KORROSIOONITÕRJEVÄRVID

1 KORROSIOONITÕRJEVÄRVID Värv on vedel või pulbriline toode, mis kantakse värvimisvahendite ja meetoditega õhukese kihina värvitavale aluspinnale. Värvikiht kuivab tihedaks, aluspinnaga nakkuvaks värvikileks. Metallpindade värvimist nimetatakse korrosioonitõrjevärvimiseks. Korrosioonitõrjevärvimise eesmärk on kaitsta metallpinda keskkonna söövitavate mõjude ehk korrosiooni eest ning anda konstruktsiooni pinnale soovitud välisilme. Käesoleva Teknos Winteri käsiraamatu eesmärk on olla õppe- ja abimaterjaliks vastava ala spetsialistidele, õpilastele ning tarbijatele, pakkudes võimalikult ammendavat informatsiooni korrosioonitõrjevärvide ja värvimise kohta. Loodame, et meie käsiraamatust saab Teile kasulik teejuht värvimaailma. Sõbralike tervitustega TEKNOS WINTER OY

2

3 1. VÄRVIMINE KORROSIOONITÕRJEVAHENDINA... 5 1.1 Sissejuhatus... 5 1.2 Korrosiooni eeltingimused... 5 1.3 Värvide kaitsemehhanismid... 6 1.3.1 Anoodreaktsiooni peatamine... 6 1.3.2 Katoodreaktsiooni peatamine... 6 1.3.3 Takistusinhibitsioon... 6 1.3.4 Kokkuvõte... 6 2. KORROSIOONITÕRJEVÄRVIMISEGA SEONDUVAD TÄHTSAMAD STANDARDID... 7 2.1 Standardiseerimine Soomes... 7 2.2 EN ja ISO standardid... 7 2.2.1 SFS-korrosioonitõrjevärvimise standardid... 11 2.2.2 Rootsi korrosioonitõrjevärvimise standardid... 11 2.2.3 Inglise standard BS 5493:1977... 11 2.3 Värvide ja värvikihtide testimisstandardid... 11 3. VÄRVIMISE ARVESSEVÕTMINE TERASKONSTRUKTSIOONIDE PROJEKTEERIMISEL... 12 4. KORROSIOONITÕRJEVÄRVIMISE PLANEERIMINE... 14 4.1 Korrosioonitõrjevärvimise töökoha valik... 14 5. VÄRVITAVA PINNA EELTÖÖTLUS... 15 5.1 Rasva ja mustuse eemaldamine... 15 5.2 Rooste eemaldamine... 15 5.3 Teraspinna puhtuse ja pinnaprofiili kontroll ja hindamine... 15 5.3.1 Roostetusastmed... 15 5.3.2 Eeltöötlusastmed... 16 5.3.3 Liivapritsiga puhastatud teraspinna profiili hinnang... 16 5.4 Töökoja kruntvärv (prefabrication primer -töötlus)... 17 5.5 Tsingitud pindade eeltöötlus... 18 5.6 Nakketöötlus ja värvid... 18 5.7 Eeltöötlusmeetodi ja astme valik... 19 6. KORROSIOONITÕRJEVÄRVID... 22 6.1 Värvide koostis... 22 6.2 Värvitüübid... 22 6.2.1 Füüsikaliselt kuivavad värvid... 22 6.2.1.1.. Füüsikaliselt kuivavad lahustipõhised värvid...24 6.2.1.2 Füüsikaliselt kuivavad lateksvärvid...24 6.2.1.3.. Füüsikaliselt kuivavad lahustivabad värvid...24 6.2.2 Õhu mõjul kuivavad värvid... 24 6.2.3 Keemiliselt kuivavad värvid... 24 6.2.3.1 Kahekomponentsed värvid..... 24 6.2.3.2 Kuumvärvid... 25 6.2.3.3 Pulbervärvid..... 25

4 7. VÄRVIMISSÜSTEEMID... 26 7.1 Värvisüsteemi tähistus...... 26 7.2 Värvisüsteemi valik...... 26 7.2.1 Koormusklassid...... 27 7.2.2 Eeltöötlus- ja värvimistingimused...... 27 7.2.3 Ökonoomsus...... 27 8. VÄRVIMISTÖÖ TEOSTAMINE...... 28 8.1 Värvimismeetodid...... 28 8.1.1 Värvimine pintsliga...... 28 8.1.2 Värvimine värvirulliga... 28 8.1.3 Värvimine pihustiga... 28 8.1.4 Detailide kastmine värvilahusese... 32 8.2 Värvimistingimused... 33 8.2.1 Suhteline õhuniiskus ja kastepunkt... 33 8.2.2 Õhutemperatuuri mõju värvide kuivamisele... 34 8.2.3 Värvimine tehasetingimustes... 34 8.3 Värvikihi paksus ja selle mõõtmine... 37 8.3.1 Kihipaksus... 37 8.3.2 Märja värvikihi paksuse mõõtmine... 37 8.3.3 Värvikulu arvutamine... 37 8.3.4 Kuiva värvikihi paksuse mõõtmine... 38 8.3.4.1 Värvikihi terveks jätvad meetodid...38 8.3.4.2 Värvikihti lõhkuvad meetodid...39 9. VÄRVIMISTÖÖDE KVALITEET...41 9.1 Kvaliteediplaan... 42 9.2 Kvaliteedikontrolli objektid... 42 9.2.1 Personal... 42 9.2.2 Teraskonstruktsioon... 42 9.2.3 Eeltöötlus... 42 9.2.4 Värvimistingimused... 43 9.2.5 Värvimismeetodid ja vahendid... 43 9.2.6 Värvimistöös kasutatavad materjalid... 43 9.2.7 Värvimistööde sooritamine... 43 9.2.8 Valmis värvikiht... 44 9.3 Kontrollimisvahendid... 44 9.4 Katsevärvimine... 44 9.5 Värvimistööde ja tingimuste dokumenteerimine... 44 9.5.1 Enne töö algust koostatavad dokumendid... 44 9.5.2 Töö käigus koostatavad dokumendid... 44 9.5.3 Ülevaatusprotokollid... 44 10. HOOLDUSVÄRVIMINE... 46 10.1 Värvitud pinna seisundi hindamine... 46 10.2 Hooldusvärvimise aeg... 46 10.3 Hooldusvärvide valik... 47 10.4 Hooldusvärvimise sooritamine... 47 11. TÖÖOHUTUSNÕUDED VÄRVIMISEL... 48 12. VÕIMALIKUD PROBLEEMID JA NENDE VÄLTIMINE... 50

5 1. VÄRVIMINE KORROSIOONITÕRJEVAHENDINA 1.1 Sissejuhatus Tööstuses on kasutusel hulgaliselt materjale, mida tuleb kaitsta kahjulike keskkonna-mõjude eest. Sellisteks materjalideks on näiteks betoon ja mitmesugused metallid. Betooni tuleb kaitsta nt karbonaadistumise ja kulumise eest. Metalle tuleb kaitsta korrosiooni eest. Korrosioon ehk sööbimine on metalli füüsikaliskeemiline reaktsioon keskkonnaga, mis põhjustab muutusi metalli omadustes ning põhjustab sageli metalli, selle ümbruse või tehnilise süsteemi kahjustusi. Rooste on raua ja terase korrosiooni tagajärjel moodustunud reaktsioonitulem. Korrosioonikahjustus on muutus korrosioonisüsteemis, mis on põhjustatud korrosioonist ning mis on kahjulik metallile, selle ümbrusele või neist moodustuvale tehnilisele süsteemile. Korrosioonisüsteem moodustub ühest või mitmest metallist ning kõigist keskkonna komponentidest, mis mõjutavad sööbimist. Keskkonna komponendiks võib olla nt. pinnakiht, pinnakate, elektrood jne. Korrosioonitõrje või korrosioonikaitse on korrosioonisüsteemi muutmine nii, et korrosioonikahjustuste tekkimine oleks aeglustatud või tõkestatud. Korrosioonitõrjevärvimine on metallpinna kaitsmine korrosiooni eest korrosioonitõrjevärviga. Metalli korrosioon ehk sööbimine toimub selliselt, et metalliaatom lahustub elektrolüüdi anoodil elektriliselt laetud osakesteks ioonideks. Samas vabaneb elektrone, mis liiguvad läbi metalli (elektronjuhi) katoodile. Selle nn. anoodreaktsiooni puhul, mis vastab positiivse laengu liikumisele metallist lahusesse, on tegemist oksüdeerumisega ja seda võib tähistada järgmiselt: Anoodreaktsioon: Me! Me n+ + ne Kui tegemist on raua (terasega), on valem järgmine: Fe (raud)! Fe 2+ (rauaioon) + 2e (elektron) Katoodil reageerivad elektronid elektrolüüdi hapniku (O 2 ) ja veega (H 2 O). Selles nn. katoodreaktsioonis liigub negatiivne laeng metallist elektrolüüti. Katoodreaktsiooni puhul on tegemist redutseerumisega. Kui on tegemist rauaga, võib katoodreaktsiooni tähistada: Katoodreaktsioon: 2e + ½O 2 + H 2 O! 2OH (hüdroksiidioon) Elektrolüüdis reageerivad raua- ja hüdroksiidioonid omavahel järgmiselt, moodustades raudhüdroksiidi: Elektrolüütreaktsioon: Fe 2+ + 2OH! Fe(OH) 2 (raudhüdroksiid) Kui raudhüdroksiid reageerib vee ja hapnikuga pidevalt, moodustub raua korrosioonitulem ehk rooste (Fe 2 O 3 nh 2 O). 1.2 Korrosiooni eeltingimused Et aru saada, kuidas on võimalik värvi abil metalli korrosiooni eest kaitsta, on vaja teada korrosiooni nelja põhieeldust. Need on: - katood ehk elektrood, millel toimub katoodreaktsioon - anood ehk elektrood, millel toimub anoodreaktsioon - elektronjuht - ioonjuht Elektronjuht on elektrit juhtiv metall. Ioonjuht on elektrit juhtiv vedelik ehk elektrolüüt. Elektroodid ehk anood ja katood on elektroonilised juhid, mis on kokkupuutes ioonjuhiga ning saavutavad Ioonjuhis ehk elektrolüüdis alati teatud suhtelise elektroodpotentsiaali ehk elektroodpinge. Kui elektroodid omavahel ühendatakse, toimivad elektroodide vahelised potentsiaalivahed korrosioonireaktsiooni juhtivate jõududena. Moodustub korrosioonipaar, kus sööbiv metall on üks elektroodidest (anood). raud ++ Anoodreaktsioon: Fe Fe + 2e Katoodreaktsioon: 2HO + O 2 + 4e? 4OH ++ Elektrolüütreaktsioon: Fe + 2(OH)? Fe(OH) Joonis 1.1 Skeem korrosioonipaarist ja selle toimest teraspinna veega täitunud pooris vesi katood elektronid anood 2

6 Korrosioonipaari toimides tekitavad elektroodide reaktsioonid korrosioonivoolu, mis põhjustab korrosiooni ehk sööbimist. Kui seda korrosioonivoolu on võimalik katkestada mistahes korrosioonipaari punktis, korrosioon peatub. Teraspinnal on alati vähemalt kolm neljast korrosiooni põhieeldusest: anoodid, katoodid ja elektronijuht (metall). Elektrit juhtiva vedelikuna ehk elektrolüüdina toimib vesi. Veeaure sisaldavas õhus katab metalli pinda õhuke veekiht. Korrosiooni seisukohalt oluliseks muutub see kiht siis, kui vesi hakkab tihenema aurust vedelikuks. Puhastel, läikivatel pindadel toimub see siis, kui saavutatakse 100% suhteline õhuniiskus, nt. temperatuuri langedes kastepunktini. Ebapuhastel pindadel võib kirjeldatud tihenemine toimuda ka varem. Seda suhtelise õhuniiskuse väärtust, mille puhul metalli pinnale moodustub söövitav vedelikukiht, nimetatakse kriitiliseks niiskusastmeks. Terase korrosiooni seisukohalt on õhu kriitiline niiskusaste üldiselt 60 70%. Levinuim viis korrosiooni aeglustamiseks on metallpinna isoleerimine elektrolüüsi ehk niiskuse eest. Korrosioonitõrjevärvidel on ka teisi aeglustusmehhanisme. anoodpiirkondadele kaitsekihte. Vesilahuselistes värvides kasutatakse lisaks korrosiooniinhibiitoreid, tõkestamaks rooste tekkimist värvimistöö ajal ja vahetult peale seda (flash rusting, early rusting). Katoodne kaitse tähendab, et korrosioonipotentsiaali vähendatakse elektrokeemiliselt. Värvikihil on katoodne kaitsevõime, kui see sisaldab piisavalt tsingitolmu. Sel juhul on tsingipigmendi-osakesed elektrit juhtivas kokkupuutes aluspinnaga ja omavahel. Korrosioonikeskkonnas tsink ohverdatakse ja teras säilib. 1.3.2 Katoodreaktsiooni peatamine Katoodreaktsiooni peatamiseks tuleb takistada hapniku ja vee pääs metallpinnale. Värvimisel tekkiv kaitsekiht kuulub harilikult õhukeste orgaaniliste pinnakatete hulka. Kiht funktsioneerib ja käitub läbilaskva või poolläbilaskva kilena, mis paisub vee toimel ning laseb läbi sel määral vett ja hapnikku, et korrosioonireaktsiooni tõkestamiseks ei piisa ainuüksi isolatsioonist. Teatud korrosioonitõrjepigmendid suudavad moodustada katoodipiirkondadele kaitsekihte, toimides katoodsete inhibiitoritena, mis aeglustavad elektronide liikumist metallist. 1.3 Värvide kaitsemehhanismid Kõik korrosioonitõrjemeetmed üritavad takistada korrosioonipaaride moodustumist või aeglustada nende toimimist. Tähtsaim korrosioonitõrjemeetod on metallpinna värvimine, mida nimetatakse korrosioonitõrjevärvimiseks. Värvide korrosioonitõrjemehhanismidest parema ettekujutuse saamiseks tuleb selgitada, kuidas värvikiht mõjutab korrosiooniahela lülisid. 1.3.1 Anoodreaktsiooni peatamine Anoodreaktsiooni peatamiseks tuleb takistada metalliioonide lahustumist anoodil. Selleks moodustatakse anoodipiirkondadele kaitsekihid või kasutatakse katoodset kaitset. Korrosioonikiiruse aeglustamist metallpinnale moodustuvate korrosioonitulemite tõttu nimetatakse passiveerimiseks. Klimaatilise korrosioonitõrje-värvimise puhul kasutatakse värvides korrosioonitõrjepigmente, mis toimivad passivaatoritena, setitades anoodpindadele kaitsekihte, mis pidurdavad metalliioonide lahustumist elektrolüüti. Korrosioonitõrjepigmentidena kasutatakse nt. pliioksiidi, tsinkfosfaati ja baariummetaboraati, mis koos värvikihti tungiva veega moodustavad 1.3.3 Takistusinhibitsioon Korrosioonipaari toimimise korral kulgeb korrosioonivool ehk elektroodreaktsiooni tekitatud vool ioonide abil läbi elektrolüüdi. Enamasti ei lase värvikiht hõlpsalt ioone läbi ning seetõttu püsib elektritakistus suurena ning korrosioonivool väiksena. Seda korrosioonitõrjemeetodit nimetatakse takistusinhibitsiooniks. Takistusinhibitsioonvärvid tehakse võimalikult vastupidavast sideainest. Tüüpilised takistusinhibitsioonvärvid on keemiliselt kõvastuvad epoksiidvärvid ja epoksiidtõrvavärvid. Erilist tähelepanu pööratakse pinna eeltöötlusele ja värvi nakkuvusele aluspinnaga, et korrosiooni ei tekiks värvikihi all. 1.3.4 Kokkuvõte Korrosiooni võib tõkestada või aeglustada, kandes kaitstavale metallpinnale - korrosioonitõrjepigmente sisaldavat korrosioonitõrjevärvi, mis peatab anood- ja/ või katoodreaktsiooni või - värvikihi, mis moodustab piisavalt suure takistuse ioonide voolule.

7 2. KORROSIOONITÕRJEVÄRVIMISEGA SEONDUVAD TÄHTSAMAD STANDARDID 2.1 Standardiseerimine Soomes Standardite eesmärgiks riiklikul tasemel on edendada majandust, suurendada turvalisust ja heaolu, kaitsta tarbijaid ning aidata kaasa siseja väliskaubanduse arengule. Standardiseerimisprotsessi tulemusel väljatöötatud standardi mõiste on standardi SFS- EN 45020 kohaselt määratletud järgmiselt: Standard on konsensusel põhinev, tunnustatud organi poolt heaks kiidetud normatiivne dokument, mis esitab üldise ja korduva kasutuse tarbeks reegleid, juhiseid või iseloomulikke omadusi toimingute või nende tulemuste osas optimaalse resultaadi saavutamiseks teatud olukordades. Standard on üldjuhul soovitus. Teatud juhtudel võivad ametkonnad oma määrustes ja direktiivides viidata teatud standarditele. Need nn. viitestandardid ehk rakenduslikud standardid on kohustavad dokumendid. Soomes koostab standardeid Soome Standardiseerimisliit (SFS) ja selle toimkonnad. Standardite koostamisel osalevad ametkonnad, tootjad ja tarbijad. Standardiloomes lähtutakse tänapäeval Euroopa (EN) ja rahvusvahelistest (ISO) standarditest. Värvialaste standardite loomisel Soomes osalevad järgmised ametkonnad ja ühingud: - Keemiatööstuse osaühing (Kemiateollisuus ry) - Metallitööstuse Standardiseerimiskeskus (MET Standardisointi) SFS kinnitab, avaldab ja levitab Soome ja rahvusvahelisi standardeid. SFS vahendab ka infot standardite ja ametkondlike määruste kohta. Korrosioonitõrjevärvimise standardid on pikaajalise süstemaatilise töö tulemus. Standardite kasutamine võimaldab värvimistöö tegijatel üle maailma saada täpset infot, missuguse keskkonna, konstruktsiooni, pinna, värvi või värvimistööga on mingil juhul tegemist. 2.2 EN ja ISO standardid Pikka aega olid korrosioonitõrjevärvimise standardid enamasti rahvuslikud, st kehtisid vaid ühes riigis. Tänapäeval moodustavad Euroopa Liidu liikmesmaad ühise siseturu, mille eesmärgiks on kaupade ja teenuste vaba liikumine. Selle tagamiseks tuleb liikmesriikide erinevad tehnilised standardid ühtlustada. Üks samm selles suunas on 15.05.1988 kinnitatud rahvusvaheline korrosioonitõrje-värvimise standard ISO 12944. Standard ISO 12944 koosneb järgmistest osadest: Osa 1 Osa 2 Osa 3 Osa 4 Osa 5 Osa 6 Osa 7 Osa 8 Üldosa Keskkonnatingimuste klassifikatsioon Konstruktsioonide projekteerimine Pinnatüübid ja eeltöötlusmeetodid Värvisüsteemid Laboratoorsed testimismeetodid Värvimistöö teostamine ja järelevalve Esma- ja hooldusvärvimise spetsifikatsioonide koostamine. Järgnevalt selgitatakse, mille poolest need uued standardid erinevad eelmistest Soomes kehtinud standarditest. Värvi kestvus Standardis 12944-1 jagatakse värvide kestvus kolme klassi: 2 5 aastat madal (low) 5 15 aastat keskmine (medium) üle 15 aasta kõrge (high). Kestvusaeg ei ole sama mis garantiiaeg. Kestvus on ennustuslik hinnang, mis aitab koostada konstruktsiooni hooldusvärvimisplaani. Garantiiaeg on eelkõige juriidiline mõiste, mis toob lepingupooltele kaasa teatud õigusi/ kohustusi. Garantiiaeg on üldjuhul lühem kui kestvusklassile omistatud kestvusaeg. Pole olemas mingeid kindlaid reegleid, mis seoksid kaks mainitud mõistet omavahel. Keskkonnatingimused Konstruktsiooni keskkonna- ja spetsiaalkoormused mõjutavad oluliselt korrosioonitõrjevärvi kestvust ning värvimistöö planeerimist. Standard ISO 12944-2 jagab klimaatilise koormuse kuude klassi: C1 C2 C3 C4 C5-I C5-M eriti madal madal keskmine kõrge eriti kõrge (tööstuslik) eriti kõrge (mereline). Klassifikatsioon põhineb terase ja tsingi sööbimiskiirusel esimese aasta jooksul.

