinguga oli kvalifitseeritud häälteenamusega hääletamise 27 kasutamist juba märgatavalt suurendatud. Pärast Lissaboni lepingu jõustumist sai kvalifitseeritud häälteenamusega hääletamisest ühehäälse hääletamise asemel tavapärane 27 Kvalifitseeritud häälteenamusega hääletamise esimene õiguslik alus oli Rooma lepingute artikkel 148 ning esimest süsteemi kohaldati aastatel (IV lisa). Jaanuar 2016 ET Euroopa Ülemkogu ja Euroopa Liidu Nõukogu läbi aegade 31

32 Euroopa Liit Belgia oli üks neist riikidest, mis moodustasid esimese eesistujariikide kolmiku (Lissaboni lepinguga kehtestatud süsteem) ning juhatas nõukogu istungeid 1. juulist kuni 31. detsembrini 2010 hääletuskord peaaegu kõigis poliitikavaldkondades, välja arvatud maksuküsimused ja välispoliitika. Varasemate muutmislepingutega oli ette nähtud häälte arvestamise süsteem, mille kohaselt sõltus iga liikmesriigi häälte arv tema suhtelisest suurusest. Selle süsteemi järgi võeti otsus vastu ainult siis, kui liikmesriikide enamiku poolt antud häälte arv küündis teatud künniseni. Lissaboni leping lihtsustas hääletussüsteemi, sätestades topeltenamuse süsteemi, mille alusel saavutatakse komisjoni ettepaneku üle hääletades kvalifitseeritud häälteenamus siis, kui poolt hääletab vähemalt 55% liikmesriikidest (16 riiki 28-st) ja nende hääled esindavad vähemalt 65% liidu elanikkonnast. Kuigi uus süsteem on olnud kasutusel alates 1. novembrist 2014, kestab 31. märtsini 2017 üleminekuperiood, mille jooksul saab liikmesriigi ametliku taotluse korral kohaldada varasemat häälte arvestamise süsteemi 28. Alates Lissaboni lepingu jõustumisest on liidu õigusakte käsitlevaid nõukogu arutelusid, sealhulgas mõttevahetusi ja hääletamisi üle kantud nõukogu veebisaidil ning lepinguga muudeti ametlikuks ka eurorühm, mille roll on kehtestatud protokollis nr Euroala riikide rahandusministrite esimene selline mitteametlik kohtumine toimus 4. juunil aastal Senningeni lossis Luksemburgis. Lissaboni lepinguga 28 See üleminekumeede lisati läbirääkimiste käigus Poola toetuse võitmiseks nn Ioannina kompromissiga, mis lubab teatud hulgal liikmesriikidest, kelle kombineeritud häälte arv jääb napilt allapoole blokeeriva vähemuse piiri, taotleda nõukogus kvalifitseeritud häälteenamusega vastu võetava otsuse uuesti läbivaatamist. 29 ELT C 306, , lk Euroopa Ülemkogu ja Euroopa Liidu Nõukogu läbi aegade ET Jaanuar 2016

33 nähti ette eurorühma esimehe valimine 30 : esimesena asus sellele ametikohale toonane Luksemburgi peaminister Jean-Claude Juncker ning 21. jaanuaril 2013 Madalmaade rahandusminister Jeroen Dijsselbloem. 13. juulil 2015 valiti ta tagasi teiseks kahe ja poole aasta pikkuseks ametiajaks. Kuigi nõukogu on üks juriidiline isik, tuleb ta kokku eri koosseisudes, sõltuvalt arutatavast teemast. Pärast Lissaboni lepingu jõustumist suurenes nõukogu koosseisude arv üheksalt kümnele, kuna üldasjade ja välissuhete nõukogu jagati kaheks koosseisuks. Roteeruv eesistujariik korraldab ja juhatab kõiki nõukogu istungeid, välja arvatud välisasjade nõukogu, mille istungit juhatab kõrge esindaja. Üldiselt ollakse arvamusel, et Lissaboni leping vähendas nõukogu roteeruva eesistujariigi nähtavust, kui mitte isegi tähtsust, peamiselt seetõttu, et Euroopa Ülemkogust on saanud eraldiseisev institutsioon omaenda eesistujaga, nii et nõukogu roteeruv eesistujariik ei juhata enam Euroopa Ülemkogu kohtumisi 31. Kui Euroopa Ülemkogu keskendub strateegilistele suunistele, samuti erakorralistele olukordadele või isegi kriisiohjamisele, siis nõukogu eesistujariik vastutab ELi õigusakte käsitleva nõukogu töö edasiviimise eest, tagades ELi tegevuskava järjepidevuse, nõuetekohased seadusandlikud menetlused ja liikmesriikidevahelise koostöö NÕUKOGU TÖÖ ETTEVALMISTAMINE Alaliste esindajate komitee aastal jõustunud ESTÜ asutamisleping ei sisaldanud ühtegi sätet erinõukogu ettevalmistava struktuuri kohta. Ent selle uue institutsiooni otsustamisprotsessi keerukus ning vajadus kuue liikmesriigi seisukohti enne ametlikke istungeid arutada ja kooskõlastada viis selleni, et aasta veebruaris, umbes seitse kuud pärast ühenduse loomist moodustati koordineerimiskomitee (COCOR). COCOR ei olnud alaline organ ning liikmesriikide esindajad saabusid Luxembourgi koosolekutele liikmesriikide pealinnadest, kusjuures esindajad vahetusid vastavalt päevakorras olnud küsimustele. Olenemata oma kogu aeg muutuvast koosseisust, sai komitee nõukogu istungite koordineerimise ja ettevalmistamisega väga hästi hakkama koguni nii hästi, et aasta lepingud, millega asutati EMÜ ja Euratom, nägid ette võimaluse, et nõukogud võivad oma kodukorraga luua liikmesriikide esindajatest koosneva komitee 32, kelle ülesanded ja pädevuse määrab kindlaks vastav nõukogu. Vähem kui kuu pärast EMÜ ja Euratomi asutamislepingute jõustumist otsustasid kõnealuste ühenduste nõukogud 25. jaanuaril 1958 oma avaistungil moodustada liikmesriikide valitsuste alaliste esindajate komitee ehk COREPERi 33. Brüsselisse alaliselt asunud alalised esindajad on oma riigi saadikud ELi juures ja väljendavad oma riigi valitsuse seisukohti. Neid abistab riikide ministeeriumidest Brüsselisse lähetatud riiklike ekspertide kogu, mida teatakse praegu kui liikmesriikide alalisi 30 Eurorühma esimehe valimise kord on sätestatud Lissaboni lepingu protokollis nr Kindlaksmääratud eesistujaga mudelit kasutatakse juba kolmes organis: Euroopa Ülemkogu, välisasjade nõukogu ja eurorühm. 32 EMÜ asutamislepingu artikkel 151 ja Euratomi asutamislepingu artikkel jaanuaril 1958 Brüsselis toimunud EMÜ ja Euratomi nõukogude avaistungi protokoll (CM2 20/1958), lk 10. Lühend COREPER tuleb prantsuskeelsest nimetusest Comité des représentants permanents. Jaanuar 2016 ET Euroopa Ülemkogu ja Euroopa Liidu Nõukogu läbi aegade 33

34 esindusi. COREPERile tehti ülesandeks EMÜ ja Euratomi nõukogude töö ettevalmistamine ning muude nende nõukogude poolt antud ülesannete täitmine. 1. juulil 1967 jõustunud liitmislepingus sätestati COREPERi olemasolu esimest korda ka esmases õiguses. Liitmislepingu artiklis 4 viidatakse COREPERile ja tema rollile alaliste esindajate komiteena, kes vastutab nüüdseks ühtse nõukogu töö ettevalmistamise eest aastal kanti Euroopa Liidu lepinguga artikli 4 sisu üle Euroopa Liidu aluslepingusse ning aastal jõustunud Amsterdami leping andis COREPERile pädevuse võtta vastu otsuseid menetlusküsimustes. Need mõlemad rollid jäid alles ka pärast Lissaboni lepingu jõustumist. COREPER töötas ühe üksusena kuni aastani, mil ta jagati tiheda töögraafiku tõttu kaheks: COREPER I, mille moodustavad alaliste esindajate asetäitjad ja mis tegeleb rohkem tehnilist laadi küsimustega, ning COREPER II, mis koosneb alalistest esindajatest endist ning valmistab ette tööd seoses horisontaalsete poliitiliste ja majandusküsimustega. Aluslepingutes suhteliselt laialt määratletud COREPERi roll ei anna täpselt edasi seda, kui oluline on see komitee aastate jooksul olnud nõukogu töö sujuva toimimise tagamisel. Kuigi COREPER ei ole ELi otsuseid tegev organ ja iga tema kokkuleppe võib vaidlustada nõukogu, kellel ainsana on õigus otsuseid vastu võtta, on COREPERil alates tema loomisest olnud väga tähtis osa keerukate ja raskete läbirääkimiste juhtimisel. Pikad ja intensiivsed ühiselt veedetud töötunnid on andnud COREPERi liikmetele suure kogemustepagasi liikmesriikide aitamisel kompromissideni jõudmise protsessis. COREPER I VALMISTAB ETTE TÖÖD NÕUKOGU JÄRGMISTELE KOOSSEISUDELE: tööhõive, sotsiaalpoliitika, tervise- ja tarbijakaitseküsimused konkurentsivõime (siseturg, tööstus, teadusuuringud ja kosmos) transport, telekommunikatsioon ja energeetika põllumajandus ja kalandus keskkond haridus, noored, kultuur ja sport COREPER II VALMISTAB ETTE TÖÖD NÕUKOGU JÄRGMISTELE KOOSSEISUDELE: üldasjad välisasjad majandus- ja rahandusküsimused justiits- ja siseküsimused 34 Euroopa Ülemkogu ja Euroopa Liidu Nõukogu läbi aegade ET Jaanuar 2016