8 Soomes olid varem kasutusel standardi SFS 4596 kohased koormusklassid M0 M4. Soomes sooritatud mõõtmiste põhjal vastavad klassid C2 ja C3 klassidele M2 ja M3. Standard ISO 12944-2 määratleb kolm koormusklassi vee- ja maa-alustele konstruktsioo-nidele: Im1 Im2 Im3 konstruktsioonid magevees, nt. jõekonstruktsioonid, hüdrojõujaamad konstruktsioonid mere- ja riimvees, nt. sadamakonstruktsioonid konstruktsioonid maapinnases, nt. maa-alused punkrid, terasvaiad jms Standardis SFS 4569 kuuluvad vastavad objektid klassi M4. Konstruktsioon ja pinna eeltöötlus Standard ISO 12944-3 annab juhiseid värvimiseks sobivate konstruktsioonide projekteerimiseks. Standard ei erine oluliselt Soome eelmisest standardist SFS 4958. Standardis ISO 12944-4 käsitletakse värvitavaid alusmaterjale ja nende eeltöötlusmeetodeid. Eeltöötlusmeetodite ja astmete osas viidatakse olemasolevatele ISO standarditele: ISO 8504 Eeltöötlusmeetodid, ISO 8501 Roostetus- ja eeltöötlusastmed ning ISO 8503 Pinnaprofiili hindamismeetodid. Värvisüsteemid Korrosioonitõrjevärvisüsteem koosneb värvitavast aluspinnast, pinna eeltöötlusest ning värvide komplektist, millega pind kaetakse. Standardis ISO 12944-5 esitatakse levinumad korrosioonitõrjevärvide tüübid ja värvisüsteemid. Värvid on esitatud samal viisil nagu standardis SFS 4962, kuid nende tähistus erineb mõnevõrra (tabel 2.1). Värvitüüp ISO 12944-5 SFS 4962 Akrüülvärvid AY AY Alküüdvärvid AK A Epoksiidvärvid EP E Epoksiidtõrvavärvid CTE ET Kloorkautðukvärvid CR KK Polüuretaanvärvid PUR PUR Polüuretaantõrvad CTPUR PURT Tsinksilikaat ESI Zn (R) SS Tsinkepoksiid EP Zn (R) SE Vinüülvärvid PVC V Vinüültõrv-Al CTV-Al VT Tabel 2.1 Värvitüüpide tähistusi Värvisüsteemi kihi nominaalpaksuse määratlus erineb ISO-standardis märgatavalt Soome varasemast praktikast. Kui vana määratlus lubas ainult 5% kihipaksuse mõõtmisväärtustest jääda alla kihi NOMINAALPAKSUST (max erinevus 20%), siis standard ISO 12944-5 tunnistab lubatuks kõik mõõtmisväärtused 80% ja 100% vahemikus nominaalpaksusega võrreldes, kui mõõtmise keskmine väärtus on vähemalt sama suur kui kihi nominaalpaksus. Maksimaalne paksus määratletakse toote või värvimisjuhtumi kohaselt ning see võib olla kuni 300% nominaalpaksusest. Muutunud on ka värvisüsteemi tähistus. Standardis ISO 12944-5 tähistatakse värvisüsteemid järgmiselt: ISO 12944-5/S1.01, kus S = (system) - värvisüsteem 1. = tabel, millesse süsteem kuulub 01 = värvisüsteemi järjekorranumber tabelis. Standard sisaldab kümme tabelit (A1 A10), kus esitatakse värvisüsteemid koormusklasside kaupa teras- ja tsinkpindadele, samuti termiliselt kaetud, kuumtsingitud ja elektriliselt galvaanitud teraspindadele. Tabelis näidatakse värvisüsteemi - kood - eeltöötlusaste - kruntvärvi sideaine, tüüp, kihtide arv ja kihi nominaalpaksus - vahe- ja pinnavärvi sideaine, kihtide arv ja kihi nominaalpaksus - värvisüsteemi kihtide koguarv ja nominaalpaksus - eeldatav kestvusaeg. Tabelite allmärkustes selgitatakse sideainete tüüpe ning antakse lisaandmeid värvide kohta. Standardi ISO 12944 soomekeelsele tõlkele on koostatud Kohalik lisa, kus on selgitatud värvisüsteemi alternatiivset, kohalikku tähistusviisi. Kõrvuti on toodud uue standardi kohased ning vana standardi SFS 4962 tähistusviisid. Vt. Teknose käsiraamatut Värvisüsteemid tööstuslikule tootmis- ja korrosioonitõrjevärvimisele. Värvide testimine Uute värvitüüpide testimiseks on koostatud standard ISO 12944-6. Värvisüsteemide sobivust kontrollitakse laboratooriumis, kasutades meetoditena vee-kondensatsiooni-testi (ISO 6270), soolapihustuskatseid (ISO 7253) ning veeja kemikaalitaluvuskatseid (ISO 2812-1 ja 2). Standardis on öeldud, et nimetatud meetodid ei sobi vesilahuseliste värvide testimiseks. Parimaks meetodiks loetakse värvide testimist tegeliku kasutuse tingimustes ning igasse testi on soovitav kaasata värve, mille praktikas kasutamisel on saadud positiivseid kogemusi. Värvimistöö ja selle järelevalve Värvimismeetodid ning värvimistöö ja selle järelevalve kajastuvad uues standardis ISO 12944-7, mis asendab standardeid SFS 4959 ja SFS 4960.

9 Värvimine on protsess, mille kvaliteeti on raske hinnata ainuüksi lõpptulemuse ehk valmis värvikihi põhjal. Seetõttu on korrosioonitõrjevärvimise puhul oluline töö planeerimine ja juhtimine ning kõigi nende tegurite jälgimine, mis mõjutavad värvimise lõpptulemust. Endisest enam rõhutatakse töö sooritajate professionaalsust (vt. blankett 186). Katsevärvimine Vastavalt erikokkuleppele teostab töövõtja tööjuhiseid järgides tellija ja värvitootja esindajate juuresolekul katsevärvimise. Katsevärvimiste abil hinnatakse töö teostajate ametioskusi ja töö taset, samuti kontrollitakse värvitootja ja töövõtja antud andmete paikapidavust. Lisaks sellele võib jälgida värvi kestvust. Katsepind pole garantiipind, kui selle kohta pole spetsiaalset kokkulepet. Katsepinnad paigutatakse piirkondadesse, kus valitseb objektile tüüpiline koormus. Pindade arv ja suurus valitakse vastavalt konstruktsiooni suurusele ja tähtsusele. Standardi ISO 12944-7 lisas A on toodud juhiseid katsevärvimiseks. Kõik katsepinnad tähistatakse konstruktsioonil ning päevaraamatud (vt. blankett 187) säilitatakse. Kihipaksuse mõõtmine Kuiva värvikihi paksust mõõdetakse vastavalt standardile ISO 2808. Enne mõõtmist lepitakse kokku a) kasutatavad mõõtmismeetodid ja mõõteriistad, nende kalibreerimine ja pinnaprofiili arvessevõtmine b) mõõtmisplaan kui mitu mõõtmist pinnatüübi kohta tehakse c) tulemuste fikseerimise ja avaldamise viis ning nende suhe nõudmistega. Kihi nominaalpaksuse all mõeldakse spetsifikatsioonis märgitud kuiva värvikihi paksust. Mõõtmiste keskmine väärtus peab olema vähemalt sama suur kui kuiva värvikihi nominaalpaksus. Minimaalne kihipaksus on 80% kihi nominaalpaksusest. Maksimaalne kihipaksus määratakse vastavalt konkreetsele tööle või lepitakse kokku värvitootjaga. Korrosioonitõrjevärvimise planeerimine Korrosioonitõrjevärvimine nõuab tehniliselt korrektset ja ökonoomset planeerimist, mis hõlmab värvitava konstruktsiooni valmimist toorainest kuni toimiva valmis-konstruktsioonini. Kordus- ja hooldusvärvimise planeerimist kajastab standard ISO 12944-8, mis asendab endisi standardeid SFS 4956 ja SFS 4961. Spetsifikatsioonide tarbeks kogutakse andmeid kõigist asjaoludest, mis mõjutavad värvi kestvust, näiteks - konstruktsiooni funktsioneerimine ja tööiga - konstruktsiooni ümbritsev keskkond ja erikoormused - konstruktsiooni disain - pinna eeltöötlus - värvid, värvimismeetodid, värvimiskoht - tellingute vajadus - hooldusvõimalused. Töökaitse ja tervishoid Korrosioonitõrjevärvimisel võetakse arvesse töötervishoiu-, turvalisus- ja keskkonnakaitse aspekte. Need kajastuvad standardi ISO 12944 osades 1 7. Värvimisprojektis osalevad pooled nagu kliendid, tööjuhiste koostajad, töövõtjad, värvitootjad ja kontrollerid vastutavad igaüks oma töölõikudes ohutegurite kõrvaldamise ning tervishoiu-, keskkonnakaitse- ja ohutusnõuete ning vastavate kohalike seaduste ja määruste täitmise eest. Erilist tähelepanu tuleb pöörata: - kahjulike/ohtlike toodete põhjendamatu ja järelevalveta kasutamise tõkestamisele - gaaside, aurude, müra ja tuleohu tõkestamisele ning - nägemis-, kuulmis- ja hingamiselundite kaitsmisele. Võimaluse korral peaksid töötervishoiu-, ohutusja keskkonnakaitsealased nõudmised kajastuma projekti spetsifikatsioonis. Projekti spetsifikatsioon Projekti spetsifikatsioon kirjeldab projekti ja sellega seonduvaid nõudmisi. Spetsifikatsiooni koostajaks võib olla näiteks kaitstava konstruktsiooni omanik või peatöövõtja. Korralik projekti spetsifikatsioon peaks sisaldama järgmisi osi: 1. Projekti üldandmed 2. Projekti liik 3. Konstruktsioonide tüübid ja olulised konstruktsiooni osad 4. Oluliste konstruktsiooni osade kirjeldused 5. Oluliste konstruktsiooni osade keskkonnatingimused 6. Nõudmised kestvusele 7.-10. Nõudmised värvisüsteemidele 11. Kvaliteedikontroll 12. Kontrollid ja hindamised 13. Katsevärvimine 14. Tervishoid, ohutus ja keskkonnakaitse 15. Erinõudmised 16. Nõupidamised 17. Dokumentatsioon

10 Värvimise tööjuhend Värvikomplekti spetsifikatsioon koostatakse vastavalt projekti spetsifikatsioonile ning sisaldab pinna eeltöötluse ja pinnale kantava kaitsevärvikomplekti kirjelduse (vt. blanketid 184 ja 185). Spetsifikatsiooni koostajaks võib olla nt. värvi tootja ning spetsifikatsiooni põhiosad on: 1. Üldandmed (projekt, omanik, spetsifikatsiooni koostaja) 2. Terase viimistlus 3. Pinna eeltöötlus 4. Kaitsevärvikomplektid 5. Värvi tootja 6. Värvitoote kvaliteedikontroll ja kvaliteedi tagamine. Värvimise tööjuhend Tööjuhendis selgitatakse, kuidas teostada spetsifikatsioonile vastavat värvimist. Juhendi koostajaks võib olla nt töövõtja ning selle osad on: 1. Projekti andmed ja spetsifikatsiooni koostaja 2. Värvimise töövõtjad. Nõudmised 3. Värvimistöö planeerimine 4. Värvimistöö 5. Kvaliteedijuhtimine ja kontroll Vajadusel koostatakse spetsiaalne kontrolli- ja järelevalvejuhend, mis selgitab, millal ja kuidas kontrolltoimingud läbi viiakse. STANDARDITE KASUTAMINE Korrosioonitõrjevärvimisega seotud standardid: Tuleb koostada asjakohane projekti spetsifikatsioon (ISO 12944-8), mis võtab arvesse kõiki värvimistöö tulemuse kvaliteeti ja kestvust mõjutavaid tegureid. A B C D E F G H I Analüüsida või ennustada konstruktsiooni asukoha keskkonnatingimusi ja võimalikke koormusi (ISO 12944-2). Analüüsida kohalike keskkonnatingimuste muutuste mõju värvisüsteemi valikule ning võimalikke eritingimusi(iso 12944-5). Hooldusvärvimise tarbeks hinnata kaitstava pinna seisukorda(iso 12944-4). Kontrollida konstruktsiooni projekti ning teha kindlaks, kas sellel pole korrosioonitundlikke kohti ning kas on tagatud vajalik juurdepääs konstruktsioonidele. Vältida galvaanilist korrosiooni, isoleerides eri metallid üksteisest. Teha kindlaks värvisüsteemid, millel on nõutav kestvusiga antud tingimustes (ISO 12944-5). Kui tegemist on uue värviga, millel puudub pikaajaline kasutuskogemus, testitakse seda laboratooriumitingimustes (ISO 12944 6). Kindlakstehtud värvisüsteemidest valida antud objekti seisukohalt parim võimalik, mis sobib ka pinna eeltöötlusastmega ja meetoditega (ISO 12944-4). Kindlustada ohutusnõuete täitmine ning keskkonna- ja terviseriskide viimine miinimumini (ISO 12944-1, ISO 12944-8). Koostada tööplaan ja valida värvimismeetod (ISO 12944-7). Koostada värvimistöö järelevalve- ja kontrolliplaan (ISO 12944-7, ISO 12944-8). Tabel 2.2 Standardite kasutamine korrosioonitõrjevärvimisel

11 2.2.1 SFS-korrosioonitõrjevärvimise standardid Tabelis 2.3 on toodud Soomes kasutatavad korrosioonitõrjevärvimise standardid. Nimetatud standardid on rakenduslikud standardid teraskonstruktsioonide värvimisel, kuna neile viidatakse Soome Keskkonnaministeeriumi dokumendis Soome ehitusmäärustik B7: Teraskonstruktsioonid. Juhendid 1988. SFS-EN ISO Värvid ja lakid. 12944, Teraskonstruktsioonide osad 1-8 korrosioonitõrje kaitsevärvikomplektide abil. SFS 8145 SFS-ISO 8501-1 Korrosioonitõrjevärvimine. Liivapritsiga puhastatud ja töökoja kruntvärviga töödeldud teraspindade mehhaanilised eeltöötlusmeetodid ja kvaliteediklassid Teraspindade töötlus enne katmist värviga ja vastavate toodetega. Pinna puhtuse visuaalne kontroll. Osa 1: Teraspindade roostetusastmed ja eeltöötlusastmed. Värvimata teraspinnad ja varasematest värvi kihtidest täiesti puhastatud teraspinnad. Tabel 2.3 SFS korrosioonitõrjevärvimise standardid 2.2.2 Rootsi korrosioonitõrjevärvimise standardid Rootsi tööstuses kasutatakse Skogsindustriella Standardiseringsgruppen SSG poolt koostatud standardeid (tabel 2.4) SSG 1000 SSG 1005 SSG 1006 SSG 1007 SSG 1008 SSG 1009 SSG 1010 Allmänna bestämmelser vid projektering och upphandling av ytskydd genom målning System för nymålning av metalliska material Färger för korrosionsskydd av metalliska material Färgkarta Varmförzinking System för nymålning på varmförzinkat stål System för underhållsmålning (ommålning) av metalliska material Tabel 2.4 SSG korrosioonitõrjevärvimise standardid Rootsi Planverket on välja andnud teraskonstruktsioonide alase määruse BSK, Bestämmelser för Stålkonstruktioner, BSK värvisüsteeme tähistatakse R S 1 R S 12. 2.2.3 Inglise standard BS 5493:1977 Inglismaal kasutatakse British Standards Institution i (BS) poolt väljaantud standardit BS 5493:1977, Code of practice for protective coating of iron and steel structures against corrosion (vt. tabel 2.5). Osa Section one Section two Section three Section four Section five Section six Sisu General Factors influencing the choice of protective systems Specifications and technical requirements Inspection Maintenance Safety and health Tabel 2.5 Standard BS 5493:1977 2.3 Rootsi korrosioonitõrjevärvimise standardid Värvide testimisel tuleb silmas pidada mitmeid eri aspekte. Õige valiku tegemiseks tuleb veenduda, et värv vastaks esitatud nõudmistele, teisalt testida värvitud pinna kestvust teatud keskkonna-tingimustes. Enamik värvide testimisstandardeid on rahvusvahelised ISO standardid. Tabelis 2.6 on toodud värvikihi testimis-standardite näiteid. Testitav omadus Standard Läige ISO 2813 Kriimustuskindlus ISO 1518 Vedelikutaluvus ISO 2812 Venivus ISO 1520 Veetaluvus ISO 1521 Tugevus ISO 1522 Ilmastikutaluvus ISO 2810 Vääveloksiidi taluvus ISO 3231 Nakkuvus ISO 2409 Niiskuskamber ISO 6720 Soolapihustus ISO 7253 Nakkuvus - lõiketest ISO 2409 - tõmbetest ISO 4624 Amortiseerumise hinnang ISO 4628 Tabel 2.6 Värvikihi testimisstandardite näited

12 3. VÄRVIMISE ARVESSEVÕTMINE TERASKONSTRUKTSIOONIDE PROJEKTEERIMISEL Standardis ISO 12944 on toodud juhised korrosioonitõrjevärvimise aspektide arvessevõtmiseks teraskonstruktsioonide projekteerimisel. Konstruktsioonide projekteerimisel valitakse sobivad materjalid ning määratakse meetmed, mille abil kavatsetakse korrosiooni vähendada. Konstruktsiooni vorm ja asukoht on korrosioonitõrjevärvimise seisukohalt otsustava tähendusega, mõjutades samuti kontrolli, hooldust ning värvkatte kestvust ja vastupidavust. Konstruktsiooni disainimisel tuleb mõelda ka korrosioonikindluse parandamisele. Värvitavad pinnad peaksid olema võimalikult siledad, vältida tuleks värvimist raskendavaid teravaid nurki (vt. joonis 3.2). Konstruktsioon ja selle osad paigutatakse nii, et konstruktsiooni oleks võimalik hoida puhta ja kuivana. Hoolitsetakse, et pindadele sadanud, pritsinud või kondenseerunud vesi saaks ära valguda (vt. joonis 3.1). Keevitusõmblused planeeritakse selliselt, et ühendatavate detailide vahele ei jääks pragusid, mida pole võimalik värvida. Vältida tuleks nn. katkestatud keevitust. Ühtlane keevituskoht teraskonstruktsioonil ei jäta raskestivärvitavaid pragusid nagu katkendlik (vt. joonis 3.5). Neetühendus sobib korrosioonitõrjevärviga kaitstavatele teraskonstruktsioonidele halvasti. Korrosioonitõrjevärviga kaetava teraspinna kõik punktid peavad paiknema selliselt, et pindu oleks võimalik eeltöödelda, värvida, kontrollida ja hooldada (ISO 12944-3, lisa A). Värvitava pinna ees peab olema piisavalt ruumi eeltöötlus- ja värvimisseadmetele (tabel 3.1). Pinnad, mida pole võimalik töödelda peale konstruktsiooni kokkupanekut ning mis jäävad korrosioonikoormuse mõju alla, tuleb värvida enne monteerimist või valmistada korrosioonikindlast materjalist. Mustuse ja vee kogunemine Vale Õige Joonis 3.1. Näiteid korrosioonitõrjevärvimise seisukohalt valesti (vasakul) ja õigesti (paremal) projekteeritud konstruktsioonilahendustest (ISO 12944-3) Toiming Tööriista pikkus (D 2) mm Tööriista ja aluse vaheline kaugus (D ) mm 1 Töötamisnurk ( ) kraadides Pritspesu liiva- vm teradega Masinpuhastus - nõelapüstoliga - hõõrudes/lihvides Puh. käsitööriistadega - harjates/raiudes Metallipihustus Värvi pealekandmine - pihustiga - pintsliga - rulliga Tabel 3.1 Korrosioonitõrjetöödel kasutatavate tööriistade nõutavad kaugused töödeldavatest objektidest.

13 Halb: terav nurk värvikiht Tala liist Tugevdus Parem: lihvitud nurk Ava Tala serv Keevituskohad Avade r 50 mm Parim: ümardatud nurk Joonis 3.3 Korrosioonitõrjes soovitatav tugevdusdetailide konstruktsioon (standard ISO 12944-3). Joonis 3.2. Teravate nurkade vältimine. Värvimise seisukohalt on parim ümardatud nurk, kuna sellel jääb värvikihi paksus ühetasaseks (standard ISO 12944-3). Ava Ava, mis on suletud sobival viisil Altis korrosioonile Terasosa kaetakse kaitsevärviga nii, et värv ulatub u. 5 cm sügavusele betooni. Joonis 3.4 Ühenduskonstruktsioon teras betoon (standard ISO 12944-3). Raske liivapritsiga puhastada ja värvida Kergem liivapritsiga puhastada ja värvida Joonis 3.5 Keevituskohtade projekteerimine (standard ISO 12944-3).

14 4. KORROSIOONITÕRJEVÄRVIMISE PLANEERIMINE Tehniliselt korrektne ja majanduslikult tulus korrosioonitõrjevärvimine eeldab head planeerimist. Planeerimine hõlmab värvitava konstruktsiooni valmimist toorainest kuni toimiva valmis-konstruktsioonini. Seetõttu tuleb värvimisaspekte arvesse võtta juba uue konstruktsiooni projekteerimisel. Koostatakse korrosioonitõrjevärvimise plaan, mis sisaldab andmeid kõigist teguritest, mis võivad mõjutada värvitud pinna kestvust ja tööiga, nt. konstruktsiooni funktsioneerimine ja tööiga - konstruktsiooni ümbritsev keskkond ja erikoormused - konstruktsiooni projekteerimine ja disain - pinna puhastamine ja eeltöötlus - värvid - värvimiskoht, -aeg ja -tingimused - värvimistöö järelevalve - hooldusvärvimise võimalused. Värvimisplaani põhjal võib tellija koostada värvimistööde spetsifikatsiooni, kus ta esitab omapoolsed kvaliteedinõudmised. Spetsifikatsiooni põhjal koostatakse värvimisjuhend, kus selgitatakse, milliste meetodite ja töövõtetega saavutatakse soovitud korrosioonitõrjevärvimise tulemus ja pinna kestvus. 4.1 Korrosioonitõrjevärvimise töökoha valik Värvimiskoha valikut mõjutavad värvitav objekt ja värvisüsteem. Kui värvimine toimub spetsiaalses töökojas, selle juurde kuuluvas värvimisruumis või hallis, on tegemist tehasetingimustes värvimisega. Objektil värvimine tähendab, et konstruktsioone värvitakse nende asukohas. Vanade konstruktsioonide hooldusvärvimine toimub peaaegu alati objektil värvimisena. Korrosioonitõrjevärvimine peaks võimaluse korral alati toimuma tehasetingimustes. Spetsiaalsetes värvimistöökodades on võimalik luua korrosioonitõrjevärvimise seisukohalt soodsad tingimused, kasutada antud objekti seisukohalt kõige optimaalsemaid värvisüsteeme ja töövõtteid. Konstruktsiooni paiknemiskohas toimuv objektil värvimine on komplitseeritum ning piirab värvisüsteemide valikut. Seetõttu tuleks objekti paigaldus- ja komplekteerimistööd planeerida selliselt, et objekti suurus või kuju ei takistaks eeltöötluse ja kruntvärvimise läbiviimist tehasetingimustes. Värvimisspetsifikatsiooni ja -juhiste koostamisel on abiks korrosioonitõrjevärvimise standardid. Standardite abil on võimalik ühetähenduslikult määratleda keskkonna koormusi, teraspinna värvimiseelset seisundit, eeltöötluse kvaliteediastet, värvimistöö ja selle järelevalve aspekte jms. Värvimistöö planeerimiseks ja värvimisspetsifikatsiooni koostamiseks annab juhiseid standard ISO 12944-8.

15 5. VÄRVITAVA PINNA EELTÖÖTLUS Korrosioonitõrjevärvi kestvust mõjutab oluliselt teraspinna seisund vahetult enne värvimist. Tähtsamad tegurid, mis mõjutavad värvitud pinna kestvust, on pinnal olev mustus, nt soolad, tolm, valtskest ja õli. Värvimistööde spetsifikatsioonis määratletakse, kui puhas ja kui kareda profiiliga peab pind olema või tohib olla värvimishetkel. Teraspinna puhtuse ja profiili määramisel ja hindamisel kasutatakse standardeid SFS ISO 8501, SFS ISO 8502 ja SFS ISO 8503. Standardist ISO 8501 on ilmunud täiendav lisa SFS ISO 8501-1 ja first edition (osa 2) 8501-2. Teraspinna kvaliteediastmeid käsitlev standard ISO 8501-3 on koostamisel. Standardis ISO 8504, osad 1 3, kirjeldatakse kasutatavaid pindade puhastusmeetodeid. 5.1 Rasva ja mustuse eemaldamine Rooste eemaldamist ja värvimist raskendav mustus eemaldatakse mustuse- ja rasvaeemaldusmeetodite abil. Mustuse- ja rasvaeemaldusmeetod valitakse vastavalt pinnal olevale mustusele ja praktilistele teostusvõimalustele. Püsiv mustus, nagu jää-, mördi- ja värvijäätmed eemaldatakse raiumise, kaapimise või harjamise teel. Soolad jm vees lahustuv mustus eemaldatakse vee ja harjaga pestes, kõrgsurve-, auru- või leelispesu teel. Rasva- ja õlijäägid eemaldatakse leelis-, emulsioon- või lahustipesu teel. Peale leelis- ja emulsioonpesu loputatakse pinnad põhjalikult veega. 5.2 Rooste eemaldamine Rooste eemaldamise käigus eemaldatakse pinnalt valtskest ja rooste. Rooste eemaldamise meetodid jagunevad mehhaanilisteks, termilisteks ja keemilisteks. Mehhaanilised puhastusmeetodid, mida käsitleb standard ISO 8504, on terasharjamine ja liivapritsiga puhastamine. Terasharjamine (St) sooritatakse käsitsi või harjamis- ja lihvimismasina abil. Liivapritsiga puhastamisel (Sa) pritsitakse teraline materjal puhastatavale pinnale suruõhku, -vett või tsentrifugaaljõudu kasutades. Veesurvega puhastades suunatakse puhastatavale pinnale kõrgsurvega veejuga. Veesurvepesu põhineb vee löögienergial vastu puhastatavat pinda. Veesurvepesus ei kasutata teralist materjali. Termilise meetodina kasutatakse leekpuhastust, kus happe-atsetüleenleeki kasutades eemaldatakse teraspinnalt vana värvikiht, valtskest või rooste. Seejärel töödeldakse pind terasharjaga. Keemilise rooste-eemaldusmeetodi ehk happega katmise puhul lahustatakse valtskest ja rooste sobiva happe või happeühendiga. 5.3 Teraspinna puhtuse ja pinnaprofiili kontroll ja hindamine Teraspinna seisukorda enne puhastamist võib väljendada roostetusastmena. Puhastatud pinna seisukorda peegeldab eeltöötlusaste või eeltöötluse kvaliteediaste. 5.3.1 Roostetusastmed Kuumvaltsitud terase pinnal on valtskesta kiht, mis tekib terase valtsimisel. Roostet esineb teraspinnal eri hulkades, sõltuvalt sellest, kui kaua ja millistes tingimustes teras on kaitseta seisnud. Värvimata teraspinna roostetusastmest sõltub rooste-eemaldusmeetodi valik, samuti puhastuskulud ja värvipinna kestvus. Standard SFS-ISO 8501-1 määratleb kuumvaltsitud terasele neli roostetusastet. Roostetusastmed, mida tähistatakse A, B, C ja D, on määratletud sõnaliste kirjeldustena koos selgitavate fotodega. A teraspind, mida laialt katab tugevasti kinnitunud valtskesta kiht ning roostet on väga vähe või pole üldse. B teraspind, millel on näha algavat roostetust ning millelt valtskesta kiht on hakanud maha tulema. C teraspind, millelt valtskest on maha roostetanud või kust selle saab maha kraapida ning kus palja silmaga vaadeldes on märgata vähest õõneskorrosiooni. D teraspind, millelt valtskest on maha roostetanud ning kus palja silmaga vaadeldes on märgata üldist õõneskorrosiooni. Värvitud pinna roostetusastmed Ri 0 Ri 5 on esitatud standardis ISO 4628. Roostetusastmed ning pragunemis-, kestendus- ja mullitumisastmed klassifitseeritakse fotostandardite abil. Klasse on kuus, 0 5, kus 0 tähistab veatut värvikihti ning 5 sellist olukorda, mille edasine klassifikatsioon pole vajalik.

16 Värvitud pinna roostetusastmed Ri 0 Ri 5 on esitatud standardis ISO 4628. Roostetusastmed ning pragunemis-, kestendus- ja mullitumisastmed klassifitseeritakse fotostandardite abil. Klasse on kuus, 0 5, kus 0 tähistab veatut värvikihtining 5 sellist olukorda, mille edasine klassifikatsioon pole vajalik. Värvitud pinna roostetusastmed (Ri) ja vastava roostetanud pinna ulatus on esitatud tabelis 5.1. Värvikihi parandamine tehakse parandusvärvimisena roostetusastmetel Ri 1 Ri 3. Roostetusastmetel Ri 4 või Ri 5 on värvikihi kaitsevõime kadunud ja värviparandus tehakse kordusvärvimisena. Roostetusaste Roostetanud pinna ulatus Ri 0 0 % Ri 1 0,05 % Ri 2 0,5 % Ri 3 1 % Ri 4 8,0 % Ri 5 40-50 % Tabel 5.1 Värvitud pinna roostetusastmed ja vastav roostetanud pinna ulatus 5.3.2 Eeltöötlusastmed Standard SFS-ISO 8501-1 määratleb pinna eeltöötlusastmed. Eeltöötlusastmete määratlused koosnevad pinna puhastusjärgse välisilme sõnalistest kirjeldustest ning selgitavatest näidisfotodest. Käsitsi või masinate abil tehtud pinna eeltöötlust, mis hõlmab kaapimist, terasharjaga harjamist, masina abil harjamist või lihvimist, tähistatakse St. Tunnusele järgnev number kirjeldab puhastusastet valtskestast, roostest või vanast värvist. Terasharjamise tavapärane eeltöötlusaste on St 2 ja St 3. St 2 = Hoolikas käsitööriistadega või masinate abil sooritatud puhastus. Palja silmaga vaadeldes ei tohi pinnal olla tolmu, rasva ega mustust, samuti nõrgalt kinnitunud valtskesta, roostet, värvi vm võõrkehi. Standardile vastavad fotod BSt 2, CSt 2 ja DSt 2. Pinna eeltöötlust liivapritsiga tähistatakse Sa. Pritspuhastuse eeltöötlusastmed on Sa 1, Sa 2, Sa 2½ ja Sa 3. Näiteks: Sa 2½ = Väga hoolikas pritspuhastus. Palja silmaga vaadeldes ei tohi olla nähtavaid õli, rasva, rooste, valtskesta, värvi vm. kõrvalise aine jälgi. Pinnale jäävad mustuseosakesed peavad olema tugevasti pinna küljes kinni. Vt standardi fotod ASa 2½, BSa 2½, CSa 2½ ja DSa 2½. Termin kõrvaline aine tähendab nt. vees lahustuvaid sooli või keevitusaine jääke. Selliseid aineid pole võimalik kuiva pritspuhastusega täielikult eemaldada. Standardis SFS-ISO 8502 on toodud testimismeetodid, mille abil on võimalik kindlaks teha veeslahustuvaid rauasooli, kloriide, tolmu ja kondensatsiooni. Veesurvepesu on pinnapuhastusmeetod, kus kasutatakse ainult kõrgsurvega vett. Veesurvepesu põhineb vee löögienergial vastu pinda. Antud meetodi eelisteks loetakse: - saaste (tolm, liiv) puudumine - eemaldatakse lahustuvad soolad - eemaldatakse õli ja rasv - pinnale ei jää tolmu ega prügi - lähiümbruses võimalik samal ajal teha teisi töid. Meetodi miinused on: - ei eemalda valtskesta - ei jäta profiili. Üldiselt on kasutusel järgmised veesurvepesu meetodid: - Kõrgsurvepesu (15 MPa 100 MPa) - Ülikõrge survega veejuga (üle 100 MPa) Roostetusastme määratlemisel fikseeritakse halvim esinev roostetus. Eeltöötlusastme määratlemisel fikseeritakse aste, mis oma välisilmelt meenutab kõige rohkem hinnatavat teraspinda. Kui värvimine seisneb kahjustatud kohtade parandamises, kus eeltöötlus hõlmab ainult osa pinnast, võib eeltöötlusastme tähise ette panna P, näiteks PSa 2½ näitab, et pind on osaliselt puhastatud eeltöötlusastmeni Sa 2½ (ISO 8501-2). 5.3.3 Liivapritsiga puhastatud teraspinna profiili hinnang Pinnaprofiil on pinna mikrokaredus, mida üldiselt tähistatakse konaruste kõrgemate ja madalamate punktide suhtena (ISO 8503-1). Sõltumata kasutatud pritspuhastusmeetodist ja liivaterade suurusest/kujust jääb sel moel puhastatud pinnale juhuslikke, raskesti mõõdetavaid ebakorrapäraseid konarusi/ süvendeid. Seetõttu on jõutud järeldusele, et on võimatu luua meetodit, mis annaks täpsed pinnaprofiili kirjeldused ja väärtused. Soovitatakse pinnaprofiili kirjeldamist sõnadega ümar (shot), kui on kasutatud ümarateralist pritsematerjali või terav (grit), kui on kasutatud terava struktuuriga pritsematerjali. Pinnaprofiili klassifikatsioon on toodud standardis ISO 8503-1: - sile - mõõdukalt kare ja - kare.