35 Euroopa Liit Euroopa Liit Ettevalmistused COREPERi 28. septembri aasta koosolekuks COREPER II koosolek 17. detsembril Komiteed ja töörühmad Komiteed ja töörühmad moodustab kas nõukogu või COREPER ning nende ülesanne on koordineerida nõukogu tegevust erinevates valdkondades. Töörühmad koosnevad riiklikest ekspertidest, kes on spetsialiseerunud konkreetsele valdkonnale või poliitikale, ning need on lähtekohaks konkreetsete küsimuste või ettepanekute üle peetavatele läbirääkimistele. Töörühmad viivad läbirääkimisi edasi, püüdes kui see on vähegi võimalik jõuda kokkuleppele ja teha kindlaks vaidlusküsimused, mis edastatakse arutamiseks COREPERile. Esimene selline komitee oli kaubandusküsimuste komitee. Asutatud ESTÜ erinõukogu avaistungil 10. septembril , tehti sellele komiteele ülesandeks käsitleda üleminekuetapi kaubandussätetega seotud küsimusi. Kaubandusküsimuste komitee esimene koosolek toimus 29. novembril 1952 Luxembourgis. Aastate jooksul on asutatud teisigi kõrgetasemelisi komiteesid: põllumajanduse erikomitee, majandus- ja rahanduskomitee, artikli 113 komitee (hiljem artikli 133 komitee ja nüüd kaubanduspoliitika komitee) ning poliitika- ja julgeolekukomitee, kui nimetada kõige tuntumaid. Samuti on loodud mõned COREPERiga tihedalt seotud horisontaalsed komiteed, nagu Antici rühm ja Mertensi rühm (mis valmistavad ette vastavalt COREPER II ja COREPER I koosolekuid) ning eesistujariigi sõprade rühm. Vastavalt sellele, kuidas ühenduste pädevusvaldkondade arv on suurenenud, on loodud aina spetsiifilisema suunitlusega töörühmi. Praegu on nõukogul enam kui 150 põhjalike eriteadmistega töörühma ja komiteed septembril 1952 Luxembourgis toimunud ESTÜ erinõukogu avaistungi protokoll (CM1 1/1952), lk Nõukogu ettevalmistavate organite kohta vt veebisaidilt preparatory-bodies. Jaanuar 2016 ET Euroopa Ülemkogu ja Euroopa Liidu Nõukogu läbi aegade 35

36 Peasekretariaat Nagu COREPERi puhul, ei sisaldanud ühenduste asutamislepingud ka sätteid nõukogu peasekretariaadi kohta. Sekretariaat asutati ESTÜ erinõukogu 9. ja 10. septembri aasta avaistungil, nagu eespool mainitud aasta jaanuaris toimunud EMÜ ja Euratomi nõukogude avaistungil ei loodud nende institutsioonide jaoks uusi sekretariaate, vaid lepiti kokku, et kõiki kolme olemasolevat nõukogu hakkavad abistama ühe ja sama organi ametnikud. Esimeseks peasekretäriks nimetati aastal Christian Calmes ja aastal tema ametiaega pikendati. Pärast seda on peasekretariaadil olnud veel seitse peasekretäri. Alates 1. juulist 2015 on nõukogu peasekretär Jeppe Tranholm-Mikkelsen (vt V lisa) aasta juulis, mil jõustus liitmisleping, sai nõukogu peasekretariaadist Euroopa Ühenduste Nõukogu peasekretariaat. Kuid alles aasta novembris, mil jõustus Euroopa Liidu leping, nimetati nõukogu peasekretariaati aluslepingutes: Euroopa Liidu lepingu artiklis 151 tunnistati ametlikult peasekretariaadi olemasolu ning tehti sellele ülesandeks abistada nõukogu. Alguses töötas sekretariaadis vähem kui tosin ametnikku. Christian Calmes kirjeldas 17. novembril aastal Konrad Adenauerile saadetud kirjas sekretariaadi koosseisu: Selle kümneliikmeline meeskond jaguneb praegu järgmiselt: sekretär (L), administraator (B), järelevalveametnik (tegutseb ühtlasi raamatupidajana), arhivaar (tegutseb ühtlasi tõlkijana), kaks sekretäri, masinakirjutaja (tegutseb ühtlasi telefonistina), bürooassistent (tegeleb ühtlasi paljundamisega), autojuht (tegutseb ühtlasi kullerina) ja abitöötaja (kes on vajaduse korral abiks ka kantseleis). 36 See väike haldusorgan tegeles peamiselt erinõukogu istungite korraldamise logistikaga. Sellest ajast saadik on peasekretariaadi roll märkimisväärselt edasi arenenud. Tänaseks on nõukogu peasekretariaat peale tavapäraste kantseleiülesannete (nagu igapäevane dokumentide ettevalmistamine, tõlkimine ja protokollimine) järk-järgult saanud juurde ka täiendavaid poliitikarolle: sekretariaat tagab nõukogu töö järjepidevuse süsteemis, kus iga kuue kuu tagant asub nõukogu tööd juhtima uus eesistujariik, kes lisab läbirääkimiste protsessi uut hoogu ja määrab kindlaks nõukogu tööprogrammi erinevad prioriteedid, ning ta nõustab eesistujariiki kompromisside saavutamisel, tuginedes oma teadmistele nii poliitika-, menetlus- kui ka institutsioonilistes küsimustes. 36 ESTÜ ministrite erinõukogu peasekretäri Christian Calmesi 17. novembril 1952 Saksamaa Liitvabariigi kantslerile ja välisministrile Konrad Adenauerile saadetud aruanne sekretariaadi vahendite kasutamise ning töötajate tegevuse korraldamise kohta (CM , lk 2). 36 Euroopa Ülemkogu ja Euroopa Liidu Nõukogu läbi aegade ET Jaanuar 2016

37 Euroopa Liit Peasekretariaadi töötajad tseremoonial, millel Uwe Corsepius andis Jeppe Tranholm-Mikkelsenile üle nõukogu peasekretäri ametikoha (17. juuni 2015) Nõukogu peasekretariaadi järjest kesksemat rolli kinnitati aasta detsembris Helsingis toimunud Euroopa Ülemkogu kohtumisel, kui liit tegi ettevalmistusi laienemiseks, 37 ning seejärel tunnistati seda ka nõukogu kodukorra artiklis 23. Selles sätestatakse, et peasekretariaat on tihedalt ja pidevalt seotud nõukogu töö korraldamise, kooskõlastamise ja selle ühtsuse tagamisega ning abistab eesistujariiki lahenduste leidmisel 38. Peasekretäri ülesanne on nõukogu abistamine ja peasekretariaadi juhtimine. Ta tagab nõukogu peasekretariaadi teenuste osutamise nõukogu eesistujariikidele ja ettevalmistavatele organitele ning Euroopa Ülemkogu eesistujale; nõukogu peasekretariaadi peasekretär on ühtlasi ka Euroopa Ülemkogu peasekretär. Samuti vastutab ta nõukogu peasekretariaadi haldusjuhtimise eest inim- ja finantsressursside osas. Peasekretäri nimetab ametisse nõukogu kvalifitseeritud häälteenamusega. 37 Eesistujariigi järeldused, Helsingi Euroopa Ülemkogu, 10. ja 11. detsember Vt III lisa Toimiv nõukogu liidu laienemise huvides: suunised reformiks ja töökorralduslikud soovitused. 38 Nõukogu 1. detsembri aasta otsus, millega võetakse vastu nõukogu kodukord (ELT L 325, , lk 35), artikli 23 lõige 3. Jaanuar 2016 ET Euroopa Ülemkogu ja Euroopa Liidu Nõukogu läbi aegade 37

38 Euroopa Liit

39 3. LISAD I ELi ALUSLEPINGUD PEAMISED REFORMID Aluslepingud on liidu alustala. Nende üle peavad läbirääkimisi liikmesriikide valitsuste esindajad ja nendes lepitakse kokku ühiselt. Kõik liikmesriigid kirjutavad neile alla ning need ratifitseeritakse iga liikmesriigi põhiseaduses sätestatud korra kohaselt. Aluslepingud jõustuvad alles pärast kirjeldatud protsessi lõpulejõudmist ja kõikide etappide läbimist. Euroopa Söe- ja Teraseühenduse (ESTÜ) asutamisleping (Pariisi leping) 39, allkirjastatud 23. juulil 1952 Pariisis Prantsusmaal, jõustus 23. juulil 1952, kaotas kehtivuse 23. juulil 2002: esimene asutamisleping ajastu strateegiliste toodete söe ja terase ühisturg Euroopa Kaitseühenduse asutamisleping 40, allkirjastatud 27. mail 1952 Pariisis Prantsusmaal, ei jõustunud 41. Euroopa Majandusühenduse asutamisleping EMÜ asutamisleping 42, Euroopa Aatomienergiaühenduse asutamisleping Euratomi asutamisleping 43, konventsioon, mis käsitleb Euroopa ühenduste teatavaid ühiseid institutsioone: assamblee, Euroopa Kohus, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee, allkirjastatud 25. märtsil 1957 Roomas Itaalias, jõustus 1. jaanuaril 1958: kaks asutamislepingut Rooma lepingud üldise ühisturu (EMÜ) järkjärguline loomine Euroopa Aatomienergiaühendus (Euratom) Madalmaade Antille käsitlev konventsioon, allkirjastatud 13. novembril 1962 Brüsselis Belgias, jõustus 1. oktoobril Lepingu originaalversioonid ning liikmesriikide ratifitseerimiskirjad ja ühinemiskirjad on hoiul Prantsusmaa Vabariigi Valitsuse arhiivis. 40 Sama märkus. 41 Euroopa Kaitseühenduse asutamislepingu eelnõu oli seotud Euroopa Poliitilise Ühenduse põhikirja käsitleva lepingu eelnõuga, mis võeti vastu ESTÜ ad hoc assambleel 10. märtsil 1953 (esitati ESTÜ välisministritele 9. märtsil 1953). Euroopa Poliitilise Ühenduse põhikirja käsitleva lepingu eelnõu muutus kehtetuks seoses Euroopa Kaitseühenduse asutamislepingu tagasilükkamisega. 42 Erinevalt teistest protokollidest, mis lisati EMÜ asutamislepingule kohe alguses, allkirjastati Euroopa Majandusühenduse Kohtu põhikirja protokoll Brüsselis 17. aprillil Euratomi asutamislepingule lisatud Euroopa Aatomienergiaühenduse Kohtu põhikirja protokoll allkirjastati Brüsselis 17. aprillil Jaanuar 2016 ET Euroopa Ülemkogu ja Euroopa Liidu Nõukogu läbi aegade 39

40 Euroopa ühenduste ühtse nõukogu ja ühtse komisjoni asutamisleping liitmisleping 44, allkirjastatud 8. aprillil 1965 Brüsselis Belgias, jõustus 1. juulil Leping, millega muudetakse asutamislepingute teatavaid eelarvesätteid (omavahendid), allkirjastatud 22. aprillil 1970 Luxembourgis Luksemburgis, jõustus 1. jaanuaril Euroopa Majandusühenduse asutamislepingu ning Euroopa ühenduste ühtse nõukogu ja ühtse komisjoni asutamislepingu teatavate rahandussätete muutmise leping 45 ( Teatavate rahandussätete muutmise leping ), allkirjastatud 22. juulil 1975 Brüsselis Belgias, jõustus 1. juunil Euroopa Investeerimispanga põhikirja käsitleva protokolli teatavate sätete muutmise leping 46 : juhatajate nõukogu volitus muuta arvestusühiku määratlust ja riikide vääringutesse konverteerimise meetodit, allkirjastatud 10. juulil 1975 Brüsselis Belgias, jõustus 1. oktoobril Gröönimaa leping 47, allkirjastatud 13. märtsil 1984 Brüsselis Belgias, jõustus 1. jaanuaril Ühtne Euroopa akt 48, allkirjastatud 17. veebruaril 1986 Luxembourgis Luksemburgis (BE, DE, ES, FR, IE, LU, NL, PT, UK) ja 25. veebruaril 1986 Haagis Madalmaades (DK, EL, IT), jõustus 1. juulil 1987: kvalifitseeritud häälteenamusega hääletamine nõukogu ja Euroopa Parlamendi seadusandliku koostöö algus liikumine laia siseturu loomise suunas koostöö välispoliitika valdkonnas Euroopa Ülemkogu esmakordne mainimine 44 Liikmesriikide valitsuste esindajate otsus ühenduste teatavate institutsioonide ja talituste ajutise asukoha kohta (EÜT 152, ) allkirjastati ning see jõustus samadel kuupäevadel, mil allkirjastati ja mil jõustus liitmisleping. 45 Liikmesriikide valitsuste esindajate 5. aprilli aasta otsus kontrollikoja ajutise asukoha kohta (EÜT L 104, ) allkirjastati 5. aprillil 1977 ja see jõustus 1. juunil Protokoll Euroopa Investeerimispanga põhikirja kohta on lisatud EMÜ asutamislepingule. 47 Gröönimaa astus ametlikult EMÜst välja 1. veebruaril Muutis ESTÜ asutamislepingut, EMÜ asutamislepingut ja Euratomi asutamislepingut. 40 Euroopa Ülemkogu ja Euroopa Liidu Nõukogu läbi aegade ET Jaanuar 2016

41 Euroopa Liidu leping (Maastrichti leping) 49, allkirjastatud 7. veebruaril 1992 Maastrichtis Madalmaades, jõustus 1. novembril 1993: Euroopa Liidu sünd majandus- ja rahaliit euro suunas liikumine ühine välis- ja julgeolekupoliitika (ÜVJP) justiits- ja siseküsimused (JSK) Akt, millega muudetakse protokolli Euroopa Investeerimispanga põhikirja kohta, või akt, millega antakse luba asutada Euroopa Investeerimisfond, allkirjastatud 25. märtsil 1993 Brüsselis Belgias, jõustus 1. mail Amsterdami leping, allkirjastatud 2. oktoobril 1997 Amsterdamis Madalmaades, jõustus 1. mail 1999: vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajanev ala Schengeni acquis integreerimine meeste ja naiste võrdõiguslikkus säästev areng ühise välis- ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja kriisiohjesuutlikkus Nice i leping, allkirjastatud 26. veebruaril 2001 Nice is Prantsusmaal, jõustus 1. veebruaril 2003: institutsioonide reform tulevase 27 liikmesriigist koosneva liidu jaoks Euroopa põhiseaduse leping, allkirjastatud 29. oktoobril 2004 Roomas Itaalias, ei jõustunud. 49 Kehtestas Euroopa Liidu lepingu; muutis EMÜ asutamislepingut eesmärgiga luua Euroopa Ühendus; muutis ESTÜ asutamislepingut ja Euratomi asutamislepingut. Jaanuar 2016 ET Euroopa Ülemkogu ja Euroopa Liidu Nõukogu läbi aegade 41

42 Lissaboni leping, allkirjastatud 13. detsembril 2007 Lissabonis Portugalis, jõustus 1. detsembril 2009: Euroopa Ülemkogust saab institutsioon nõukogu ja Euroopa Parlamendi vaheline võrdsus õigusloomeprotsessis liikmesriikide parlamentide kaasamine ELi juriidilise isiku staatus põhiõiguste harta Majandus- ja rahaliidu stabiilsuse, koordineerimise ja juhtimise leping 50, allkirjastatud 2. märtsil 2012 Brüsselis Belgias, jõustus 1. jaanuaril Lissaboni leping riigipeade ja valitsusjuhtide allkirjadega (13. detsember 2007) Euroopa Liit 50 Lepingule on alla kirjutanud juba 19 euroala liikmesriiki ning Bulgaaria, Poola, Rootsi, Rumeenia, Taani ja Ungari; Tšehhi Vabariik on algatanud allkirjastamiseks vajalikud menetlused. 42 Euroopa Ülemkogu ja Euroopa Liidu Nõukogu läbi aegade ET Jaanuar 2016