17 Joonis 5.1 ISO pinnaprofiili etalonid Standard ISO 8503-2 määrab nõudmised ISO pinnaprofiili etalonidele, mis on mõeldud liivapritsi abil puhastatud teraspindade vaatlemisel või kompimisel põhinevaks hindamiseks (joonis 5.1), kui pritspuhastus on sooritatud kas ümarate (S= shot) või teravate (G = grit) teradega (tabel 5.2). Hinnatavalt pinnalt eemaldatakse tolm ja prügi. Valitakse sobiv etalon (G või S), asetatakse pinnaga kohakuti ning võrreldakse pinda järgemööda kõigi etaloni osadega. Fikseeritakse etaloni osa(d), millega testitav pind kõige rohkem sarnaneb ning vastavalt sellele antakse hinnang: sile, mõõdukalt kare või kare (tabel 5.3). Pinnaprofiili hindamisest mikroskoop- ja mõõtmismeetodil on juttu standardites SFS ISO 8503-3 ja SFS-ISO 8503-4. Veesurvepesu ei mõjuta pinnaprofiili. a) Teravate liivateradega puhastatud etalon G Sektor Kareduse Suurim nominaalväärtus, lubatud Ry5 kõikumine Ry5 1 25 µm 3 µm 2 60 µm 10 µm 3 100 µm 15 µm 4 150 µm 20 µm b) Ümarate liivateradega puhastatud etalon S Sektor Kareduse Suurim nominaalväärtus, lubatud Ry5 kõikumine, Ry5 1 25 µm 3 µm 2 40 µm 5 µm 3 70 µm 10 µm 4 100 µm 15 µm Tabel 5.2 Nominaalväärtused ja lubatud kõikumised ISO pinnaprofiili etaloni sektorites a) Teraspinna hindamine teravate liivateradega puhastatud etaloni G põhjal Sile (G) Profiil vastab sektoritele 1 2 Mõõdukalt kare (G) Profiil vastab sektoritele 2 3 Kare (G) Profiil vastab sektoritele 3 4 b) Teraspinna hindamine ümarate liivateradega puhastatud etaloni S põhjal Sile (S) Profiil vastab sektoritele 1 2 Mõõdukalt kare (S) Profiil vastab sektoritele 2 3 Kare (S) Profiil vastab sektoritele 3 4 Tabel 5.3 Pinnaprofiili määramine etalonide põhjal 5.4 Töökoja kruntvärv (prefabrication primer -töötlus) Värvitud pinna kestvuse seisukohalt oleks kõige optimaalsem sooritada eeltöötlus ja värvimine valmis konstruktsioonil. See pole siiski alati võimalik või on selline eeltöötlus väga kallis. Seetõttu eemaldatakse valtskest ja rooste teraselt juba detailide tööstuslikul valmistamisel. Nimetatud puhastus toimub automaatpuhastusseadmetes ning puhastuskulud on madalad. Puhastatud teraspind kaetakse spetsiaalse värviga, mida nimetatakse töökoja kruntvärviks (prefabrication primer). Varem kasutati töökoja kruntvärvi kohta ingliskeelset terminit shopprimer, mis praegu tähendab esimest, hiljem ülevärvitavat kruntvärvikihti. Töökoha kruntvärviga katmise eesmärgiks on kaitsta puhastatud teraspinda konstruktsiooni transpordi- ja monteerimis- vm etappidel kuni lõpliku korrosioonitõrjevärvimiseni. Töökoja kruntvärv peab vastama järgmistele nõuetele (ISO 12944-5, lisa B): - sobima pealekandmiseks pinnatöötlusautomaatikaga - jätma ühtlase ja hästi katva värvikihi - sobima edasiseks värvimiseks

18 - kuivama kiiresti, et detaili oleks varsti peale värvimist võimalik käsitseda. - kaitsma teraspinda rooste eest piiratud aja jooksul. - ei tohi oluliselt aeglustada ega raskendada detaili kuumlõikamist ega keevitamist - keevitamisel või lõikamisel tekkinud gaaside ja aurude kontsentratsioon ei tohi ületada töökeskkonnale esitatud piirväärtusi. Töökoja kruntvärvi valikul võetakse arvesse pinnakattevärve, detailide ja valmiskonstruktsiooni koormust. Levinumad töökoja kruntvärvid ja nende tähistused on: SFS 8145 SFS-EN 10238 epoksiid E EPF polüvinüülbutüraal PVB PVBF tsinksilikaat SS ESIZ tsinkepoksiid SE EPZ Tsinksilikaat- ja tsinkepoksiidipõhised töökoja kruntvärvid sobivad eriti juhtudel, kui teras peab olema välistingimustes kaua enne edasivärvimist, kusjuures konstruktsioon on tugeva ilmastikukoormuse all (M3) ning kui edasivärvimine toimub tsinkpulbervärviga (vt. tabel 5.6). Standard SFS-EN 10238 annab juhiseid töökoja kruntvärvi kihipaksuse mõõtmiseks. Töökoja kruntvärvimise puhul tuleb jälgida, et värvikihi paksus oleks ühtlane. Parim tulemus saavutatakse automaatpritsiga. Teknos Winteri töökoja kruntvärvide üldnimetus on KORRO. Värvi tootekirjelduses ja värvisüsteemi juhendis on näidatud, mis tüüpi kruntvärv mingil konkreetsel juhul sobib. Töökoja kruntvärvide eri tüüpide võrdlus on toodud tabelis 5.4, 5.5 ja 5.6. 5.5 Tingitud pindade eeltöötlus Tsink, mida kasutatakse üldiselt tsinkimiseks teraspinna korrosioonitõrje eesmärgil, erineb mitme omaduse poolest terasest (vt. ptk 1.3.1). Neid erinevusi tuleb silmas pidada pinna eeltöötlusel ning värvisüsteemi planeerimise ja kasutamise puhul. Enne mitmetel juhtudel soovitatavat tsingitud pinna karestamist mehhaaniliste meetoditega tuleb värvitavalt pinnalt eemaldada eeltöötlust ja värvimist raskendavad mustuseosad ning veeslahustuvad soolad mustuse- ja rasvaeemaldusmeetodite abil (vt. standard ISO 12944-4). Kuumtsingitud konstruktsioonid tuleb lisaks eeltoodud puhastamisele töödelda järgnevalt: - Ilmastikukoormuse alla jäävad kuumtsingitud teraskonstruktsioonid puhastatakse hõõrumise teel nii, et pind jääb üleni tuhmiks. Sobivad puhastusmaterjalid on nt. alumiiniumoksiid, looduslik liiv ja kvarts. Vee ja maa alla jäävaid tsingitud konstruktsioone pole soovitav värvida. - Uued tsingitud õhukesed plaatkonstruktsioonid töödeldakse kerge pritspuhastusega. Õhu käes tuhmunud tsinkpindade puhastamiseks piisab emulgeerivast ammoniaakpesust ning mageda veega loputamisest. Tsinkpulbervärviga kaetud pinnad eeltöödeldakse vastavalt tootekirjeldustele ja juhenditele. 5.6 Nakketöötlus ja värvid Nakketöötluse puhul moodustatakse puhtale metallpinnale fosfaadi-, kromaadi- või oksiidikihte, mis parandavad värvi nakkuvust metallpinnaga ning tõkestavad korrosiooni värvikihi all. Meetoditeks on fosfaatimine, kroomimine ja nakkevärvimine. Fosfaatimine sobib teras-, tsink- ja alumiiniumpindade töötlemiseks. Fosfaatimist kasutatakse peamiselt õhukestel metallplaatidel, enamasti kuumvärvimise eeltöötlusena. Fosfaatimisel moodustatakse värvitavale metallpindadele tihedalt nakkuv, õhuke, peenekristalliline fosfaadikiht. Puhastatud metallpinnad töödeldakse fosfaatimislahusega kas lahusesse kastes, lahust pihustades või pintseldades. Kroomimist kasutatakse kergmetallide ning tsingitud pindade eeltöötlusmeetodina. Puhastatud metallpinnad töödeldakse kroomimislahusega vastavalt tootja antud juhendile. Nakkevärvimine sobib teras-, tsink-, alumiinium-, tina- ja vaskpindadele ning roostevabale terasele. Nakkevärvid on üldiselt kahekomponentsed, fosforhapet või spetsiaalkõvendeid või pigmente sisaldavaid polüvinüülbutüraal- või epoksiidvärvid. Töötluse tulemusel moodustub värvitavale metallpinnale õhuke nakkuvust soodustav värvikiht.

19 5.7 Eeltöötlusmeetodi ja astme valik Eeltöötlusmeetodi valikut käsitletakse standardites ISO 8504-1 ja ISO 12944-4. Valikut mõjutavad järgmised tegurid: - praktilised teostusvõimalused - pinna seisund ja kvaliteet - eeltöötluse kvaliteedinõuded - kas eeltöödeldakse kogu pind või osa pinnast - majanduslikud aspektid - erinõudmised. Eeltöötlusaste ja eeltöötluse kvaliteediaste valitakse vastavalt värvisüsteemile. Värvisüsteem valitakse vastavalt objekti kaitsevajadustele, võttes arvesse ka eeltöötlust ja selle tingimusi. Värvimisspetsifikatsioonis valitakse terase eeltöötluse kvaliteediaste. Liivapritsiga puhastatud ja töökoja kruntvärviga töödeldud teraspindade mehhaanilisi eeltöötlusmeetodeid ja nende kvaliteediastmeid kirjeldatakse standardis SFS 8145 (vt. tabel 5.7). Standard ISO 8504-1 soovitab, et metallpuhast pinda ehk eeltöötlusastet Sa 3 ei nõutaks muidu kui hädavajalikel juhtudel (eriti määrdunud, sööbinud pind või söövitavad tingimused) ning juhtudel, kui on võimalik luua vajalikud tingimused vastava eeltöötlusastme saavutamiseks ja hoidmiseks.

20 Töökoja kruntvärvi tüüp Tsinksilikaat Epoksiid Tsinkepoks Polüvinüül- KORRO SS KORRO E KORRO SE butüraal (ESIZ) (EPF) (EPZ) KORRO PVB (PVBF) Komponentide arv 2 2 2 1 Pealevärvimiskuiv / +23º C 24 h 10 h 6 h 2 h Kuiva värvikihi soovit. paksus, teor. µm 15 18 15 15 Tüüpiline kuivainesisaldus % 30 33 40 20 Teoreetiline katvus m 2 /l 20 18 27 13 Tabel 5.4 Töökoja kruntvärvide tüübivõrdlus Töökoja kruntvärv Sobivus koormustingimustesse 1) Sideaine tüüp Korrosiooni- C2 C3 C4 C5-I C5-M Kasut. vee või maa all tõrje pigment ilma katoodkatood-kaitseta kaitsega polüvinüül-butüraal kombineeritud + + + epoksiid kombineeritud + + + + (+) (+) (+) epoksiid tsinktolm + + + + + (+) (+) silikaat tsinktolm + + + + + (+) (+) + = sobiv 1) Värvide koostis vaheldub. Soovitav (+) = kontrollida sobivust värvi tootjalt kontrollida sobivust värvi tootjalt. = ei sobi Tabel 5.5 Töökoja kruntvärvide sobivus eri koormustingimustesse koos vastava värvikomplektiga (standard ISO 12944-5). Töök. kruntvärv Levinud töökoja kruntvärvide sobivus värvikomplektide kruntvärvidega 1) Sideaine tüüp Korr.tõrje alküüd kloor- vinüül / akrüül epoksiid 2) polü- silikaat / bituumen pigment kautšuk PVC uretaan tsinktolm polüvinüül-butüraal komb. + + + + (+) (+) + epoksiid komb. (+) + + + + (+) + epoksiid tsinktolm + + + + (+) + silikaat tsinktolm + + + + + + + + = sobiv 1) Värvide koostis vaheldub. Soovitav (+) = kontrollida sobivust värvi tootjalt kontrollida sobivust värvi tootjalt. = ei sobi 2) Kaasaarvatud epoksiidühendid, nt. kivisöetõrvaepoksiid Tabel 5.6 Töökoja kruntvärvide kokkusobivus värvikomplektidega (standard ISO 12944-5).

21 Objekt Nr Toiming TERASTÖÖ Keevitusõmblused 1 Keevitusšlakk eemaldatakse 2 Keevitustraadi otsad eemaldatakse Eeltöötluse kvaliteediaste 1 2 3 4 5 6 3 Kraabitavad keevituspritsmed eemaldatakse 4 Keevituspritsmed eemaldatakse 5 Lahtised poorid parandatakse 6 Servavigastused parandatakse 7 Teravad tipud tasandatakse Lõikepinnad 8 Kraabitavad ebatasasused eemaldatakse 9 Teravad servad ja tipud tasandatakse Vead teraspinnal 10 Põletusvigastused parandatakse 11 Teravad pinnavead tasandatakse PUHASTAMINE Värvitavad alad 1 Rasva, õli, tolmu, soolade, prügi eemaldus Keevitusõmblused ja ilma 2 Kerge terasharjaga harjamine töökoja kruntvärvita olevad kohad 3 Terasharjaga harjamine St 2 4 Terasharjaga harjamine (ainult tööjuhises näidatud erikohtades) St 3 1 2 3 4 5 6 5 Kerge liivapritsiga puhast. Sa 1 6 Hoolikas liivapritsiga puhast. Sa 2 Töökoja kruntvärviga töödeldud pindade liivapritsiga puhast. Ainult tööjuhises näidatud kohtades 7 Väga hoolikas liivapritsiga puhast. Sa 2½ 8 Kergelt 9 Hoolikalt 10 Väga hoolikalt 11 Liivapritsiga puhast. metallpuhtaks Sa 3 Tabel 5.7 Mehhaanilise eeltöötluse astmed ja nende saavutamiseks eeldatavad toimingud Standardi SFS 8145 lisas on 23 näidisfotot eeltöötlusastmete kvaliteedi visuaalseks hindamiseks. Kvaliteediastmed märgitakse tööjoonistele, - juhistele jm dokumentidesse järgmiselt: Töökoja kruntvärvi tunnused on: E = epoksiid PVBF = polüvinüülbutüraal EPZ = tsinkepoksiid ESIZ = tsinksilikaat Eeltöötlus Standardi tunnus Värvitav pind Töökoja kruntvärv Eeltöötlusaste SFS 8145 Fe ESIZ 4 Terastöö eeltöötlusastme määratlemisel on võimalik kasutada vaid tabeli algusosa: TERASTÖÖ. Näiteks: Terastöö tehakse SFS 8145/terastöö eeltöötluse kvaliteediastme 04 kohaselt.

22 6. KORROSIOONITÕRJEVÄRVID 6.1 Värvide koostis Värvide koostisse kuuluvad enamasti sideained, pigmendid, lahustid ja lisaained. Sideained Sideaine moodustab aluspinnale kinnituva värvikihi, mis sisaldab sideaine tõttu kleepuvaid pigmente. Sideaine määrab värvikihi omadused nagu nakkuvuse pinnaga, sisemise tugevuse ja keemilised omadused. Samuti sõltub sideainest värvi kuivamisviis. Värvide sideained on enamasti orgaanilised suurte molekulidega polümeerid ehk plastid või reaktsioonivõimelised värnitsvaigud, millest moodustub polümeere värvi kuivamisel. Olulise rühma moodustavad sünteetilised polümeerid ja vaigud. Sideaine kuivamisviisi põhjal jagunevad värvid füüsikaliselt ja keemiliselt kuivavateks. Värvide nimetused põhinevad sideainel, nt. alküüd-, epoksiid-, kloorkautðuk-, polüuretaan-, akrüül- või vinüülvärvid. Pigmendid Pigmendid on pulbrid, millest sõltub värvi toon ja katmisvõime. Korrosioonitõrjepigmendid on võimelised ka aeglustama või tõkestama korrosioonireaktsiooni. Lisapigmendid ehk täiteained mõjutavad värvikihi mitmeid omadusi, nt. kestvust, läiget, pintsliga värvitavust. Samuti tihendavad pigmendid värvikihti. Korrosioonitõrjevärve nimetatakse sageli pigmentide järgi, nt. tsinkepoksiid-kruntvärv. Lahustid Lahustite ülesandeks värvides on lahustada tahkeid värnitsvaike ja polümeere ning vähendada sideaine viskoossust. Lahustid lenduvad värvikihist peale värvimist, kuid mõjutavad siiski oluliselt värvikihi moodustumist ja omadusi. Lahustid on tuleohtlikud vedelikud ning enamik neist tekitab lendumisel aure, mis on tervisele ohtlikud. Väga kergestisüttiv (sümbol F+): süttimispunkt < 0º C Kergestisüttiv (sümbol F): süttimispunkt 0-21º C Süttiv (sümbolita): süttimispunkt 21-55º C Kui värvi süttimispunkt on üle 55º C, ei klassifitseerita seda süttivaks vedelikuks. Kui värvi süttimispunkt on 55 100º C, märgitakse see ära vaid seoses ladustamislubadega. Vedeldi Vedeldi on värvile vedeldamiseks lisatud lenduv vedelik. On olemas veega ja lahustiga vedeldatavaid värve. Värvide vedeldamisel tuleb alati järgida värvi tootja poolt antud juhiseid. Lisaained Värvid sisaldavad vähestes kogustes mitmeid lisaaineid. Lisaained on vajalikud värvide säilivuse ning pealekandmis- ja kuivamisomaduste parandamiseks. 6.2 Värvitüübid Värve võib liigitada mitmel viisil, nt. - kasutamisvormi põhjal - värvikihi moodustumisviisi põhjal - sideainete põhjal - pigmentide põhjal - kasutusmeetodite põhjal - kasutusala põhjal. Tabelis 6.1 on toodud sideaine põhjal nimetatud värvid, rühmitatuna kuivamisviisi ja koostise järgi. 6.2.1 Füüsikaliselt kuivavad värvid Füüsikaliselt kuivavate värvide sideaine on valmis polümeer. Värvikiht moodustub ilma keemilise reaktsioonita, kui sideaine molekulid nakkuvad peale lenduva värvikomponendi hajumist või sulatatud värvikihi jahtumist üksteise külge. Lahusti süttimispunkti põhjal jagunevad värvid järgmistesse süttivate vedelike klassidesse:

23 Füüsikaliselt kuivavad Õhu toimel kuivavad Vesilahuseline - akrüüllateks - vinüüldispersioon - polüuretaandispersioon Lahustipõhine - akrüül - kloorkautukð - vinüülkloriid - vinüültõrv - bituumen Lahustivaba - PVC-plastitsool Vesilahuseline - alküüd Lahustipõhine - õli - alküüd - epoksiidester - uretaanalküüd 6.2.1.1 Füüsikaliselt kuivavad lahustipõhised värvid Käesolevas käsiraamatus esindatud värvitüüpide lühendid vastavad standardile ISO 12944. Kloorkautðukvärvid CR Kloorkautðukvärvide sideainena kasutatakse kloorkautðuki ja kemikaalikindla pehmendi ehk vaigu segu. Kloorkautðukvärve kasutatakse krunt-, vahe- ja pinnavärvidena metall- ja betoonpindade katmiseks. Kloorkautðukikiht talub kemikaale pritsmetena, vett ja mõningaid kemikaalilahuseid ka uputuskoormuses. Ilmastikutaluvus on hea. Sideaine Lahustivaba - õli - alküüd Vesilahuseline 2-komponentsed värvid - epoksiid - polüuretaan Niiskuskõvastuvad - alkalisilikaat Kuumvärvid - alküüd - polüester - akrüül Akrüülvärvid AY Füüsikaliselt kuivavate akrüülvärvide sideainena kasutatakse kemikaalikindla akrüül-kopolümeraadi ja sobiva pehmendi segu. Akrüülvärve kasutatakse krunt-, vahe- ja pinnavärvidena ilmastikukindlates värvisüsteemides. Keemiliselt kõvastuvad Lahustipõhine 2-komponentsed värvid - epoksiid - epoksiidtõrv - polüuretaan - oksüraanester Niiskuskõvastuvad - etüülsilikaat - polüuretaan Kuumvärvid - alküüd - polüester Lahustivaba 2-komponentsed värvid - epoksiid - epoksiidtõrv - polüuretaan - polüuretaantõrv Pulbervärvid - epoksiid - akrüül - polüester - polüuretaan Vinüülvärvid PVC Vinüülvärvide sideainena kasutatakse vinüülkloriidi kopolümeraatide ja pehmendite segu. Vinüülvärve kasutatakse krunt-, vahe- ja pinnavärvidena kemikaali- ja ilmastikukindlates värvisüsteemides. Vinüültõrvad CTV Vinüültõrvavärvide sideainena kasutatakse kivisöetõrva ja vinüülvaigu segu. Vinüültõrva kasutatakse veealuste konstruktsioonide katmiseks. Tabel 6.1 Sideaine järgi nimetatud värvitüübid, rühmitatuna kuivamisviisi põhjal

24 6.2.1.2 Füüsikaliselt kuivavad lateksvärvid Füüsikaliselt kuivavate dispersioonvärvide (lateksite) sideaineks on polümeer, mis on dispergeerunud vees väga väikeste osakestena ( 0,05 0,25 µm). Vee lendudes värvikihist polümeeriosakesed sulavad kokku, moodustades ühtlase värvikihi. Metallpindade katmiseks mõeldud värvid sisaldavad korrosioonitõrjepigmente ja inhibiite. Polümeeridena kasutatakse harilikult akrülaatvaike. Lateksvärvide ilmastikutaluvus oh hea. Värvikiht on termoplastiline, kuid ei lahustu uuesti lahusti ega vee mõjul. Alküüdvärve kasutatakse nii sise- kui välistingimustes linna-, merelises ja tööstuskliimas. 6.2.3 Keemiliselt kuivavad värvid Keemiliselt kuivavate värvide puhul moodustub värvikiht reaktsioonis, kus vedel või pehmemolekuliline värnitsvaik võrgustub ja selle molekulide suurus kasvab. Võrgustunud värvikiht ei lahustu uuesti lahustite toimel ega pehmene oluliselt soojuse mõjul. 6.2.3.1 Kahekomponentsed värvid Kahekomponentsete värvide puhul toimub värvi komponentide vahel võrgustumisreaktsioon. 6.2.1.3 Füüsikaliselt kuivavad lahustivabad värvid Füüsikaliselt kuivavad lahustivabad värvid on kuumvärvid, mille värvikiht sulatatakse kõigepealt spetsiaalses ahjus, misjärel eseme jahtudes moodustub värvikile. Plastitsoolid (PVC) Plastitsoolide puhul on pulbrikujuline polümeer, harilikult polüvinüülkloriid (PVC), dispergeeritud vedelas pehmendis. Pealekandmise järel kuumutatakse plastitsoolikihti ahjus, mille käigus polümeer lahustub pehmendis. Peale jahtumist moodustub paks, sile, kulumiskindel värvikiht, millel on hea ilmastiku- ja kemikaalitaluvus. Plastitsoole kasutatakse ehitusplaatide plastikuga katmisel värvimiskonveieritel. 6.2.2 Õhu mõjul kuivavad värvid Õhu mõjul kuivavate ehk oksüdeeruvate värvide sideaineks on kuivav õli või selle tuletis. Õhu hapnik ühineb sideaine kaksiksidemetega ja algab võrgustumine. Alküüdvärvid AK Alküüdvärvide sideainena kasutatakse õlimodifitseeritud alküüd-, epoksiid- või uretaanvaiku. Alküüdvärvid (samuti nagu epoksiidestrid ja uretaanõlid) kõvastuvad õhus oleva hapniku vahendusel peale lahusti lendumist värvikihist. Värvikihi moodustumine eeldab vähemalt + 5º C temperatuuri. Alküüdvärve on nii lahustipõhiseid kui vesilahuselisi. Alküüd-kruntvärvides kasutatakse korrosioonitõrjepigmente. Pinnavärvides kasutatavad pigmendid peavad olema ilmastikukindlad. Lahustipõhised kahekomponentsed epoksiidvärvid EP Kahekomponentsete epoksiidvärvide plastikosa sisaldab eposkiidvaike ning kõvendi polüamiinivõi polüamiidituletisi. Peale komponentide segamist on värvi kasutamisaeg piiratud (nn. pot life). Värvikihi moodustumine eeldab üldjuhul temperatuuri vähemalt +10º C. Epoksiidkiht ei lahustu lahustite mõjul, nakkub hästi aluspinnaga ning on tugev ja elastne, mis tähendab head kulumiskindlust. Värvikiht talub hästi leeliseid, soolalahuseid, lahjasid happeid, õlisid, rasvu ja lahusteid. Ilmastikutaluvus on hea, kuigi pind muutub kiiresti tuhmiks ehk lubjastub. Kahekomponentsed epoksiidkruntvärvid pigmenteeritakse tavaliselt inertsete pigmentidega. Ilmastikukoormuse tingimustes kasutatakse ka korrosioonitõrjepigmente, nt tsinktolmu tsinkepoksiidvärvides (SE). Epoksiidvärvid EP Lahustivabade ja vähese lahustisisaldusega epoksiidvärvide ja pinnakatete sideainena kasutatakse vedelat epoksiidvaiku ja kõvendit. Värvide kasutusaeg on lühike. Värvid kantakse pinnale kahekomponentse pihustiga. Ühekordse värvimisega saavutatakse 250 500 µm kuiv värvikiht. Oksüraanestervärvid (mitteametlik lühend OX) Oksüraanestervärvid on lahustipõhised, kõrge kuivainesisaldusega värvid. Kahekomponentsete oksüraanestervärvide plastikosana kasutatakse oksüraanühendeid sisaldavaid õlisid, mille kõvendamiseks kasutatakse karboksüülhappeid sisaldavaid vaike.

25 Värvikiht kuivab toatemperatuuril halvasti, seetõttu kiirendatakse kuivamist enamasti kõvendamise teel +60º - +150º temperatuuril. Oksüraanestervärvid nakkuvad hästi teraspinnaga ning sobivad koos kruntvärviga ka teistele metallpindadele. Oksüraanestri ilmastikutaluvus on hea. Värvikiht on elastne ja talub lööke. Kemikaalitaluvus on hea. Otse metallpindadele kantav oksüraanestervärv on üldiselt varustatud korrosioonitõrjepigmentidega. Kivisöetõrva-epoksiidvärvid CTE Kivisöetõrva-epoksiidvärvid on kahekomponentsed värvid, kus sideainena kasutatakse epoksiidvaigu ja kivisöetõrva segu. Kivisöetõrva-epoksiidvärve kasutatakse uputuskoormuse puhul maa- ja veealustel objektidel. Polüuretaanvärvid PUR Polüuretaanvärvid on kahekomponentsed värvid. Plastikosana kasutatakse hüdroksiidisisaldusega vaiku ehk polüooli (akrüül-, polüester- või epoksiidvaik) ja kõvendina kas aromaatset või alifaatset isotsüanaatühendit. Värvikihi moodustumine toimub temperatuuril üle 0º C. Alifaatse kõvendiga saadakse ilmastikukindel pinnavärv. Polüuretaantõrvavärvid CTPUR sobivad veealusesse kasutusse. Tsinksilikaatvärvid ESI Tsinksilikaatvärvid on kahekomponentsed värvid, mille sideaineks kasutatakse orgaanilist silikaati. Värvi pigmendina kasutatakse tsinkpulbrit. Tsinksilikaatvärve kasutatakse ilmastikukoormust taluva pinnavärvi krundina või ainsa värvina välistingimustes või lahustimahutite pinnakatteks. 6.2.3.2 Kuumvärvid Kuumvärvide puhul moodustub värvikiht kõrgel temperatuuril (+140º C - +180º C), mille mõjul sideaine komponendid reageerivad üksteisega. Alküüdkuumvärvid Sideainena kasutatakse vähese õlisisaldusega alküüdaminovaiku. Polüesterkuumvärvid Sideainena kasutatakse polüestrit ja aminovaiku. 6.2.3.3 Pulbervärvid Keemiliselt kõvastuvate pulbervärvide sideainena kasutatakse epoksit, akrüüli, polüestrit ja polüuretaani. Pulber kantakse pinnale elektrostaatilise pihustiga. Lõplik värvikiht moodustub põletusahjus, kus pulber sulab ja polümeriseerub värvikihiks temperatuuril +160º C - +200º C. Lahustivabad polüuretaanvärvid PUR Lahustivabade polüuretaanvärvide sideaineks on vedel polüool ja isotsüanaat-kõvendi.

26 7. VÄRVISÜSTEEMID Värvisüsteem koosneb värvitavast pinnast, selle eeltöötlusest ning pinna kaitseks kasutatud värvide poolt moodustatud värvikihist. Värvisüsteemi võib kuuluda üks värv, mida kantakse pinnale üks või mitu korda, kuni saavutatakse piisava paksusega värvikiht. Tavaliselt kuulub värvisüsteemi siiski mitu värvi, millel on üksteist täiendavad funktsioonid. Vastavalt kasutusjärjekorrale nimetatakse värve krunt-, vahe- ja pinnavärvideks. Korrosioonitõrjevärvisüsteemi korrosioonitõrjemehhanism põhineb takistusinhibitsioonil, anoodsel või katoodsel inhibitsioonil või katoodsel kaitsel. Värvisüsteemi värvid toimivad enamasti kahel mehhanismil nimetatud kolmest. Nt. pinnavärv võib toimida takistusinhibiitorina ja kruntvärv katoodselt. Mõnikord kasutatakse korrosioonitõrjepigmente kõigis kihtides. 7.1 Värvisüsteemi tähistus Standardi ISO 12944 5. osas on toodud värvisüsteemide tähistusviisid. Värvisüsteeme, mida on kirjeldatud standardi tabelites A.1 A.9, võib tähistada järgmiselt (näitena süsteem S1.01 tabelist A.1): SFS-EN ISO 12944-5/S1.01. Juhtumitel, kus sama süsteemikoodi all on mitmeid või erinevaid sideaineid, peab identifikaator sisaldama sideaine tüübi koodi ja see tuleb kujul (näide tabeli A.2 süsteemist S2.09): SFS-EN ISO 12944-5/S2.09 AK/AY. Standardi tabelites A.1 A.9 näidatakse nummerdatud värvisüsteemide kohta - värvitav aluspõhi (Fe/Zn) ja selle eeltöötlusaste - värvikihtide sideaine, tüüp, kihtide arv ja kihi nominaalpaksus - värvikihtide koguarv ja kogupaksuse nominaalväärtus - ennustatav kestvusklass tabeli koormustingimustes. Soomes kasutatakse korrosioonitõrjevärvimises kindlakskujunenud mõistet värvimissüsteem (maalausjärjestelmä), mis moodustub värvitavast aluspinnast koos eeltöötlusega ning pinna kaitsmiseks kasutatavate värvide poolt moodustatud värvikihist ehk värvikomplektist (maaliyhdistelmä). Rahvusvaheline standard ISO 12944 kasutab mõistet värvisüsteem (paint system), mis tähistab nii värve kui värvimist jm töötlust. Soomes soovitatakse värvisüsteemide tähistamiseks koodi, mis koosneb standardi ISO 12944 osa 5 punktis 5.8 toodud tähistusest, mida täiendavad (sulgudes) värvitüübi tunnuse, värvi kogupaksuse nominaalväärtuse, värvikihtide arvu, aluspinna materjali ja selle eeltöötluse koodid. Värvi sideaine kood esitatakse vastavalt standardi ISO 12944 osale 5 (vt. käsiraamatu tabel 2.1). Pinna eeltöötlusastmed tähistatakse standardi ISO 8501-1 kohaste astmetena (vt. käsiraamatu ptk. 5, VÄRVITAVA PINNA EELTÖÖTLUS). Kuiva kihi nominaalpaksus esitatakse mikromeetrites. Aluspinna materjali tähistatakse metallkonstruktsiooni peamise koostisaine keemilise sümbolina, nt Fe = raud Zn = tsink. Näiteid tähistuste kohta: SFS-EN ISO 12944 5/S1.01 (AK 100/2 Fe Sa 2½) SFS-EN ISO 12944 5/S1.09 AK/AY (AKAY 160/2 Fe St 2) Standard ISO 12944 eeldab, et juhul, kui värvikomplekt ei kuulu standardi tabelites A.1 A.9 esitatud komplektide hulka, tuleb anda kõik andmed pinna eeltöötluse, värvitüübi, kuiva kihi nominaalpaksuse ja kihtide koguarvu kohta. Värvisüsteeme võib sel juhul tähistada käesolevas soovituses esitatud viisil, ilma viiteta tabeli koodile. 7.2 Värvisüsteemi valik Üldjoontes võib öelda, et värvisüsteemi kuuluvad värvid peavad sobima objekti asukoha tingimustega ja taluma objektile suunatud koormusi. Samuti peavad värvid sobima omavahel, kasutusel oleva pinnapuhastusmeetodiga ja värvimistingimustega. Värvid peavad moodustama piisavalt paksu kaitsekihi ja andma pinnale majanduslikult tulusa korrosioonikaitse.

27 7.2.1 Koormusklassid Värvide valiku esmaseks kriteeriumiks on objekti kaitsmisvajadused. Värvid peavad taluma ka konstruktsioonide valmistamise ja paigaldusega seotud koormusi. Objektil valitsevate tingimuste kirjeldamiseks kasutatakse standardi ISO 12944 osa 2, kus keskkonnatingimused on vastavalt metalli korrosiooni mõjutavatele teguritele jagatud koormusklassidesse C1 C5 ja Im1 Im3, vt. ptk.2. Siseruumides üldjuhul valitsevad keskkonnatingimused kuuluvad koormusklassidesse C1 ja C2, eeldusel, et neis ruumides pole lisaks niiskusele olulisel määral teisi korrosioonitegureid. Välistingimustes valitsevad keskkonnatingimused kuuluvad koormusklassidesse C2 C5. Vastavalt õhu saastatusele liigitatakse paikkonna ilmastik maakliimaks või linna, mereliseks või tööstuskliimaks. Lisaks eeltoodud koormusklassidele esineb spetsiaalkoormusi, nt. keemia-, paberi- ja tselluloositööstuses, sildadel ning maa- ja veealustel konstruktsioonidel. Tüüpilised eritingimustes esinevad korrosioonitegurid on söövitavad gaasid, kemikaalitolm ja pritsmed, bioloogiline, mehhaaniline ja temperatuurikoormus ning uputuskoormused. Spetsiaalkoormustele mõeldud värvisüsteeme käsitleb Teknose käsiraamat Värvisüsteemid tööstusliku tootmise ja korrosioonitõrje tarbeks. 7.2.2 Eeltöötlus- ja värvimistingimused Värvisüsteemi valikul tuleb arvesse võtta ka eeltöötlus- ja värvimistingimusi. Kui objekti asukoht või majanduslikud põhjused piiravad eeltöötlust või värvimist, valitakse värvisüsteem nii, et värvid sobiksid reaalselt võimaliku eeltöötlusega ja värvimistingimustega ning täidaksid samas parimal võimalikul viisil objekti kaitsevajadusi. Teknos Winteril on värvisüsteeme nii tehasetingimustes kui objektil värvimiseks. 7.2.3 Ökonoomsus Korrosioonitõrjevärvimine on investeering, mille eesmärgiks tuleks seada võimalikult ökonoomselt sooritatud värvimine, mis peab vastu planeeritud aja jooksul. Kuigi värvide osakaal värvimistööde üldkuludes on üldjuhul vaid 15 30%, võib värvide õige valik olla eriti oluline just majanduslikust aspektist. Näiteks tehase- või värvimistöökoja tingimustes kiiresti kuivavad värvid lühendavad värvimistöödele kuluvat aega ja tõstavad värvimistöökoja jõudlust. Keskkonna koormusklassi määramisel pööratakse erilist tähelepanu objekti vahetus läheduses olevatele korrosiooniteguritele. Nimetatud lähiümbrusel (mikrokliimal) on korrosioonitõrje seisukohalt olulisem tähtsus kui piirkonna üldistel tingimustel (makrokliimal). Soome kliima on põhitüübilt jahe ja niiske. Võrreldes paljude tööstusriikidega on Soome kliima puhas. Kuna ka põhimõtteliselt sama tüüpi värvid võivad oma kasutusomadustelt ja kestvuselt üksteisest erineda, on tähtis valida värvisüsteem, mille kohta on olemas positiivsed kasutuskogemused. Teknos Winteri üldlevinud värvisüsteemid, mille kasutamisest on olemas positiivsed kogemused, on esitatud käsiraamatus Värvisüsteemid tööstusliku tootmise ja korrosioonitõrje tarbeks

28 8. VÄRVIMISTÖÖ TEOSTAMINE Värvi pealekandmisel on värvimistulemuse kvaliteedi ja vastupidavuse seisukohalt oluline mõju. Värvimistöö peab olema tehtud professionaalselt, õigetes värvimistingimustes ning järgides värvi tootja poolt antud juhiseid. 8.1 Värvimismeetodid Värvid kandmiseks aluspinnale kasutatakse eri meetodeid. Enamkasutatavad meetodid on värvimine pintsli ja rulliga, värvi pihustamine, detaili kastmine värvilahusesse, kardinvärvimine ja valtsvärvimine. Värvimismeetodi valikul võetakse arvesse järgmisi tegureid: - värvimiskoht - värvitavate objektide kuju, suurus, hulk ning tootmistöö rütm - värvitüüp - värvitoonide hulk - ohutus- ja keskkonnategurid. 8.1.2 Värvimine värvirulliga Värvitulli abil värvimist kasutatakse sageli pintsliga värvimise asemel, kuna see on kiirem meetod. Värvirulli abil värv valtsitakse pinnale, mitte ei hõõruta nagu pintseldamise puhul. Värvirull ei sobi väikeste, ebatasaste või halvasti puhastatud pindade värvimiseks, eriti kui pinnal on roostet või tolmu. Värvikiht jääb sel juhul mustuseosade peale ega nakku korralikult aluspinnaga. Lisaks on värvirulliga raske saavutada ühtlast ja piisavat värvikihi paksust. Seetõttu on värvirull eelkõige suurte siledate plaatpindade värvimisvahend pinnavärvide pealekatmiseks ning seda ei soovitata kruntvärvimiseks. 8.1.1 Värvimine pintsliga Värvimine pintsliga on vanim seni kasutuselolev värvimismeetod. Pintsliga värvimise eeliseks on värvi hea tungimisvõime värvitava pinna pooridesse. Pintsliga värvimine on siiski aeglane ja seetõttu suhteliselt kallis. Suurte pindade värvimisel pintsliga ei saavutata piisavalt ühtlast ja kvaliteetset pinda. Värvikiht jääb õhem kui nt. kõrgsurvepihustiga värvimisel. Joonis 8.2 Värvirullide tüüpe: mohäär- ja kunstvillakattega, painutatud varrega värvirull. 8.1.3 Värvimine pihustiga Pihustite abil värvimine on tänapäeval enimkasutatud suurte pindade värvimismeetod. Eri otstarveteks on loodud eri pihustitüüpe. Püstolvärvimine Õhkpihustus ehk püstolvärvimine on vanim pihustusvärvimismeetod. Seda kasutatakse endiselt rohkesti juhtudel, kui värvimise põhieesmärgiks on objekti välisilme parandamine. Joonis 8.1 Pintslite tüüpe: ümarpintsel, tasandus- ja painutatud varrega pintsel. Püstolvärvimisel söödetakse värv kas hüdrostaatilise või väikese kõrgsurve abil värvipüstoli otsiku keskele. Otsikust väljuv värvijuga hajutatakse mitmelt poolt värvile suunatud õhujugade abil peeneks uduks. Otsikust väljuva värvi hulka saab reguleerida nõelventiili ja otsiku suuruse abil. Värvijoa vorm sõltub õhujugade suunast ja tugevusest.