43 II LAIENEMISPROTSESS Algse ESTÜ asutamislepingu eesmärk ei olnud kunagi kuue asutajaliikmesriigiga eksklusiivklubi loomine. Lepingu artikkel 98 ütleb, et iga Euroopa riik võib teha avalduse käesoleva lepinguga ühinemiseks. Kuigi nüüdseks on kirjutatud alla uutele aluslepingutele ja tehtud hulgaliselt muudatusi, on teistele Euroopa riikidele esitatud kutse ühineda integratsiooniprotsessiga alati kehtima jäänud. Euroopa Liidu lepingu artiklis 49 on nüüd sätestatud, et [l]iidu liikmeks astumise avalduse võib esitada iga Euroopa riik, kes austab artiklis 2 osutatud väärtusi ning võtab endale kohustuse neid edendada. Taani, Iirimaa ja Ühendkuningriigi ühinemisleping 51, allkirjastatud 22. jaanuaril 1972 Brüsselis Belgias, jõustus 1. jaanuaril Kreeka ühinemisleping 52, allkirjastatud 28. mail 1979 Ateenas Kreekas, jõustus 1. jaanuaril Hispaania ja Portugali ühinemisleping 53, allkirjastatud 12. juunil 1985 Madridis Hispaanias ja Lissabonis Portugalis, jõustus 1. jaanuaril Austria, Soome ja Rootsi ühinemisleping, allkirjastatud 24. juunil 1994 Korful Kreekas 54, jõustus 1. jaanuaril Tšehhi Vabariigi, Eesti, Küprose, Läti, Leedu, Ungari, Malta, Poola, Sloveenia ja Slovakkia ühinemisleping, allkirjastatud 16. aprillil 2003 Ateenas Kreekas, jõustus 1. mail ESTÜga ühinemise kohta vt Euroopa Ühenduste Nõukogu 22. jaanuari aasta otsus Taani Kuningriigi, Iirimaa, Norra Kuningriigi ning Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriigi Euroopa Söe- ja Teraseühendusega ühinemise kohta (EÜT L 73, ). (Nimetatud nelja riigi Euroopa ühendustega ühinemise dokumendid.) Norras 25. septembril 1972 ühinemislepingu üle otsustamiseks korraldatud referendumi negatiivse tulemuse tõttu kohaldati ühinemislepingu ja teiste Euroopa ühendustega ühinemise dokumentide suhtes Euroopa Ühenduste Nõukogu 1. jaanuari aasta otsust, millega muudetakse uute liikmesriikide Euroopa ühendustega ühinemise dokumente (EÜT L 2, ). 52 ESTÜga ühinemise kohta vt Euroopa Ühenduste Nõukogu 24. mai aasta otsus Kreeka Vabariigi Euroopa Söe- ja Teraseühendusega ühinemise kohta (EÜT L 291, ). 53 ESTÜga ühinemise kohta vt Euroopa Ühenduste Nõukogu 11. juuni aasta otsus Hispaania Kuningriigi ja Portugali Vabariigi Euroopa Söe- ja Teraseühendusega ühinemise kohta (EÜT L 302, ). 54 Norra loobus ühinemisest pärast 28. novembri aasta negatiivse tulemusega referendumit. Kuna Norra ühinemislepingut ei ratifitseerinud, kohaldati ühinemislepingu ja teiste ühinemisega seotud dokumentide suhtes Euroopa Liidu Nõukogu otsust 95/1/EÜ, Euratom, ESTÜ, millega muudetakse uute liikmesriikide Euroopa Liiduga ühinemise dokumente (EÜT L 1, ). Jaanuar 2016 ET Euroopa Ülemkogu ja Euroopa Liidu Nõukogu läbi aegade 43

44 Bulgaaria ja Rumeenia ühinemisleping, allkirjastatud 25. aprillil 2005 Luxembourgis Luksemburgis, jõustus 1. jaanuaril Horvaatia ühinemisleping, allkirjastatud 9. detsembril 2011 Brüsselis Belgias, jõustus 1. juulil LAIENEMINE 6 liikmest 28 liikmeni 1952 BE DE FR IT LU NL 1973 DK IE UK 1981 EL 1986 ES PT 1995 AT FI SE CZ EE CY LV LT 2004 HU MT PL SI SK 2007 BG RO 2013 HR 44 Euroopa Ülemkogu ja Euroopa Liidu Nõukogu läbi aegade ET Jaanuar 2016

45 III TIPPKOHTUMISTE, EUROOPA ÜLEMKOGU KOHTUMISTE JA EUROALA TIPPKOHTUMISTE KRONOLOOGIA Riigipeade ja valitsusjuhtide valitsustevaheline konverents Rooma lepingute lõplikuks viimistlemiseks 18. ja 19. veebruar 1957, Pariis (Matignon), eesistuja Guy Mollet Riigipeade ja valitsusjuhtide tippkohtumised enne Euroopa Ülemkogu loomist aasta detsembris 10. ja 11. veebruar 1961, Pariis (Quai d Orsay), eesistuja Charles de Gaulle 18. juuli 1961, Bonn (Godesberger Redoute), eesistuja Konrad Adenauer 29. ja 30. mai 1967, Rooma (Kapitoolium), eesistuja Aldo Moro 1. ja 2. detsember 1969, Haag (Ridderzaal), eesistuja Piet de Jong 19. ja 20. oktoober 1972, Pariis (Rahvusvaheliste konverentside keskus), eesistuja Barend Biesheuvel 14. ja 15. detsember 1973, Kopenhaagen (Bella Center), eesistuja Anker Jørgensen 19. september 1974, Pariis (Palais de l Elysée), eesistuja Valéry Giscard d Estaing (mitteametlik õhtusöök) 9. ja 10. detsember 1974, Pariis (Quai d Orsay), eesistuja Valéry Giscard d Estaing 9. ja 10. detsembril 1974 Pariisis Prantsusmaal toimunud tippkohtumise töösessioon Euroopa Liit Jaanuar 2016 ET Euroopa Ülemkogu ja Euroopa Liidu Nõukogu läbi aegade 45

46 Euroopa Ülemkogu kohtumised ning riigipeade ja valitsusjuhtide mitteametlikud kohtumised alates Euroopa Ülemkogu loomisest ja 11. märts 1975, Dublin (Dublin Castle), eesistuja Liam Cosgrave 16. ja 17. juuli 1975, Brüssel (Charlemagne i hoone), eesistuja Aldo Moro 1. ja 2. detsember 1975, Rooma (Palazzo Barberini), eesistuja Aldo Moro 1. ja 2. aprill 1976, Luxembourg (Kirchbergi konverentsikeskus), eesistuja Gaston Thorn 12. ja 13. juuli 1976, Brüssel (Charlemagne i hoone), eesistuja Joop den Uyl 29. ja 30. november 1976, Haag (Ridderzaal), eesistuja Joop den Uyl 25. ja 26. märts 1977, Rooma (Palazzo Barberini), eesistuja James Callaghan 29. ja 30. juuni 1977, London (Lancaster House), eesistuja James Callaghan 5. ja 6. detsember 1977, Brüssel (Charlemagne i hoone), eesistuja Leo Tindemans 7. ja 8. aprill 1978, Kopenhaagen (Christiansborg), eesistuja Anker Jørgensen 6. ja 7. juuli 1978, Bremen (Rathaus), eesistuja Helmut Schmidt 4. ja 5. detsember 1978, Brüssel (Charlemagne i hoone), eesistuja Helmut Schmidt 12. ja 13. märts 1979, Pariis (Rahvusvaheliste konverentside keskus), eesistuja Valéry Giscard d Estaing 21. ja 22. juuni 1979, Strasbourg (Hôtel de Ville), eesistuja Valéry Giscard d Estaing 29. ja 30. november 1979, Dublin (Dublin Castle), eesistuja Jack Lynch 27. ja 28. aprill 1980, Luxembourg (Kirchbergi konverentsikeskus), eesistuja Francesco Cossiga 12. ja 13. juuni 1980, Veneetsia (Fondazione Cini), eesistuja Francesco Cossiga 1. ja 2. detsember 1980, Luxembourg (Kirchbergi konverentsikeskus), eesistuja Pierre Werner 23. ja 24. märts 1981, Maastricht (Stadhuis), eesistuja Dries van Agt 29. ja 30. juuni 1981, Luxembourg (Kirchbergi konverentsikeskus), eesistuja Dries van Agt 26. ja 27. november 1981, London (Lancaster House), eesistuja Margaret Thatcher 29. ja 30. märts 1982, Brüssel (Charlemagne i hoone), eesistuja Wilfried Martens 28. ja 29. juuni 1982, Brüssel (Palais d Egmont), eesistuja Wilfried Martens 3. ja 4. detsember 1982, Kopenhaagen (Eigtveds Pakhus), eesistuja Poul Schlüter 21. ja 22. märts 1983, Brüssel (Charlemagne i hoone), eesistuja Helmut Kohl juuni 1983, Stuttgart (Neues Schloss), eesistuja Helmut Kohl detsember 1983, Ateena (Zappeion), eesistuja Andreas Papandreou 19. ja 20. märts 1984, Brüssel (Charlemagne i hoone), eesistuja François Mitterrand 25. ja 26. juuni 1984, Fontainebleau (Château de Fontainebleau), eesistuja François Mitterrand 3. ja 4. detsember 1984, Dublin (Dublin Castle), eesistuja Garret Fitzgerald 29. ja 30. märts 1985, Brüssel (Charlemagne i hoone), eesistuja Bettino Craxi 28. ja 29. juuni 1985, Milano (Castello Sforzesco), eesistuja Bettino Craxi 2. ja 3. detsember 1985, Luxembourg (Kirchbergi konverentsikeskus), eesistuja Jacques Santer 26. ja 27. juuni 1986, Haag (välisministeeriumi konverentsikeskus), eesistuja Ruud Lubbers 5. ja 6. detsember 1986, London (Queen Elizabeth II konverentsikeskus), eesistuja Margaret Thatcher 29. ja 30. juuni 1987, Brüssel (Charlemagne i hoone), eesistuja Wilfried Martens 55 Need kuupäevad on iga kohtumise ametlikud kuupäevad. Teatavatel juhtudel, kui see oli vajalik selleks, et riigipead ja valitsusjuhid jõuaksid kokkuleppele, kestsid kohtumised märgitud kuupäevadest kauem. Kohtumised on registreeritud nimega, mida tol ajal kasutati kohtumise järeldustes või kohtumist kokku kutsuvas kirjas. 46 Euroopa Ülemkogu ja Euroopa Liidu Nõukogu läbi aegade ET Jaanuar 2016