29 värvikolbide pindalade suhtest. On ka seadmeid, milles kasutatakse elektri- või sisepõlemismootori jõul töötavat membraan- või kolbpumpa. Neid kasutatakse enamasti ehitusvärvimisel või objektidel, kus suruõhk pole kättesaadav. Kõrgsurvepihusti otsiku ava läbimõõt surve määravad ajaühikus läbi otsiku kulgeva värvi hulga. Igal otsikul on iseloomulik pihustusnurk, mis määrab värvi pihustuslaiuse. Otsiku kulumisel muutub nii ava läbimõõt kui pihustusnurk. Värvide tootekirjeldustes on toodud igale konkreetsele värvile sobivad kõrgsurvepihustite näitajad. Tabelis 8.1 on toodud mõnede pihustiotsikute tähistused. Joonis 8.3 Värvipüstolid. Püstolvärvimine vajab suruõhku ja värvi vedeldamist, mis omakorda toov kaasa rohkesti värviudu, mis lisab möödapihustamisohtu. Normaalsete pinnavärvide puhul saavutatakse ühtlane ja sile värvipind. Siiski pole püstolvärvimisega võimalik saavutada paksu kuiva värvikihti, kuna värvipüstolis kasutamiseks tuleb värvi suhteliselt palju vedeldada. Värvipüstolit ei ole soovitav kasutada juhtudel, kui värvitav objekt on keeruka konstruktsiooniga. Värviudus sisalduv õhk takistab värvi tungimist kitsastesse nurgakohtadesse ja pooridesse (joonis 8.5). Püstolvärvimist nimetatakse ka madalsurvevärvimiseks. Püstolvärvimise peamised eelised: - värvijoa kuju on võimalik reguleerida - pole liikuvaid detaile - kvaliteetne värvipind - soodne hind - värvitooni vahetamine kiire Puudustena võib välja tuua: - ei sobi kõigi värvitüüpidega - nurkade ja keerukate konstruktsioonide värvimine raske - suur vedeldusvajadus. Õhuvaba pihusti (kõrgsurvepihusti) Kõrgsurvepihusti on enimkasutatud värvimismeetod tööstuslikul pinnatöötlusel jm korrosioonitõrjevärvimisel. Värvi pihustamine läbi kõrgsurvepihusti põhineb suurel rõhkude vahel, mis tekib värvi surumisest suure rõhu all läbi peene otsiku. Selliselt tekkiv värviudu on piisavalt peen ja selle kiirus on suur ka udu kokkupuutel värvitava detaili pinnaga. Kuna vastas pole õhkpatja, pääseb värv vabalt nurkadesse ja tungib ka pinnal olevate pooride põhja (joonis 8.5). Kõrgsurvepihustis saavutatakse vajalik rõhk üldjuhul kõrgsurvepumbaga, mis tõstab siseneva õhu rõhu 20 60 kordseks, sõltuvalt õhu- ja Joonis 8.4 Kõrgsurvepihustuse tööpõhimõte Kõrgsurvepihusti valikul tasub pöörata tähelepanu vooliku pikkusele, rõhusuhtele, värvimiskoha tingimustele ja liitrivõimsusele. Otsustamisel tuleks arvesse võtta ka suruõhusüsteemi normaalrõhku, enamkasutatavaid värvitüüpe ning värvimisvajadusi. Harilike värvide pealekandmiseks ilma vedeldamata on vaja rõhku 120 160 kp/cm 2. Paljud paksukihilised värvid ja vähese lahustisisaldusega pinnakatted nõuavad ühtlase värvikihi saavutamiseks rõhku 200 250 kp/cm 2. Värvi tuleks alati pihustada väikseima võimaliku rõhuga, et lõpptulemus oleks ökonoomne ja kahju keskkonnale võimalik väike. Kasutades pihusti lisaseadmena sobivat värvisoojendit, on värvimisrõhku võimalik märgatavalt vähendada. Joonis 8.5 Kõrgsurvepihustus (vasakul) annab nurkades parema värvimistulemuse kui värvipüstol (paremal).

30 Kõrgsurvepihusti peamised eelised on: - sobib enamikule värvidest - suur jõudlus - vähene värvi vedeldamise vajadus - suur kuiva värvikihi paksus - vähene värviudu Puudustena võib märkida: - suur vooliku rõhk - värvipinna välisilme pole alati nii hea kui värvipüstolit kasutades - ei sobi väikeste värvikoguste pealekandmiseks. Õhu kaasabil toimuv kõrgsurvepihustus Õhuvaba kõrgsurvepihustusega toimuva värvimise lõpptulemust võib parandada värvipüstoliga, millesse tuleb õhku. Selliseid kombineeritud kõrgsurve-värvipihusteid müüakse tootenimedega Airmix, Aircoat, Airflow, Airassistant jne. Kõigi nende ühine omadus on, et värvipüstolist tuleva värvijoa omadusi võib reguleerida ja muuta spetsiaalselt reguleeritava õhuvooluga. Lõpptulemusena paraneb värvimise kvaliteet ja raskesti tasanduvad värvid jätavad ühtlase kihi. Sellist kombineeritud värvipüstolit võib kasutada ka ilma reguleeritava õhuta, kui selleks puudub vajadus. Kuna pihustussurvet on võimalik õhuvoolu abil reguleerida, sobib kombineeritud kõrgsurvepihusti hästi ka elektrostaatiliseks värvimiseks. Elektrostaatiline pihusti Nii vedelate kui pulbervärvide pealekandmiseks on välja töötatud ka elektrostaatilisi pihusteid. Generaatori abil luuakse värvitava pinna ja värvijoa vahele kõrge alalisvoolupinge (60 100kV). Värv või värvipulber pihustatakse värvipüstolis tsentrifugaaljõu, õhkpihustuse või kõrgsurvega. Elektriväljas saab värv või pulber laengu ja imendub maandatud detaili pinnale. Pulbervärvimise puhul jõuab detailist mööda läinud pulber tsüklonite kaudu kogumisnõusse ning seda võib uuesti kasutada (joonis 8.7). Elektrostaatiliste pihustite kõrval on pulbervärvimises võimalik kasutada ka ilma välise pingeallikata toimivaid, hõõrdeelektril põhinevaid pihusteid (joonis 8.8). Kahekomponentne pihusti Lahustivabade pinnakatete kõvastumisreaktsioon on nii kiire, et selliste värvide jaoks on olemas spetsiaalsed kahekomponentsed pihustid (joonis 8.9). Need pumpavad kõvendi ja plastosa spetsiaalsetest mahutitest ning segavad komponendid õiges vahekorras vahetult enne kõrgsurvepihustisse jõudmist. Joonis 8.6 Õhu kaasabil toimiva kõrgsurvepihusti tööpõhimõte.

31 Õhu liikumine Vabad ioonid Elektrood Elektriväli Pihustusõhk Transportiv õhk Õhu eemaldumine Kõrgepinge allikas Laetud osakesed Laadimata Pulbri-õhusegu osakesed Pulbrivoolik Maandatud detail Õhutamine Joonis 8.7 Kõrgepingega töötav pulbervärvipihusti. Pulbriosakesed Laetud osakesed Pihustusõhk Laadimistoru Otsikute kinnitus Transportiv õhk Õhu eemaldamine Pulbrivoolik Otsikud Laetud osakesed Õhu vool Maandatud detail Õhutamine Joonis 8.8 Hõõrdeelektriga töötav pulbervärvipihusti. Õhu sissevool Rõhualandusventiil Doseerimispump Elektriline värvi eelsoojendi Õhu sulgemisventiilid Söötepumbad Plastmass- osa Lahustiventiil loputuseks Plastmassosa Lahustipump Kõvendi Värvipüstol Kõvendi Segamiselement Joonis 8.8 Kahekomponentse värvipihusti tööpõhimõte.

32 Ava suurus ümardatuna Pihust. nurk Joa laius mm *) l/min 1kg 140 Atm *) Delavan Ecco DeVilbiss Graco püsiv pöörlev püsiv pöörlev püsiv pöörlev püsiv pöörlev 0,009 0,23 20 163-209 221-209 25 140 C925 B-3-C925 40 178-0,30 C940 B-4-C940 EX-40-09 EXR-409 163-409 221-409 0,011 0,28 20 EX-20-11 163-211 221-211 25 140-0,40 C1125 C-3-C1125 6803 6827 112500 031100 40 178-0,45 C1140 C-4-C1140 6803 6827 EX-40-11 EXR-411 163-411 221-411 114000 041100 60 EX-60-11 163-611 221-611 65 254 ~0,50 C1165 C-6-C1165 6803 6827 116500 061100 0,013 0,33 20 EX-20-13 163-213 221-213 25 140 ~0,55 C1325 D-3-C1325 6803 6827 132500 031300 40 203 ~0,68 C1340 D-4-C1340 6803 6827 EX-40-13 EXR-413 163-413 221-413 134000 041300 60 EX-60-13 EXR-613 163-613 221-613 65 279 ~0,75 C1365 D-6-C1365 6803 136500 6827 061300 80 330 ~0,80 C1380 D-7-C1380 6803 6827 163-813 138000 071300 0,015 0,38 40 203 ~0,85 C1540 E-4-C1540 6803 6827 EX-40-15 EXR-415 163-415 221-415 154000 041500 60 EX-60-15 EXR-615 163-615 221-615 65 305 ~0,90 C1565 E-6-C1565 6803 156500 6827 061500 80 356 ~0,95 C1580 E-7-C1580 6803 EX-80-15 EXR-815 163-815 158000 0,018 0,46 65 330 ~1,40 C1865 G-5-C1865 6803 6827 186500 061800 80 381 ~1,50 C1880 G-5-C1880 6803 6827 188000 081800 0,019 0,48 60 EX-60-19 EXR-619 163-619 221-619 80 EX-80-19 163-819 221-819 0,021 0,53 80 432 ~1,90 C2180 J-6-C2180 6803 6827 EX-80-21 EXR-821 163-821 221-821 218000 082100 0,025 0,63 80 EX-80-25 163-825 0,026 0,66 80 470 ~2,90 C2680 L-6-C2680 6803 268000 0,027 0,68 90 163-927 0,031 0,79 80 470 ~4,30 C3180 L-5-C3180 6803 3180 90 163-931 *) Pihustuskaugus 300 mm. Pihustatava aine viskoossus 20 s, Zahn cup nr. 4. Tabelis toodud näitajad pärinevad Delavani kataloogist. Tabel 8.1 Mõnede pihustitootjate poolt antud pihustiotsikute tähised. 8.1.4 Detailide kastmine värvilahusese Detailide kastmine värvilahusesse on seeriatoodanguna valmistatavate detailide kiire värvimismeetod, mille eelisteks on vähene värvikadu. Värvitavad detailid kastetakse värvinõusse kas ühekaupa, kimbuna, vastaval raamil, võrkkorvis (väikesed detailid) vms. Värvimisnõu mõõtmed valitakse vastavalt värvitavate detailide suurusele. Suuremad nõud on varustatud pumpadega, mis sadestumise vältimiseks pumpavad värvi pinnalt nõu põhja. Värvimisnõudel peab alati olema korralik kaas, mis tuleb värvimiste vaheajal hoida suletuna. Värvimisruumide osas antakse juhiseid standardis SFS-3358, Värvimine ja värvi kuivamine. Kastevärvimiseks sobivad selleks otstarbeks valmistatud füüsikaliselt või oksüdeerumise teel kuivavad värvid ning samuti kuumvärvid. Kahekomponentseid reaktiivvärve ei ole võimalik kasutada nende lühikese kasutusaja tõttu. Tavaliselt saavutatakse ühe kastmiskorraga kihipaksus u. 30 µm. Keeruka kujuga detailide puhul ei anna kastevärvimine üldiselt puhast tulemust, kuna avad, väljaulatuvad osad jms põhjustavad kergesti valgumisjälgi.

33 Elektrikastevärvimine Elektrikastevärvimine (elektro- ja kataforees) on värvimismeetod, mille puhul värvitav detail lülitatakse alalisvooluringi kas anoodina või katoodina, värvimisnõu toimides teise poolusena. Värvina kasutatakse vesilahuselist spetsiaalvärvi. Värviosakesed saavad elektrilaengu, liiguvad värvitavale detailile, sadestuvad ja moodustavad ühtlase tugevusega u. 30 µm paksuse kihi. Meetodit kasutatakse autode värvimisel kruntvärvi pealekandmismeetodina ning kodumasinate tootmisel. Elektrostaatiline pulberkastevärvimine Pulbervärvitav detail kastetakse nõusse, kus on fluidaalne pulber. Nõus on elektroodid, mida mööda elektrivool kulgeb läbi pulbri maandatud detailini, mille külge pulber elektrivoolu mõjul nakkub. Pulbervärvi kihipaksust on võimalik reguleerida elektrivoolu tugevuse abil. Keerlevasse pulbrisse kastmine Keerlevasse pulbrisse kastmist kasutatakse pulbervärvimise ühe meetodina. Pulber pannakse keerlema värvimisnõu poorse põhja kaudu tuleva õhuvoolu abil. Eelkuumendatud detailid kastetakse keerlevasse pulbripilve, nii et pulber nakkub kuuma detaili külge. Detail tõstetakse värvimisnõust välja, kuumutatakse ahjus ja jahutatakse. Meetod sobib eelkõige termoplastiliste pulbervärvide pealekandmiseks. õhuniiskuse madalal väärtusel. Värvimine sooritatakse vahetult peale puhastamist, et pind ei hakkaks uuesti roostetama ja värvikiht tuleks puhtale pinnale. Mõned värvid sobivad kasutamiseks ka kõrgema suhtelise õhuniiskuse tingimustes, kuna sisaldavad niiskuskahjustusi vähendavaid ühendeid. Selliste toodetega niiskeid pindu värvides saadakse kõige parem tulemus pintsliga värvimisel. Suhteline õhuniiskus mõjutab eri viisil eri värvide kuivamis- ja värvikihi moodustumisnäitajaid. Värvide tootekirjeldustes on toodud suhtelise õhuniiskuse soovituslikud maksimumväärtused. Kui metallpinna temperatuur on madalam ümbritsevast temperatuurist, võib teatud juhtudel tekkida pinnale kondensatsioon ka suhtelise õhuniiskuse madala näitaja korral. Seetõttu pole alati otstarbekas nõuda suhtelise õhuniiskuse teatud väärtust, vaid olulisem on, et metallpinna temperatuur ületab piisavalt (3º C) õhu kastepunkti. 8.2 Värvimistingimused Puhastus- ja värvimistööd tuleb sooritada vastavalt värvi tarnija poolt antud juhistele. Kui värv tuleb pinna küljest lahti, on põhjuseks harilikult asjaolu, et värv on kantud niiskele, märjale või jäätunud pinnale. Värvimise ja värvi kõvastumise ajal peab õhutemperatuur olema piisavalt kõrge, et värv saaks kuivada. 8.2.1 Suhteline õhuniiskus ja kastepunkt Veeaure sisaldavas õhus katab metalli pinda väga õhuke veekiht. Korrosiooni seisukohalt oluliseks muutub antud veekiht siis, kui vesi hakkab tihenema aurust vedelikuks. Puhastel, läikivatel metallpindadel toimub see siis, kui saavutatakse 100% suhteline õhuniiskus, nt. temperatuuri langedes kastepunktini. Karedatel või ebapuhastel pindadel võib mainitud tihenemine toimuda märgatavalt varem. Nt. liivapritsiga puhastatud teraspinnal algab sööbimine, kui suhteline õhuniiskus on 60 70%. Seetõttu tuleb pritspuhastus sooritada suhtelise Joonis 8.10 Kastepunkti määramise ketas Kastepunktiks nimetatakse õhutemperatuuri, milleni õhku tuleks jahutada, et selle suhteline niiskus tõuseks 100%-ni. Kui õhutemperatuur on alla 0º C, tuleb kontrollida, et metallpinna temperatuur oleks kõrgem, kuna vastasel korral võib pinnal olla jääkiht. Pinnatemperatuuri mõõtmiseks on olemas spetsiaalsed pinnatermomeetrid. Tabeli 8.2 väärtusi kasutades võib joonistada joonisel 8.11 oleva kõvera, kust on näha värvitava konstruktsiooni väikseim lubatud pinnatemperatuur sõltuvalt ümbritseva õhu temperatuurist ja suhtelisest õhuniiskusest. Graafikult võib välja lugeda ka vastava kastepunkti.

34 8.2.2 Õhutemperatuuri mõju värvide kuivamisele Temperatuur mõjutab oluliselt värvi kuivamisaega ja värvikihi moodustumist. Rusikareegel on: mida kõrgem temperatuur, seda kiirem kuivamine. Eriti keemiliselt kuivavate ja oksüdeeruvate värvide kuivamine kiireneb oluliselt temperatuuri tõusmisel. Tootekirjeldustes on toodud kuivamisajad ning värvimise ajal nõutav miinimumtemperatuur. Mõned värvitüübid, nagu füüsikaliselt kuivavad kloorkautðuk-, vinüül- ja bituumenvärvid kõvastuvad ka miinustemperatuuridel, kuid värve tuleb enne värvimist kindlasti hoida soojemas ruumis, et töö käigus poleks vaja kasutada asjatult palju vedeldit. Oksüdeerumise teel kuivavad värvid, nt õli- ja alküüdvärvid, kõvastuvad madalatel temperatuuridel väga aeglaselt. Värvimistöid tuleks vältida, kui õhutemperatuur on alla +5º C. Sama puudutab ka wash primer eeltöötlust. Epoksiid- jm reaktiivvärvid võrgustuvad väga aeglaselt, kui õhutemperatuur on alla +10º C. Temperatuuril alla +10º C tuleb kasutada spetsiaalepoksiidvärve, mis sobivad kasutamiseks madalatel temperatuuridel ning võrgustuvad temperatuuril kuni 5º C. Võrgustumine sellisel temperatuuril on loomulikult aeglane. Kui temperatuur tõuseb üle 0º C, on võrgustumine juba selgelt kiirem. Kuigi mitmed epoksiidvärvid tunduvad kõvad juba peale lahusti lendumist, tuleb meeles pidada, et värvikiht saavutab oma lõpliku vastupidavuse alles siis, kui võrgustumisreaktsioon on kulgenud lõpuni. Liiga kõrged temperatuurid ei ole samuti soovitavad. Lahusti liiga kiire lendumine võib põhjustada värvikihi pooristumist ja halba nakkuvust aluspinnaga. 8.2.3 Värvimine tehasetingimustes On soovitav, et korrosioonitõrjevärvimine toimuks võimalusel köetud siseruumides või välistingimustes soojal aastaajal kuiva ilmaga. Areng kulgeb selgelt tehasetingimustes värvimise suunas, st. värvimis- ja korrosioonitõrjetöid püütakse viia eemale konstruktsioonide paigalduskohtadest ja ehitusplatsidelt.

35 Õhutemp. Õhu kastepunkt ( C) suhtelise õhuniiskuse eri väärtuste korral ( C) 50% 55% 60% 65% 70% 75% 80% 85% 90% 5-4,1-2,9-1,8-0,9 0 0,9 1,8 2,7 3,6 6-3,2-2,1-1 -0,1 0,9 1,8 2,8 3,7 4,5 7-2,4-1,3-0,2 0,8 1,8 2,8 3,7 4,6 5,5 8-1,6-0,4 0,8 1,8 2,8 3,8 4,7 5,6 6,5 9-0,8 0,4 1,7 2,7 3,8 4,7 5,7 6,6 7,5 10 0,1 1,3 2,6 3,7 4,7 5,7 6,7 7,6 8,4 11 1 2,3 3,5 4,6 5,6 6,7 7,6 8,6 9,4 12 1,9 3,2 4,5 5,6 6,6 7,7 8,6 9,6 10,4 13 2,8 4,2 5,4 6,6 7,6 8,6 9,6 10,6 11,4 14 3,7 5,1 6,4 7,5 8,6 9,6 10,6 11,5 12,4 15 4,7 6,1 7,3 8,5 9,5 10,6 11,5 12,5 13,4 16 5,6 7 8,3 9,5 10,5 11,6 12,5 13,5 14,4 17 6,5 7,9 9,2 10,4 11,5 12,5 13,5 14,5 15,3 18 7,4 8,8 10,2 11,4 12,4 13,5 14,5 15,4 16,3 19 8,3 9,7 11,1 12,3 13,4 14,5 15,5 16,4 17,3 20 9,3 10,7 12 13,3 14,4 15,4 16,4 17,4 18,3 21 10,2 11,6 12,9 14,2 15,3 16,4 17,4 18,4 19,3 22 11,1 12,5 13,8 15,2 16,3 17,4 18,4 19,4 20,3 23 12 13,5 14,8 16,1 17,2 18,4 19,4 20,3 21,3 24 12,9 14,4 15,7 17 18,2 19,3 20,3 21,3 22,3 25 13,8 15,3 16,7 17,9 19,1 20,3 21,3 22,3 23,2 26 14,8 16,2 17,6 18,8 20,1 21,2 22,3 23,3 24,2 27 15,7 17,2 18,6 19,8 21,1 22,2 23,2 24,3 25,2 28 16,6 18,1 19,5 20,8 22 23,2 24,2 25,2 26,2 29 17,5 19,1 20,5 21,7 22,9 24,1 25,2 26,2 27,2 30 18,4 20 21,4 22,7 23,9 25,1 26,2 27,2 28,2 Tabel 8.2 Kastepunkti, õhutemperatuuri ja suhtelise õhuniiskuse vaheline suhe Tabeli 8.2 ja joonise 8.11 allikana on kasutatud standardit ISO 8502-4:1993(E), Preparation of steel substrates before application of paint and related products. Tests for the assessment of surface cleanliness. 4 osa pealkiri on: Guidance of the estimation of the proability of condensation prior to paint application. Kõnealune standard annab juhiseid, kuidas hinnata, kas värvitavale pinnale tekib kondensatsiooni ja kas värvimistingimused on sobivad. Suhteline õhuniiskus, õhutemperatuur ja pinnatemperatuur on värvitava pinna kastepunkti (kondenseerumise) hindamise alusteks. Praktiliselt mõjutavad seda protsessi veel värvitava pinna soojusjuhtivus, päikese soojuskiirgus, õhuvool värvitaval pinnal ning võimalike pinnal olevate hügroskoopsete ainete tüüp ja hulk. Üldreeglina peab värvitava pinna temperatuur olema vähemalt 3º C üle õhu kastepunkti enne värvimist, samuti värvimise ja värvi kuivamise ajal, kui värvi tootja pole andnud teistsuguseid soovitusi. Õhu kastepunkti arvutamiseks kasutatakse standardi ISO 8502-4 kohast valemit.

36 Madalaim lubatud pinnatemperatuur Õhu kastepunkt, º C Õhutemperatuur Suhteline õhuniiskus, % (Ö) 1 Joonis 8.11 Õhutemperatuuri, suhtelise õhuniiskuse, õhu kastepunkti ja lubatud pinnatemperatuuri suhe. Näide madalaima lubatud pinnatemperatuuri arvutamise kohta ülaltoodud tabelist: 1. Mõõta suhteline õhuniiskus: 80% 2. Mõõta õhutemperatuur 20º C 3. Lugeda tabelist õhu kastepunkt: 16,4º C 4. Värvitava pinna temperatuur peab olema vähemalt 3º C üle õhu kastepunkti enne värvimist, samuti värvimise ja värvi kuivamise ajal ehk näites toodud juhtumil 19,4º C

37 8.3 Värvikihi paksus ja selle mõõtmine 8.3.1 Kihipaksus Värvikihi kogupaksus sõltub keskkonna koormusklassist, värvitüübist ja värvipinna soovitud kestvusest. Kihipaksused esitatakse värvimisstandardites ja juhendites kihi nominaalpaksusena. Pinna profiili arvessevõtmist kihipaksuse mõõtmisel määratletakse eri standardites eri viisil, mistõttu tuleb alati selgitada, missuguse määratlusega on tegemist. 8.3.2 Märja värvikihi paksuse mõõtmine Värvimistöö ajal võib märja värvikihi paksust mõõta kamm- (joonis 8.12) või ketas -tüüpi (joonis 8.13) mõõturite abil. Mõõtmine toimub vahetult peale värvi pealekandmist ning enne lahusti lendumist värvikihist. Mõõtmismeetodit on kirjeldatud standardis ISO 2808. Märja värvikihi paksus (K m ) loetakse otse mõõturilt. Kuiva värvikihi paksuse (K k )võib arvutada valemiga: V (1) K k =K m (µm) 100 milles V on värvi kuivainesisaldus mahuprotsentidena. Värvi kuivainesisaldus (V) on näidatud tootekirjelduses ning märja värvikihi paksus K m saadakse mõõtmistulemusena. Joonis 8.13 Ketta-tüüpi märja värvikihi mõõturi tööpõhimõte. Näit võetakse seesmise ketta sellelt kohalt, kuhu värvijälg hakkab jääma, kui ketast veeretada märjal värvipinnal nii, et välimiste ketaste servad ulatuvad läbi värvi aluspinnale. 8.3.3 Värvikulu arvutamine Värvi teoreetiline kulu M t (l) arvutatakse valemiga: kus K k A (2) M t = (l ) 10 V M t K k = värvi teoreetiline kulu (l) = kuiva värvikihi paksus (µm) A = värvitav pind (m 2 ) V = värvi kuivainesisaldus (mahu %) Värvi tegelik kulu on teoreetilisest kulust alati suurem. Arvestatust rohkem värvi kulub pinna profiili täitmiseks, ebatasaselt värvitud pinna ja värvikadude (möödapihustamine) tõttu. Lisaks jääb teatud hulk värvi nõudele ja töövahenditele. Värvi eeldatava tegeliku kulu võib arvutada valemiga: 10 K k A (3) M k = V(100-H) (l ) H = värvi kaoprotsent (%) tabelist 8.3. Joonis 8.12 Kammi-tüüpi märja värvikihi mõõturi tööpõhimõte. Näit võetakse viimase hamba järgi, mille külge on jäänud värvi, kui mõõtur on surutud läbi värvikihi nii, et äärmised hambad puudutavad aluspinda. Praktikas on värvi kaoprotsent umbes 40 70%. Värvi tegelik kulu M k on seega 1,7 3

38 8.3.4 Kuiva värvikihi paksuse mõõtmine Kuiva värvikihi paksust mõõdetakse, kui värvikiht on kõvastunud. Kuiva värvikihi paksuse mõõtmiseks on olemas nii värvikihti terveks jätvaid kui värvikihti lõhkuvaid meetodeid. Kuiva värvikihi mõõtmise meetodeid on kirjeldatud standardis ISO 2808. 8.3.4.1 Värvikihi terveks jätvad meetodid Metallpõhjal oleva kuiva värvikihi paksust mõõdetakse magnetiliste mõõturitega. Mõõtureid liigitatakse kas aluspinna põhjal, millele need sobivad, või mõõturi tööpõhimõtte järgi. Kui põhjametall on magnetiline, mõõdetakse kas magnetilist tõmbejõudu magneti ja põhjametalli vahel või värvi ja põhimetalli magnetilist takistust. Mõõturid on püsi- või elektromagnetilised (joonised 8.14a ja 8.14b). Joonis 8.14a Uuemates elektromagnetilistes mõõturites on mälu, kuhu võib salvestada ja eri mõõtmistelt saadud tulemusi ning neid töödelda. Joonis 8.14b Püsimagnetil põhinev äratõmbepõhimõttel töötav mõõtmisseade, mida kasutatakse plahvatusohtlikel objektidel nagu naftaplatvormidel, töökodades vms. Kui on tegemist mittemagnetilise põhimetalliga, kasutatakse keerisvoolumõõdikuid. Keerisvoolude tugevus sõltub metalli ja mõõteotsiku vahel oleva värvikihi paksusest. Mõõtmisseadmeid kasutatakse vastavalt nende tootja poolt antud juhistele. Mõõtmistulemusi mõjutavaid tegureid on kirjeldatud standardis ISO 2808. Värvikiht peab enne mõõtmist olema piisavalt kõvastunud. Enne kasutamist tuleb mõõtur vastavalt tootja poolt antud juhistele kalibreerida, kasutades sobivaid kalibreerimisvärve. Kalibreerimisvärvid esinevad kas kile kujul või värvitud detailidena. Kalibreerimiskiled on harilikult plastmassist. Kile asetatakse vastavalt kokkuleppele kas siledale, nt külmvaltsitud või karestatud teraspinnale. Mõõturi kalibreerimist tuleb kontrollida mõõtmiskohal alati enne mõõtmise algust ja regulaarsete ajavahemike järel mõõtmise käigus. Mõõtja töövõtete mõju mõõtmistulemustele võib vähendada, kasutades mõõturit, mille mõõtja ise on kalibreerinud, või kasutades konstantse rõhuga töötavaid andureid. Andur asetatakse alati vertikaalsuunas otse detaili pinna vastu. Magnetilisel tõmbejõul põhineva mõõturi kasutamisel horisontaal- või kummuli asendis tuleb mõõtur enne vastava asendi jaoks kalibreerida. Värvikihi paksust mõõdetakse reeglina nn. esinduspinnalt ehk detaili pinna selliselt osalt, mis on oluline detaili välisilme või funktsionaalsuse seisukohalt. Sõltuvalt mõõdetava pinna suurusest valitakse nii mitu mõõtmiskohta, et saadakse piisav ülevaade värvikihi paksuse dünaamikast. Mõõtmiskoht on esinduspinna osa, millel tehakse kokkulepitud hulk eri mõõtmisi. Mõõtmiskoha punkti, kus sooritatakse üksikmõõtmine, nimetatakse mõõtmispunktiks. Mõõteriistadele iseloomulike juhuslike kõikumiste tõttu on vajalik võtta igalt mõõtmispunktilt mitu näitu. Näitude keskmine väärtus ongi mõõtmispunkti värvikihi paksus. Mõõtmiskoha kihipaksus on ühelt mõõtmiskohalt võetud mõõtmistulemuste keskmine. Väikseim kihipaksus on detaili esinduspinnalt mõõdetud väikseim mõõtmiskoha kihipaksus. Korrosioonitõrjevärvimisstandardites on määratud mõõtmiskohtade mõõtmiste arv ja lubatud erinevus kihi nominaalpaksusest. Näiteks: Iga esinduspinna algava 100 m 2 kohta valitakse üks 10 m 2 mõõtmiskoht, millel valitakse 20 mõõtmispunkti. Igas mõõtmispunktis võetakse kolm näitu. Ühes mõõtmispunktis võib kihipaksus jääda alla nominaalpaksust. Erinevus tohib olla maksimaalselt 20%. Mõõtmisprotokollist peab selguma, missuguse standardi kohaselt mõõtmine on sooritatud, kokkulepitud vm lahknevused standardist, mõõtmistulemused (keskmine väärtus, maksimum, miinimum), mõõtmismeetod ja kasutatud mõõteriist.

39 8.3.4.2 Värvikihti lõhkuvad meetodid Vajadusel võib kuiva värvikihi paksust mõõta värvikihti lõhkuvate meetoditega. Standardis ISO 2808 on kirjeldatud kuiva värvikihi mõõtmist mikromeetriga (meetod 23a), ketasmõõturiga (meetod 3b) ja kiillõikuriga (meetod 5b). Kõik need meetodid jätavad värvikihile jälgi. Objektil mõõtmiseks sobib kiillõikur, mis on värvikihtide mõõtmiseks ja kontrollimiseks väljatöötatud spetsiaalne mõõteriist. Seadmel on lihvitud kõvast metallist tera, millega tõmmatakse läbi värvikihi V-kujuline vagu. Seadme juurde kuuluva valgustusseadmega varustatud mõõtemikroskoobi abil mõõdetakse värvikihtide paksus, kui on teada tera tipunurk. On võimalik näha ka värvikihtide arvu (joonised 8.15a, 8.15b, 8.15c ja 8.15d). nr 1 nr 2 nr 3 2 1 2 4 Joonis 8.15b Kihipaksuse mõõturi pöörlevas otsas on kolm lõiketera kihipaksuse mõõtmiseks: nr 1: 20-2000 µm kihipaksustele, lõikehammas 20 µm nr 2: 10-1000 µm kihipaksustele, lõikehammas 10 µm nr 3: 2-200 µm kihipaksustele, lõikehammas 2 µm a a b 20 1 b 2 3 Joonis 8.15c Kihipaksuse mõõtmiseks lõigatakse V-kujuline vagu läbi pinnakatte kuni aluspinnani ning mõõdetakse laius a (või b ), mis on seotud kihipaksusega a (või b). 0 2 4 6 8 10 12 14 16 18 20 Joonis 8.15a PIG-Universal on värvikihtide mõõtmiseks ja kontrollimiseks väljatöötatud lõiketeraga erimõõteriist. 0-6 Joonis 8.15d Mikroskoop, millel on näha mõõteskaala.