47 4. ja 5. detsember 1987, Kopenhaagen (Eigtveds Pakhus), eesistuja Poul Schlüter 11. ja 12. veebruar 1988, Brüssel (Charlemagne i hoone), eesistuja Helmut Kohl 27. ja 28. juuni 1988, Hannover (Hannover Messe), eesistuja Helmut Kohl 2. ja 3. detsember 1988, Rhodos (Palati tou Megalou Magistrou), eesistuja Andreas Papandreou 26. ja 27. juuni 1989, Madrid (Palacio de Congresos de Madrid), eesistuja Felipe González 18. november 1989, Pariis (Palais de l Élysée), eesistuja François Mitterrand (Euroopa Ülemkogu liikmete mitteametlik kohtumine) 8. ja 9. detsember 1989, Strasbourg (Palais de la Musique et des Congrès), eesistuja François Mitterrand 28. aprill 1990, Dublin (Dublin Castle), eesistuja Charles Haughey (Euroopa Ülemkogu erakorraline kohtumine) 25. ja 26. juuni 1990, Dublin (Dublin Castle), eesistuja Charles Haughey 27. ja 28. oktoober 1990, Rooma (Palazzo Madama), eesistuja Giulio Andreotti 14. ja 15. detsember 1990, Rooma (Palazzo Montecitorio), eesistuja Giulio Andreotti 8. aprill 1991, Luxembourg (Kirchbergi konverentsikeskus), eesistuja Jacques Santer (Euroopa Ülemkogu mitteametlik kohtumine) 28. ja 29. juuni 1991, Luxembourg (Kirchbergi konverentsikeskus), eesistuja Jacques Santer 9. ja 10. detsember 1991, Maastricht (Provinciehuis), eesistuja Ruud Lubbers 26. ja 27. juuni 1992, Lissabon (Centro Cultural de Belém), eesistuja Aníbal Cavaco Silva 16. oktoober 1992, Birmingham (Birmingham ICC), eesistuja John Major (riigipeade ja valitsusjuhtide erakorraline kohtumine) 11. ja 12. detsember 1992, Edinburgh (Holyrood House), eesistuja John Major 21. ja 22. juuni 1993, Kopenhaagen (Bella Center), eesistuja Poul Nyrup Rasmussen 29. oktoober 1993, Brüssel (Charlemagne i hoone), eesistuja Jean-Luc Dehaene (Euroopa Ülemkogu erakorraline kohtumine) 10. ja 11. detsember 1993, Brüssel (Charlemagne i hoone), eesistuja Jean-Luc Dehaene 24. ja 25. juuni 1994, Korfu (Palaia Anaktora), eesistuja Andreas Papandreou 15. juuli 1994, Brüssel (Charlemagne i hoone), eesistuja Helmut Kohl (Euroopa Ülemkogu erakorraline kohtumine) 9. ja 10. detsember 1994, Essen (Messe Essen), eesistuja Helmut Kohl 26. ja 27. juuni 1995, Cannes (Palais des festivals), eesistuja Jacques Chirac 22. ja 23. september 1995, Mallorca (Hotel Formentor), eesistuja Felipe González (riigipeade ja valitsusjuhtide mitteametlik kohtumine) 15. ja 16. detsember 1995, Madrid (Palacio de Congresos de Madrid), eesistuja Felipe González 29. märts 1996, Torino (Lingotto), eesistuja Lamberto Dini 21. ja 22. juuni 1996, Firenze (Fortezza da Basso / näituste keskus), eesistuja Romano Prodi 5. oktoober 1996, Dublin (Dublin Castle), eesistuja John Bruton (Euroopa Ülemkogu erakorraline kohtumine) 13. ja 14. detsember 1996, Dublin (Dublin Castle), eesistuja John Bruton 23. mai 1997, Noordwijk (Grand Hotel Huis ter Duin), eesistuja Wim Kok (Euroopa Ülemkogu mitteametlik kohtumine) 16. ja 17. juuni 1997, Amsterdam (Nederlandsche Bank), eesistuja Wim Kok 20. ja 21. november 1997, Luxembourg (Kirchbergi konverentsikeskus), eesistuja Jean- Claude Juncker (Euroopa Ülemkogu erakorraline kohtumine) 12. ja 13. detsember 1997, Luxembourg (Kirchbergi konverentsikeskus), eesistuja Jean- Claude Juncker Jaanuar 2016 ET Euroopa Ülemkogu ja Euroopa Liidu Nõukogu läbi aegade 47

48 2. ja 3. mai , Brüssel (Justus Lipsiuse hoone), eesistuja Tony Blair (riigipeade ja valitsusjuhtide tasandil kokku tulnud nõukogu istung) 15. ja 16. juuni 1998, Cardiff (City Hall), eesistuja Tony Blair 24. ja 25. oktoober 1998, Pörtschach (Parkhotel Pörtschach), eesistuja Viktor Klima (riigipeade ja valitsusjuhtide mitteametlik kohtumine) 11. ja 12. detsember 1998, Viin (Hofburg), eesistuja Viktor Klima 26. veebruar 1999, Bonn (Gästehaus der Bundesregierung auf dem Petersberg), eesistuja Gerhard Schröder (riigipeade ja valitsusjuhtide mitteametlik kohtumine) 24. ja 25. märts 1999, Berliin (Hotel Intercontinental), eesistuja Gerhard Schröder 14. aprill 1999, Brüssel (Justus Lipsiuse hoone), eesistuja Gerhard Schröder (riigipeade ja valitsusjuhtide mitteametlik kohtumine) 3. ja 4. juuni 1999, Köln (Der Gürzenich), eesistuja Gerhard Schröder 15. ja 16. oktoober 1999, Tampere (Museokeskus Vapriikki), eesistuja Paavo Lipponen 10. ja 11. detsember 1999, Helsingi (Helsingi messikeskus), eesistuja Paavo Lipponen 23. ja 24. märts 2000, Lissabon (Feira Internacional de Lisboa), eesistuja António Guterres (Euroopa Ülemkogu erakorraline kohtumine) 19. ja 20. juuni 2000, Santa Maria da Feira (Europarque Centro de Congressos), eesistuja António Guterres 13. ja 14. oktoober 2000, Biarritz (Casino municipal de Biarritz), eesistuja Jacques Chirac (Euroopa Ülemkogu mitteametlik kohtumine) 7. ja 9. detsember 2000, Nice (Centre des Congrès Acropolis), eesistuja Jacques Chirac 23. ja 24. märts 2001, Stockholm (Stockholm Mässan), eesistuja Göran Persson 15. ja 16. juuni 2001, Göteborg (Svenska Mässan), eesistuja Göran Persson 21. september 2001, Brüssel (Justus Lipsiuse hoone), eesistuja Guy Verhofstadt (Euroopa Ülemkogu erakorraline kohtumine) 19. oktoober 2001, Gent (Sint Pietersabdij), eesistuja Guy Verhofstadt (riigipeade ja valitsusjuhtide mitteametlik kohtumine) 14. ja 15. detsember 2001, Brüssel (Laeken Royal Palace), eesistuja Guy Verhofstadt 15. ja 16. märts 2002, Barcelona (Palau de Congressos de Catalunya), eesistuja José María Aznar 21. ja 22. juuni 2002, Sevilla (Palacio de Exposiciones y Congresos), eesistuja José María Aznar 24. ja 25. oktoober 2002, Brüssel (Justus Lipsiuse hoone), eesistuja Anders Fogh Rasmussen 12. ja 13. detsember 2002, Kopenhaagen (Bella Center), eesistuja Anders Fogh Rasmussen 17. veebruar 2003, Brüssel (Justus Lipsiuse hoone), eesistuja Costas Simitis (Euroopa Ülemkogu erakorraline kohtumine) 20. ja 21. märts 2003, Brüssel (Justus Lipsiuse hoone), eesistuja Costas Simitis 16. aprill 2003, Ateena (Zappeion), eesistuja Costas Simitis (Euroopa Ülemkogu mitteametlik kohtumine) 19. ja 20. juuni 2003, Thessaloníki (Porto Carras), eesistuja Costas Simitis 4. oktoober 2003, Rooma (Palazzo dei Congressi), eesistuja Silvio Berlusconi (Euroopa Ülemkogu mitteametlik kohtumine) 16. ja 17. oktoober , Brüssel (Justus Lipsiuse hoone), eesistuja Silvio Berlusconi 12. ja 13. detsember 2003, Brüssel (Justus Lipsiuse hoone), eesistuja Silvio Berlusconi 56 Riigipeade ja valitsusjuhtide tasandil kokku tulnud nõukogu istung, et võtta vastu otsused, mis käsitlevad liikmesriikide sisenemist majandus- ja rahaliidu kolmandasse etappi. Sellel nõukogu istungil lepiti samuti kokku nimetada Wim Duisenberg Euroopa Keskpanga esimeseks presidendiks. 57 Alates aasta oktoobrist on kõik Euroopa Ülemkogu ametlikud kohtumised toimunud Brüsselis. 48 Euroopa Ülemkogu ja Euroopa Liidu Nõukogu läbi aegade ET Jaanuar 2016

49 25. ja 26. märts 2004, Brüssel (Justus Lipsiuse hoone), eesistuja Bertie Ahern 17. ja 18. juuni 2004, Brüssel (Justus Lipsiuse hoone), eesistuja Bertie Ahern 29. juuni 2004, Brüssel (Justus Lipsiuse hoone), eesistuja Bertie Ahern (riigipeade ja valitsusjuhtide tasandil kokku tulnud nõukogu istung) ja 5. november 2004, Brüssel (Justus Lipsiuse hoone), eesistuja Jan Peter Balkenende 16. ja 17. detsember 2004, Brüssel (Justus Lipsiuse hoone), eesistuja Jan Peter Balkenende 22. ja 23. märts 2005, Brüssel (Justus Lipsiuse hoone), eesistuja Jean-Claude Juncker 16. ja 17. juuni 2005, Brüssel (Justus Lipsiuse hoone), eesistuja Jean-Claude Juncker 27. oktoober 2005, Hampton Court (Hampton Court Palace), eesistuja Tony Blair (riigipeade ja valitsusjuhtide mitteametlik kohtumine) 15. ja 16. detsember 2005, Brüssel (Justus Lipsiuse hoone), eesistuja Tony Blair 23. ja 24. märts 2006, Brüssel (Justus Lipsiuse hoone), eesistuja Wolfgang Schüssel 15. ja 16. juuni 2006, Brüssel (Justus Lipsiuse hoone), eesistuja Wolfgang Schüssel 20. oktoober 2006, Lahti (Sibeliustalo), eesistuja Matti Vanhanen (riigipeade ja valitsusjuhtide mitteametlik kohtumine) 14. ja 15. detsember 2006, Brüssel (Justus Lipsiuse hoone), eesistuja Matti Vanhanen 8. ja 9. märts 2007, Brüssel (Justus Lipsiuse hoone), eesistuja Angela Merkel 21. ja 22. juuni 2007, Brüssel (Justus Lipsiuse hoone), eesistuja Angela Merkel 18. ja 19. oktoober 2007, Lissabon (Feira Internacional de Lisboa), eesistuja José Sócrates (riigipeade ja valitsusjuhtide mitteametlik kohtumine) 14. detsember 2007, Brüssel (Justus Lipsiuse hoone), eesistuja José Sócrates 13. ja 14. märts 2008, Brüssel (Justus Lipsiuse hoone), eesistuja Janez Janša 19. ja 20. juuni 2008, Brüssel (Justus Lipsiuse hoone), eesistuja Janez Janša 1. september 2008, Brüssel (Justus Lipsiuse hoone), eesistuja Nicolas Sarkozy (Euroopa Ülemkogu erakorraline kohtumine) 15. ja 16. oktoober 2008, Brüssel (Justus Lipsiuse hoone), eesistuja Nicolas Sarkozy 7. november 2008, Brüssel (Justus Lipsiuse hoone), eesistuja Nicolas Sarkozy (riigipeade ja valitsusjuhtide mitteametlik kohtumine) 11. ja 12. detsember 2008, Brüssel (Justus Lipsiuse hoone), eesistuja Nicolas Sarkozy 1. märts 2009, Brüssel (Justus Lipsiuse hoone), eesistuja Mirek Topolánek (riigipeade ja valitsusjuhtide mitteametlik kohtumine) 19. ja 20. märts 2009, Brüssel (Justus Lipsiuse hoone), eesistuja Mirek Topolánek 18. ja 19. juuni 2009, Brüssel (Justus Lipsiuse hoone), eesistuja Jan Fischer 17. september 2009, Brüssel (Justus Lipsiuse hoone), eesistuja Fredrik Reinfeldt (riigipeade ja valitsusjuhtide mitteametlik kohtumine) 29. ja 30. oktoober 2009, Brüssel (Justus Lipsiuse hoone), eesistuja Fredrik Reinfeldt 19. november 2009, Brüssel (Justus Lipsiuse hoone), eesistuja Fredrik Reinfeldt (riigipeade ja valitsusjuhtide mitteametlik kohtumine) 10. ja 11. detsember , Brüssel (Justus Lipsiuse hoone), eesistuja Fredrik Reinfeldt 11. veebruar 2010, Brüssel (Solvay raamatukogu), eesistuja Herman Van Rompuy (riigipeade ja valitsusjuhtide mitteametlik kohtumine) 58 See riigipeade ja valitsusjuhtide tasandi nõukogu istung kutsuti kokku selleks, et nimetada José Manuel Barroso komisjoni presidendi kandidaadiks ning pikendada Javier Solana ametiaega nõukogu peasekretäri / ühise välis- ja julgeolekupoliitika kõrge esindajana ning Pierre de Boissieu ametiaega nõukogu asepeasekretärina. 59 Viimane Euroopa Ülemkogu kohtumine, mida juhatas selle liikmesriigi president või peaminister, kes teostas nõukogus kuuekuulist eesistumist. Euroopa Ülemkogu sai ametliku ELi institutsiooni staatuse 1. detsembril 2009 Lissaboni lepingu jõustumisega, millega loodi ka Euroopa Ülemkogu eesistuja täiskohaga ametikoht aasta detsembri Euroopa Ülemkogu kohtumist juhatas üleminekukorra alusel Rootsi peaminister Fredrik Reinfeldt. Jaanuar 2016 ET Euroopa Ülemkogu ja Euroopa Liidu Nõukogu läbi aegade 49

50 25. ja 26. märts 2010, Brüssel (Justus Lipsiuse hoone), eesistuja Herman Van Rompuy 17. juuni 2010, Brüssel (Justus Lipsiuse hoone), eesistuja Herman Van Rompuy 16. september 2010, Brüssel (Justus Lipsiuse hoone), eesistuja Herman Van Rompuy 28. ja 29. oktoober 2010, Brüssel (Justus Lipsiuse hoone), eesistuja Herman Van Rompuy 16. ja 17. detsember 2010, Brüssel (Justus Lipsiuse hoone), eesistuja Herman Van Rompuy 4. veebruar 2011, Brüssel (Justus Lipsiuse hoone), eesistuja Herman Van Rompuy 11. märts 2011, Brüssel (Justus Lipsiuse hoone), eesistuja Herman Van Rompuy (Euroopa Ülemkogu erakorraline kohtumine) 24. ja 25. märts 2011, Brüssel (Justus Lipsiuse hoone), eesistuja Herman Van Rompuy 23. ja 24. juuni 2011, Brüssel (Justus Lipsiuse hoone), eesistuja Herman Van Rompuy 23. oktoober 2011, Brüssel (Justus Lipsiuse hoone), eesistuja Herman Van Rompuy 26. oktoober 2011, Brüssel (Justus Lipsiuse hoone), eesistuja Herman Van Rompuy (Euroopa Ülemkogu liikmete mitteametlik kohtumine) 9. detsember 2011, Brüssel (Justus Lipsiuse hoone), eesistuja Herman Van Rompuy 30. jaanuar 2012, Brüssel (Justus Lipsiuse hoone), eesistuja Herman Van Rompuy (Euroopa Ülemkogu liikmete mitteametlik kohtumine) 1. ja 2. märts 2012, Brüssel (Justus Lipsiuse hoone), eesistuja Herman Van Rompuy 23. mai 2012, Brüssel (Justus Lipsiuse hoone), eesistuja Herman Van Rompuy (Euroopa Ülemkogu liikmete mitteametlik kohtumine) 28. ja 29. juuni 2012, Brüssel (Justus Lipsiuse hoone), eesistuja Herman Van Rompuy 18. ja 19. oktoober 2012, Brüssel (Justus Lipsiuse hoone), eesistuja Herman Van Rompuy 22. ja 23. november 2012, Brüssel (Justus Lipsiuse hoone), eesistuja Herman Van Rompuy (Euroopa Ülemkogu erakorraline kohtumine) 13. ja 14. detsember 2012, Brüssel (Justus Lipsiuse hoone), eesistuja Herman Van Rompuy 7. ja 8. veebruar 2013, Brüssel (Justus Lipsiuse hoone), eesistuja Herman Van Rompuy 14. ja 15. märts 2013, Brüssel (Justus Lipsiuse hoone), eesistuja Herman Van Rompuy 22. mai 2013, Brüssel (Justus Lipsiuse hoone), eesistuja Herman Van Rompuy 27. ja 28. juuni 2013, Brüssel (Justus Lipsiuse hoone), eesistuja Herman Van Rompuy 24. ja 25. oktoober 2013, Brüssel (Justus Lipsiuse hoone), eesistuja Herman Van Rompuy 19. ja 20. detsember 2013, Brüssel (Justus Lipsiuse hoone), eesistuja Herman Van Rompuy 6. märts 2014, Brüssel (Justus Lipsiuse hoone), eesistuja Herman Van Rompuy (riigipeade ja valitsusjuhtide mitteametlik kohtumine) 20. ja 21. märts 2014, Brüssel (Justus Lipsiuse hoone), eesistuja Herman Van Rompuy 27. mai 2014, Brüssel (Justus Lipsiuse hoone), eesistuja Herman Van Rompuy (riigipeade ja valitsusjuhtide mitteametlik kohtumine) 26. juuni 2014, Ypres (Lakenhalle); 27. juuni 2014, Brüssel (Justus Lipsiuse hoone), eesistuja Herman Van Rompuy 16. juuli 2014, Brüssel (Justus Lipsiuse hoone), eesistuja Herman Van Rompuy (Euroopa Ülemkogu erakorraline kohtumine) 30. august 2014, Brüssel (Justus Lipsiuse hoone), eesistuja Herman Van Rompuy (Euroopa Ülemkogu erakorraline kohtumine) 23. ja 24. oktoober 2014, Brüssel (Justus Lipsiuse hoone), eesistuja Herman Van Rompuy 18. detsember 2014, Brüssel (Justus Lipsiuse hoone), eesistuja Donald Tusk 12. veebruar 2015, Brüssel (Justus Lipsiuse hoone), eesistuja Donald Tusk (riigipeade ja valitsusjuhtide mitteametlik kohtumine) 19. ja 20. märts 2015, Brüssel (Justus Lipsiuse hoone), eesistuja Donald Tusk 23. aprill 2015, Brüssel (Justus Lipsiuse hoone), eesistuja Donald Tusk (Euroopa Ülemkogu erakorraline kohtumine) 50 Euroopa Ülemkogu ja Euroopa Liidu Nõukogu läbi aegade ET Jaanuar 2016

51 25. ja 26. juuni 2015, Brüssel (Justus Lipsiuse hoone), eesistuja Donald Tusk 23. september 2015, Brüssel (Justus Lipsiuse hoone), eesistuja Donald Tusk (riigipeade ja valitsusjuhtide mitteametlik kohtumine) 15. oktoober 2015, Brüssel (Justus Lipsiuse hoone), eesistuja Donald Tusk 12. november 2015, Valletta (Vahemere konverentsikeskus), eesistuja Donald Tusk (riigipeade ja valitsusjuhtide mitteametlik kohtumine) 29. november 2015, Brüssel (Justus Lipsiuse hoone), eesistuja Donald Tusk (ELi riigipeade ja valitsusjuhtide ning Türgi kohtumine) 17. ja 18. detsember 2015, Brüssel (Justus Lipsiuse hoone), eesistuja Donald Tusk Euroala tippkohtumised 12. oktoober 2008, Pariis (Palais de l Elysée), eesistuja Nicolas Sarkozy 25. märts 2010, Brüssel (Justus Lipsiuse hoone), eesistuja Herman Van Rompuy 7. mai 2010, Brüssel (Justus Lipsiuse hoone), eesistuja Herman Van Rompuy 11. märts 2011, Brüssel (Justus Lipsiuse hoone), eesistuja Herman Van Rompuy 21. juuli 2011, Brüssel (Justus Lipsiuse hoone), eesistuja Herman Van Rompuy 23. ja 26. oktoober 2011, Brüssel (Justus Lipsiuse hoone), eesistuja Herman Van Rompuy detsember 2011, Brüssel (Justus Lipsiuse hoone), eesistuja Herman Van Rompuy 30. jaanuar 2012, Brüssel (Justus Lipsiuse hoone), eesistuja Herman Van Rompuy 2. märts 2012, Brüssel (Justus Lipsiuse hoone), eesistuja Herman Van Rompuy 29. juuni 2012, Brüssel (Justus Lipsiuse hoone), eesistuja Herman Van Rompuy 14. märts 2013, Brüssel (Justus Lipsiuse hoone), eesistuja Herman Van Rompuy 24. oktoober 2014, Brüssel (Justus Lipsiuse hoone), eesistuja Herman Van Rompuy 22. juuni 2015, Brüssel (Justus Lipsiuse hoone), eesistuja Donald Tusk 7. juuli 2015, Brüssel (Justus Lipsiuse hoone), eesistuja Donald Tusk 12. juuli 2015, Brüssel (Justus Lipsiuse hoone), eesistuja Donald Tusk 60 Tegemist oli ühe euroala tippkohtumisega, mis toimus osutatud kuupäevadel kahes etapis. Jaanuar 2016 ET Euroopa Ülemkogu ja Euroopa Liidu Nõukogu läbi aegade 51

52 Euroopa Liit

53 IV ELi NÕUKOGU HÄÄLETUSSÜSTEEMI MUUTUMINE Õiguslik alus: Rooma lepingu artikkel 148 Kvalifitseeritud häälteenamus aastatel Liikmesriik Häälte arv Saksamaa 4 Prantsusmaa 4 Itaalia 4 Belgia 2 Madalmaad 2 Kvalifitseeritud häälteenamus: 12 häält komisjoni ettepaneku puhul; muudel juhtudel 12 häält, mis on antud vähemalt 4 liikme poolt Luksemburg 1 Kokku 17 Õiguslik alus: Taani, Iirimaa ja Ühendkuningriigi ühinemislepingu artikkel 14 Kvalifitseeritud häälteenamus aastatel Liikmesriik Häälte arv Saksamaa 10 Prantsusmaa 10 Itaalia 10 Ühendkuningriik 10 Belgia 5 Madalmaad 5 Kvalifitseeritud häälteenamus: 41 häält komisjoni ettepaneku puhul; muudel juhtudel 41 häält, mis on antud vähemalt 6 liikme poolt Taani 3 Iirimaa 3 Luksemburg 2 Kokku 58 Jaanuar 2016 ET Euroopa Ülemkogu ja Euroopa Liidu Nõukogu läbi aegade 53

54 Õiguslik alus: Kreeka ühinemislepingu artikkel 14 Kvalifitseeritud häälteenamus aastatel Liikmesriik Häälte arv Saksamaa 10 Prantsusmaa 10 Itaalia 10 Ühendkuningriik 10 Belgia 5 Kreeka 5 Madalmaad 5 Kvalifitseeritud häälteenamus: 45 häält komisjoni ettepaneku puhul; muudel juhtudel 45 häält, mis on antud vähemalt 6 liikme poolt Taani 3 Iirimaa 3 Luksemburg 2 Kokku 63 Õiguslik alus: Hispaania ja Portugali ühinemislepingu artikkel 14 Kvalifitseeritud häälteenamus aastatel Liikmesriik Häälte arv Saksamaa 10 Prantsusmaa 10 Itaalia 10 Ühendkuningriik 10 Hispaania 8 Belgia 5 Kreeka 5 Madalmaad 5 Kvalifitseeritud häälteenamus: 54 häält komisjoni ettepaneku puhul; muudel juhtudel 54 häält, mis on antud vähemalt 8 liikme poolt Portugal 5 Taani 3 Iirimaa 3 Luksemburg 2 Kokku Euroopa Ülemkogu ja Euroopa Liidu Nõukogu läbi aegade ET Jaanuar 2016

55 Õiguslik alus: Austria, Soome ja Rootsi ühinemislepingu artikkel 15 Kvalifitseeritud häälteenamus ajavahemikus 1995 kuni aprill 2004 Liikmesriik Häälte arv Saksamaa 10 Prantsusmaa 10 Itaalia 10 Ühendkuningriik 10 Hispaania 8 Belgia 5 Kreeka 5 Madalmaad 5 Portugal 5 Kvalifitseeritud häälteenamus: 64 häält komisjoni ettepaneku puhul; muudel juhtudel 64 häält, mis on antud vähemalt 11 liikme poolt Austria 4 Rootsi 4 Taani 3 Iirimaa 3 Soome 3 Luksemburg 2 Kokku 87 Jaanuar 2016 ET Euroopa Ülemkogu ja Euroopa Liidu Nõukogu läbi aegade 55

56 Õiguslik alus: Tšehhi Vabariigi, Eesti, Küprose, Läti, Leedu, Ungari, Malta, Poola, Sloveenia ja Slovakkia ühinemislepingu artikkel 26 Kvalifitseeritud häälteenamus ajavahemikus mai 2004 kuni oktoober 2004 Liikmesriik Häälte arv Liikmesriik Häälte arv Saksamaa 10 Austria 4 Prantsusmaa 10 Taani 3 Ühendkuningriik 10 Slovakkia 3 Itaalia 10 Soome 3 Hispaania 8 Iirimaa 3 Poola 8 Leedu 3 Madalmaad 5 Läti 3 Kreeka 5 Sloveenia 3 Portugal 5 Eesti 3 Belgia 5 Küpros 2 Tšehhi Vabariik 5 Luksemburg 2 Ungari 5 Malta 2 Rootsi 4 Kokku 124 Kvalifitseeritud häälteenamus: 88 häält komisjoni ettepaneku puhul; muudel juhtudel 88 häält, mis on antud vähemalt 11 liikme poolt 56 Euroopa Ülemkogu ja Euroopa Liidu Nõukogu läbi aegade ET Jaanuar 2016

57 Õiguslik alus: Tšehhi Vabariigi, Eesti, Küprose, Läti, Leedu, Ungari, Malta, Poola, Sloveenia ja Slovakkia ühinemislepingu artikkel 12 Kvalifitseeritud häälteenamus ajavahemikus november 2004 kuni 2006 Liikmesriik Häälte arv Rahvaarv ( 1000) % Liikmesriik 61 Häälte arv Rahvaarv ( 1000) Saksamaa ,8 17,88 Austria ,5 1,77 % Prantsusmaa ,8 13,51 Taani ,4 1,17 Ühendkuningriik ,2 13,01 Slovakkia ,8 1,16 Itaalia ,4 12,67 Soome ,6 1,13 Hispaania ,0 9,32 Iirimaa ,2 0,89 Poola ,8 8,27 Leedu ,3 0,74 Madalmaad ,5 3,53 Läti ,4 0,71 Kreeka ,0 2,40 Sloveenia ,6 0,43 Portugal ,3 2,28 Eesti ,0 0,29 Belgia ,9 2,26 Küpros 4 749,2 0,16 Tšehhi Vabariik ,6 2,21 Luksemburg 4 455,0 0,09 Ungari ,5 2,18 Malta 3 402,7 0,08 Rootsi ,4 1,95 Kokku ,0 100% Alampiir 62% ,9 62% 61 Need arvud kehtivad ajavahemiku kohta 1. jaanuar kuni 31. detsember Nõukogu 23. jaanuari aasta otsus 2009/34/EL, millega muudetakse nõukogu kodukorda (ELT L 22, , lk 32). Kvalifitseeritud häälteenamus: 232 häält ja liikmete enamuse toetus komisjoni ettepaneku puhul; muudel juhtudel 232 häält, mis on antud vähemalt kahe kolmandiku liikmete poolt; liikme taotluse korral: kontrollitakse, et liikmesriikide poolthääled esindavad vähemalt 62% liidu kogurahvastikust Õiguslik alus: Bulgaaria ja Rumeenia ühinemislepingu artikkel 22 Jaanuar 2016 ET Euroopa Ülemkogu ja Euroopa Liidu Nõukogu läbi aegade 57

58 Kvalifitseeritud häälteenamus ajavahemikus 2007 kuni november 2009 Õiguslik alus: Lissaboni lepingu protokolli nr 36 ( Üleminekusätete kohta ) artikkel 3 Kvalifitseeritud häälteenamus ajavahemikus detsember 2009 kuni juuni 2013 Liikmesriik Häälte arv Rahvaarv ( 1000) % Liikmesriik 62 Häälte arv Rahvaarv ( 1000) Saksamaa ,7 16,25 Austria ,0 1,68 % Prantsusmaa ,9 12,98 Bulgaaria ,2 1,45 Ühendkuningriik ,6 12,51 Taani ,5 1,11 Itaalia ,8 12,08 Slovakkia ,3 1,07 Hispaania ,3 9,17 Soome ,3 1,07 Poola ,4 7,65 Iirimaa ,8 0,91 Rumeenia ,8 4,24 Leedu ,8 0,60 Madalmaad ,3 3,32 Läti ,5 0,41 Kreeka ,9 2,24 Sloveenia ,8 0,41 Portugal ,3 2,19 Eesti ,7 0,27 Belgia ,8 2,09 Küpros 4 862,0 0,17 Tšehhi Vabariik ,4 2,09 Luksemburg 4 524,9 0,10 Ungari ,7 1,98 Malta 3 416,1 0,08 Rootsi ,9 1,88 Kokku ,7 100% Alampiir 62% ,4 62% 62 Need arvud kehtivad ajavahemiku kohta 1. jaanuar kuni 31. detsember Nõukogu 14. jaanuari aasta otsus 2013/37/EL, millega muudetakse nõukogu kodukorda (ELT L 16, , lk 16). Kvalifitseeritud häälteenamus: 255 häält ja liikmete enamuse toetus komisjoni ettepaneku puhul; muudel juhtudel 255 häält, mis on antud vähemalt kahe kolmandiku liikmete poolt; liikme taotluse korral: kontrollitakse, et liikmesriikide poolthääled esindavad vähemalt 62% liidu kogurahvastikust 58 Euroopa Ülemkogu ja Euroopa Liidu Nõukogu läbi aegade ET Jaanuar 2016

59 Õiguslik alus: Horvaatia ühinemislepingu artikkel 20 Kvalifitseeritud häälteenamus ajavahemikus juuli 2013 kuni oktoober 2014 Liikmesriik Häälte arv Rahvaarv ( 1000) % Liikmesriik 63 Häälte arv Rahvaarv ( 1000) Saksamaa ,7 16,02 Austria ,0 1,66 % Prantsusmaa ,9 12,87 Bulgaaria ,2 1,44 Ühendkuningriik ,6 12,39 Taani ,5 1,09 Itaalia ,8 11,97 Slovakkia ,3 1,06 Hispaania ,3 9,09 Soome ,3 1,06 Poola ,4 7,58 Iirimaa ,8 0,90 Rumeenia ,8 4,20 Horvaatia ,2 0,86 Madalmaad ,3 3,29 Leedu ,8 0,59 Kreeka ,9 2,22 Läti ,5 0,40 Belgia ,3 2,17 Sloveenia ,8 0,40 Portugal ,8 2,07 Eesti ,7 0,26 Tšehhi Vabariik ,4 2,06 Küpros 4 862,0 0,16 Ungari ,7 1,95 Luksemburg 4 524,9 0,10 Rootsi ,9 1,86 Malta 3 416,1 0,08 Kokku ,9 100% Alampiir 62% ,3 62% 63 Need arvud kehtivad ajavahemiku kohta 1. jaanuar kuni 31. detsember Nõukogu 14. jaanuari aasta otsus 2013/37/EL, millega muudetakse nõukogu kodukorda (ELT L 16, , lk 16 ja 17). Kvalifitseeritud häälteenamus: 260 häält ja liikmete enamuse toetus komisjoni ettepaneku puhul; muudel juhtudel 260 häält, mis on antud vähemalt kahe kolmandiku liikmete poolt; liikme taotluse korral: kontrollitakse, et liikmesriikide poolthääled esindavad vähemalt 62% liidu kogurahvastikust Jaanuar 2016 ET Euroopa Ülemkogu ja Euroopa Liidu Nõukogu läbi aegade 59

60 Õiguslik alus: Lissaboni lepingu artikkel 16 Kvalifitseeritud häälteenamus alates 1. novembrist 2014 Kvalifitseeritud häälteenamus või nn topeltenamus: 55% liikmesriikidest, esindades vähemalt 16 liikmesriiki 28-st, komisjoni ja/või kõrge esindaja ettepaneku puhul; muudel juhtudel 72% liikmesriikidest, esindades vähemalt 21 liikmesriiki 28-st; poolt hääletavad liikmesriigid peavad esindama vähemalt 65% liidu rahvastikust Kvalifitseeritud häälteenamusega hääletamine on nõukogus kõige laialdasemalt kasutatav hääletamismeetod. Seda kasutatakse siis, kui nõukogu võtab vastu otsuseid seadusandliku tavamenetluse alusel, mida nimetatakse ka kaasotsustamismenetluseks. Blokeeriv vähemus peab hõlmama vähemalt nelja nõukogu liiget, kes esindavad rohkem kui 35% liidu rahvastikust. Selle menetluse teel võetakse vastu ligikaudu 80% kõigist ELi õigusaktidest. Teised hääletamismeetodid on lihthäälteenamus (15 liikmesriiki hääletavad poolt) ja ühehäälne otsus (kõik hääletavad poolt). Kuni 31. märtsini 2017 saavad liikmesriigid veel nõuda, et kvalifitseeritud häälteenamusega hääletamisel kasutataks varasemat reeglit, mille õiguslik alus on Horvaatia ühinemislepingu artikkel 20. Selle eeskirja kohaselt on iga liikmesriigi esindajal teatav arv hääli vastavalt ELi aluslepingutes sätestatule. Häälte arvestamine kajastab üldjoontes iga liikmesriigi rahvaarvu. 60 Euroopa Ülemkogu ja Euroopa Liidu Nõukogu läbi aegade ET Jaanuar 2016

61 V ELi NÕUKOGU PEASEKRETÄRID JA PEASEKRETARIAADI MUUTUMINE Christian Calmes, LU peasekretär 9. septembrist 1952 kuni 14. juunini 1973 Novembris 1952 töötas peasekretariaadis 11 inimest Nicolas Hommel, LU peasekretär 1. juulist 1973 kuni 7. oktoobrini 1980 Juulis 1973 töötas peasekretariaadis 974 inimest Niels Ersbøll, DK peasekretär 8. oktoobrist 1980 kuni 31. augustini 1994 Oktoobris 1980 töötas peasekretariaadis 1457 inimest Jaanuar 2016 ET Euroopa Ülemkogu ja Euroopa Liidu Nõukogu läbi aegade 61

62 Jürgen Trumpf, DE peasekretär 1. septembrist 1994 kuni 17. oktoobrini 1999 Septembris 1994 töötas peasekretariaadis 2197 inimest Javier Solana, ES peasekretär ning ühise välis- ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja 18. oktoobrist 1999 kuni 30. novembrini 2009 Novembris 1999 töötas peasekretariaadis 2522 inimest Pierre de Boissieu 64, FR peasekretär 1. detsembrist 2009 kuni 25. juunini 2011 Detsembris 2009 töötas peasekretariaadis 3237 inimest 64 Enne peasekretäriks saamist oli Pierre de Boissieu 18. oktoobrist 1999 kuni 30. novembrini 2009 asepeasekretär. 62 Euroopa Ülemkogu ja Euroopa Liidu Nõukogu läbi aegade ET Jaanuar 2016

63 Uwe Corsepius, DE peasekretär 26. juunist 2011 kuni 30. juunini 2015 Juunis 2011 töötas peasekretariaadis 3068 inimest Jeppe Tranholm-Mikkelsen, DK peasekretär 1. juulist 2015 Juulis 2015 töötas peasekretariaadis 3020 inimest Jaanuar 2016 ET Euroopa Ülemkogu ja Euroopa Liidu Nõukogu läbi aegade 63