40 8.3.4.3 Tabelid tegeliku värvikulu hindamiseks Kõik näitajad on ligikaudsed ning võivad kõikuda sõltuvalt tingimustest. TÖÖTLEMATA TERAS / ESIMENE VÄRVIKIHT VÄRVITUD TERAS / TEINE VÄRVIKIHT Aluspinna kvaliteet ja pealekandmise viis seest väljast seest väljast seest väljast seest väljast (%) (%) (%) (%) (%) (%) (%) (%) suured pinnad 1) kõrgsurvepihusti 30 40 40 50 25 35 35 45 värvipüstol 40 50 50 60 35 45 45 55 värvirull 35 35 40 40 30 30 40 40 väikepinnad 2) kõrgsurvepihusti 45 55 55 65 45 55 55 65 värvipüstol 50 60 65 65 50 60 65 65 värvirull - pintsel 25 25 25 30 20 20 30 30 muud konstr. 3) kõrgsurvepihusti 85 85 85 85 85 85 85 85 pintsel 20 20 20 20 20 20 30 30 1) SUURED PINNAD: nt. punkrid 2) VÄIKESED PINNAD: nt. torud 3) MUUD KONSTRUKTSIOONID: nt. sõrestikud, piirded jms Tabel 8.3 Värvi kaoprotsendi eelhinnang UUS liivapritspuhast. A-B-C Sa 2½ VANA rooste eemald. CSt3/DSa2½ UUS töök. krunt värviga kaetud VANA teha hooldusvärvimine Kaldjooned tähistavad eri kuivainesisalduse väärtusi. Alustage ülalt värvi tegelikust kuivainesisaldusest. Minge mööda kaldjoont allapoole, kuni see lõikub soovitud kuiva värvikihti tähistava vertikaaljoonega. Lõikumispunktist tuleb minna mööda horisontaaljoont vasakule, kus on näha märja kihi paksus, mis vastab soovitud kuivale kihile. Näide: 1) Kuivaine sisaldus 50% 2) Kuiva värvikihi paksus 40 µm 3) Saadakse märja värvikihi paksus 80 µm. Kuivainesisaldus/mahu % Märg värvikiht, µm Kuiv värvikiht, µm Tabel 8.4 Värvikihi paksuse eelhinnang värvi kuivainesisalduse põhjal Kaldjooned tähistavad eri vedeldusprotsente. Jälgige horisontaaljoont, mis näitab kuivaine sisaldust enne vedeldamist, alates vasakust servast kuni selle kaldjooneni, mis tähistab lisatud vedeldi hulka. Vertikaalne joon tähistab uut kuivainesisaldust. Näide: 1) Kuivainesisaldus 50% 2) Vedeldatakse 10% 3) Uus kuivainesisaldus 45% Vedeldamine/mahu % Kuivaine sisaldus % enne vedeldamist Kuivaine sisaldus % vedeldatud värvis Tabel 8.5 Kuivainesisalduse muutumine värvi vedeldamisel

41 9. VÄRVIMISTÖÖDE KVALITEET Värvimine on protsess, mille kvaliteeti on raske hinnata ainuüksi lõpptulemuse ehk valmis värvikihi põhjal. Seetõttu on korrosioonitõrjevärvimise puhul oluline töö planeerimine ja juhtimine ning kõigi nende tegurite jälgimine, mis mõjutavad värvimise lõpptulemust. Ka tellijad nõuavad üha sagedamini kirjalikku tõendit vm tõestusmaterjali värvimistööde kvaliteedi ja seda mõjutavate tegurite kohta. Korrosioonitõrjevärvimise puhul mõjutavad värvimistööde ja tulemuse kvaliteeti mitmed tegurid. Protsessi etapid on planeerimine, teostamine ja kvaliteedijuhtimine ehk eri tasemetel toimuv järelevalve ja kontroll. Korrosioonitõrjevärvimise spetsiifikast tulenevalt on oluline ka professionaalsus ja motiveeritus kõigil protsessi etappidel. Korrosioonitõrjevärvimise kvaliteeditaset mõjutavad tegurid on skemaatiliselt esitatud järgnevas tabelis. Eri etappide tähtsust lõpptulemuse kvaliteedi seisukohalt on kujutatud värvimisprotsessi kulgemisjärjekorras. Eeltoodud aspekte arvesse võttes koostatakse kvaliteediplaan. Plaani koostamisel ja elluviimisel tuleb silmas pidada, et kui tabelis toodud teguritest kasvõi üks ebaõnnestub, toob see kaasa kogu värvimistöö ebaõnnestumise või ebakvaliteetse värvimistulemuse (vrd. standard ISO 12944-8). Eesmärgiks on värvimistöö sajaprotsendiline õnnestumine. Eesmärgi saavutamine eeldab, et: - töö teostajad on professionaalsed ja motiveeritud - töö kõik etapid õnnestuvad - asjakohased järelevalve- ja kontrolltoimingud kõigil tööetappidel tehakse õigesti. Lõpptulemuseks on värvimistöö ja selle kvaliteedi heakskiitmine. VÄRVIMISTÖÖ ÕNNESTUMIST MÕJUTAVAD TEGURID Värvimistöö õnnestumist mõjutavad tegurid, millele on seatud nõutavad kriteeriumid nt. standardite kohaselt Vt. ptk Spetsifikatsioonis kirjeldatud värvisüsteem Värvimise õnnestumisvõimaluse kumulatiivne kasv 2.2 9.2.1 Professionaalne ja motiveeritud personal 2.2 3, 9.2.2 Õige struktuur 2.2 5.7 Terasetöö kvaliteet 2.2 5 Eeltöötlus 2.2 8.1, 8.2.9 Värvimistöö 2.2 8.2, 9.2.4 Tingimused 2.2 9.2.7 Parandusvärvimine 2.2 9.2.8 Värvikihi omadused, visuaalne kontroll 2.2 8.3, 9.3 9.4 Kvaliteedimõõtmised, nt. värvikihi paksus, tõmbetest jm kokkulepitud mõõtmised Saavutatud värvisüsteem

42 Korrosioonitõrjevärvimise kvaliteedikontrolli eesmärgiks on veenduda, et värvimistöö on tehtud lepingu kohaselt (standard SFS-EN ISO 8402). Kvaliteedijuhtimine hõlmab korrosioonitõrjevärvimisega seotud toimingud, materjalide, töövahendite ja tingimuste järelevalve, kontrolli, dokumenteerimise, vigade ja kõrvalekaldumiste parandamise ja korrigeerimise. Korrosioonitõrjevärvimise kvaliteedikontrolli kergendab kvaliteedisüsteemi olemasolu teostajal või töövõtjal (vrd standardid ISO 9001 ja ISO 9002). Korrosioonitõrjevärvimise kvaliteedi garanteerimine ja sellega seoses arvessevõetavad kesksed seigad on esitatud standardis ISO 12944-7. 9.1 Kvaliteediplaan Teostaja või töövõtja, kellel on kvaliteedisüsteem, koostab värvimisprojekti tarbeks kirjaliku kvaliteediplaani, mis on vastavuses ettevõtte kvaliteedisüsteemi ja selle nõudmistega. teostaja või töövõtja koostab ka selgituse värvimistöö teostajate nõutava ametioskuste taseme kohta (vrd ISO 12944-7). Kvaliteediplaanis määratletakse: - taotletavad kvaliteedieesmärgid, nt õige värvitoon, värvikihi veatu välisilme, õige kihipaksus - vastutuse ja volituste detailne jaotus projekti eri etappidel - rakendatavad üksikasjalikud meetodid, töövõtted ja juhised - sobivad kvaliteedikontrolli meetodid eri etappidel ning meetodid vigade parandamiseks ja ebakohtade kõrvaldamiseks - meetodid muudatuste ja paranduste tegemiseks plaanis vastavalt projekti edenemisele. Kui töövõtjal puudub oma kvaliteedisüsteem, võib enne tööde alustamist koostada tellija ja töövõtja vahelise kirjaliku kvaliteediplaani, mis oma vormilt ja sisult vastab eelkirjeldatud kvaliteediplaanile. Poolte kokkuleppel võib kvaliteedikontrolli ja järelevalve delegeerida kolmandale isikule, nt sertifitseeritud kontrollerile, kes toimib teda tellinud poole esindajana. Vajadusel võib koostada eraldi kvaliteedikontrolli lepingu. Lepingus määratletakse kontrolli ja järelevalve objektid, ulatus, aeg, koht, mõõtmismeetodid, kontrollkäikude arv ja aeg, samuti see, kuidas kontrolli tulemused fikseeritakse ning kellele, millal ja mis vormis teatatakse vigadest, nende parandamiseks vajalikest toimingutest ning vigade parandamisest. 9.2 Kvaliteedikontrolli objektid Järgnevalt on esitatud korrosioonitõrjevärvimise õnnestumise seisukohalt tähtsamad kontrollitavad objektid ja olulisemad seigad nende kontrollimisel. 9.2.1 Personal Korrosioonitõrjevärvimise sooritajatel peavad olema selleks tööks vajalikud ametioskused. Erilist hoolikust nõudvat tööd tohib sooritada personal, kellel on vastav väljaõpe või aktsepteeritud organisatsiooni poolt väljaantud sertifikaat, eeldusel, et asjaosaliste vahel pole kokku lepitud teisiti. Enne värvimistööde algust korraldatakse koosolek, millel osalevad tellija, töövõtja ja värvitootja esindajad. Koosolekul käsitletakse järgmisi küsimusi: - värvimistöös järgitavad spetsifikatsioonid, värvimisjuhised ja standardid - teostaja kinnitus, et ta on võimeline töö igal etapil saavutama nõutud kvaliteeditaseme - värvimistöö ajal peetav päevaraamat ning selle pidaja - võimalikud ebaselgused värvimisjuhistes ja standardite nõudmistes, nt kuidas värvida raskesti värvitavaid kohti, mille puhul pole võimalik järgida värvimisjuhiseid. 9.2.2 Teraskonstruktsioon Kui on kokku lepitud, et värvitav konstruktsioon valmistatakse standardis ISO 12944-3 esitatud ehitusnormatiivide kohaselt, kinnitatakse kokkulepe vajadusel. Värvimata teraspinna roostetusaste määratakse vastavalt standardile SFS-ISO 8501-1. Kui pole kokku lepitud teisiti, aktsepteeritakse ainult roostetusastmeteni A, B või C roostetanud pindu. Terasetööde kvaliteeti kontrollitakse vastavalt standardile SFS 8145. Jälgitakse, et keevitusõmbluste ja servade lihvimine on sooritatud nõutaval kvaliteeditasemel. Värvitavale pinnale peab olema tagatud tõketeta juurdepääs (ISO 12944-3) ning töökoha nõuetekohane valgustus. Kontrolli tulemused fikseeritakse kirjalikult. 9.2.3 Eeltöötlus Värvitavad pinnad tuleb puhastada vastavalt värvimisspetsifikatsioonile nõutud eeltöötlusastmeni. Rooste eemaldamist segav mustus nagu soolad, rasv ja õli, tuleb pinnalt enne terasharjaga või liivapritsiga töötlemist maha pesta. Vajadusel lepitakse kokku liivapritsis kasutatavate terade tüübi, suuruse ja puhtuse osas (standardid ISO 11124 ISO 11127). Puhastusvahendid peavad vastama lepingule ja olema heas töökorras, kompressori võimsus peab olema piisav ja suruõhk puhas. Õhu ja värvitavate detailide temperatuur ning suhteline õhuniiskus peavad pinna puhastamise

43 ajal olema lepingukohased. Vastavad väärtused fikseeritakse päevaraamatus. Pinna eeltöötlusastme hindamisel kasutatakse standardit SFS-ISO 8501-1 ning tulemused fikseeritakse. Pinnaprofiili hindamiseks kasutatakse vajadusel standardit SFS-ISO 8503. Roostetusastmetel C ja D võib pindadel ka peale pritspuhastust olla nähtamatuid veeslahustuvaid rauasooli ja kloriide ning tolmu. Standardis ISO 8502 on toodud meetod nimetatud saaste määratlemiseks. Leidub ka mõõteriistu soolade mõõtmiseks (joonis 9.1). Värvitud pindade eeltöötlusastmed on määratletud standardites SFS-ISO 8501-1 ja ISO 8501-2. Liivapritsiga puhastades tuleb hoiduda rikkumast korralikult säilinud värvikihti. Puhastatud koha ja korralikult säilinud värvikihi piir tasandatakse. Tähelepanu tuleb pöörata ka eeltöötluse ajagraafikule: eeltöödeldud pind tuleks värvida võimalikult kiiresti, enne kui see uuesti määrdub. Tuleb hoolitseda ka töökoha piisava valgustatuse eest. 9.2.4 Värvimistingimused Eeltöötlus- ja värvimistööd tuleb sooritada tööjuhistes ja rakendatavates standardites näidatud tingimustes. Värvimistingimused ei tohi ületada värvi tootja poolt antud õhu- ja detaili pinnatemperatuuride piirväärtusi. Vajadusel tuleb tingimused nõudmistega kooskõlla viia või tööd katkestada, kuni tingimused vastavad nõuetele. Värvimistööde käigus tuleb jälgida ja protokollis fikseerida järgmisi keskkonnategureid: - õhutemperatuur - värvitava pinna temperatuur - suhteline õhuniiskus - õhu kastepunkt - tuul - värvi temperatuur - valgustus - värvimistööd häirivad toimingud objekti läheduses. 9.2.5 Värvimismeetodid ja vahendid Värvimistöödel tuleb kasutada tööjuhistes või rakendatavates standardites määratud töömeetodeid ja nendele meetoditele vastavaid heas töökorras töövahendeid. Valitud töömeetodid peavad sobima värvitavale konstruktsioonile ega tohi kahjustada ümbritsevat keskkonda. Värvimismeetodeid ja töövõtteid käsitletakse standardis SFS 4959. 9.2.6 Värvimistöös kasutatavad materjalid Värvimistöös tohib kasutada ainult tööjuhises näidatud värve ja vedeldeid ning neid peab olema piisavas koguses. Värvimisaineid tuleb ladustada ja hoida nõuetekohaselt. Pakendid peavad olema heas korras ja korralikult suletud originaalpakendid, mille etiketid on loetavad. Värvide ladustamisel tuleb arvesse võtta etikettidel, kasutusjuhendi ohutusosas ja tootekirjelduses toodud nõudeid turvalisusele, ladustamistingimustele ja ajalistele piirangutele. Värvitooted säilivad paremini ühtlase temperatuuriga, jahedates siseruumides. Külmad värvid on soovitav tuua aegsasti värvimiskohta, et need saaksid soojeneda. Värvide tootenimed ja koodid märgitakse protokolli. 9.2.7 Värvimistööde sooritamine Värvimistööde sooritamisel tuleb järgida tööjuhiseid ja standardi ISO 12944-7 nõudeid. Värvimistööd sooritavad maalrid peavad järgima värvide kasutusjuhendeid ja tööohutusnõudeid. Värvitud pind peab olema töödeldud nõutava eeltöötlusastmeni ega tohi enne värvimist olla määrdunud ega oksüdeerunud. Värvi pinnal võib olla nahk, mis tuleb eemaldada ning värv ühtlaselt segada. Kahekomponentsete värvide puhul tuleb jälgida komponentide õiget vahekorda ning seda, et ei ületataks värvide lubatud kasutusaega. Värvide vedeldamisel peab vedeldi tüüp ja värvile lisatav hulk vastama tööjuhisele või värvi tootekirjeldusele. Värvi pealekandmise ajal jälgitakse, et värvikihi paksus oleks nõuetekohane, et pinnale ei jääks valgumisjälgi ega värvimata kohti. Märja värvikihi paksuse mõõtmiste abil kontrollitakse, et värvi kantaks peale piisava kihipaksusega. Teravad servad, nurgad ja keevitusõmblused tuleb vajadusel kindlustada lisavärvikorraga. Enne järgmise värvikihi pealekandmist peab eelmine kiht olema värvimiskuiv. Kui värvimiskordade vaheaeg ületab normatiivides antud maksimaalaja, tuleb pind värvi nakkuvuse kindlustamiseks eeltöödelda lahustipesuga või lihvides. Pinnad, mis peale konstruktsiooni kokkupanekut jäävad raskesti ligipääsetavateks, värvitakse enne monteerimist. Kokkupuutuvad pinnad peavad enne monteerimist olema kasutuskuivad. Värvitud konstruktsiooni ei tohi kasutada enne, kui värv on kasutuskuiv. Parandusvärvimise all mõeldakse nii värvimistööde käigus tehtavaid värviparandusi kui juba värvitud detailidel transpordikahjustuste parandamist. Parandusvärvimise käigus tuleb silmas pidada spetsifikatsioonikohast värvisüsteemi ja värvide tootekirjeldusi.

44 9.2.8 Valmis värvikiht Peale värvi kuivamist kontrollitakse, kas pinnale pole jäänud värvimata kohti vm värvimistulemust nõrgendavaid vigu nagu valgumisjälgi, kraatreid, poore, lõhesid, apelsinikoore pinda või kuivpritsmeid. Pinna värvitoon ja läikeaste peavad vastama kokkulepitule. Sageli esineb lepingutes nõue valmis värvikihi paksuse mõõtmiseks. Nõudmised värvikihi paksusele esitatakse kihi nominaalpaksusena. Kihi nominaalpaksuse määratlused erinevad standardite lõikes. Värvikihi paksuse mõõtmist on käsitletud peatükis 8.3. Poorsuskontrolli soovitatakse pinnakaitsevärvidele, mis peavad taluma uputuskoormust. Kontrolli käigus püütakse leida värvikihis olevad poorid, augud jms nõrgad kohad. Poorsuskontrolli võib teha pindadele, mille paksus on vähemalt 300 µm (joonis 9.2). Vaidlusalustel juhtumitel võib värvikihi paksust kontrollida värvikihti lõhkuvate meetodite abil. Kihipaksuse mõõtmisi käsitletakse standardis ISO 2808. Värvikihi nakkuvust mõõdetakse standardi ISO 2309 kohase tõmbetestiga (joonis 9.3) või standardi ISO 4624 kohase ristlõiketestiga (joonis 9.4). 9.3 Kontrollimisvahendid Kvaliteedi kontrollija kasutuses peab olema kehtiv värvimisjuhis, vajalikud joonised, skeemid, värvide tootekirjeldused ja ohutusnõuded, värvikaardid, rakendatavad standardid ning vajalikud mõõteriistad nagu: - kihipaksuse mõõtur - termomeetrid ja õhuniiskuse mõõtur (joonis 9.5). Muudest abivahenditest võiks nimetada taskulampi, painduva varrega kontrollpeeglit, nuga ja suurendusklaasi. 9.4 Katsevärvimine Vajadusel teeb töö teostaja katsevärvimise, järgides värvimistööde spetsifikatsiooni. Tellija kinnitab katsevärvimise pinna, kasutatud värvid ja pinnatöötlusseadmed, personali ja värvimismeetodid. Katsevärvimise pindadeks on konstruktsioonil olevad sobivad pinnad, mida kasutatakse töö kvaliteedi minimaaltaseme määramiseks, tootja või teostaja (töövõtja) poolt antud andmete kinnitamiseks ning võimaldamaks pinnakatte funktsionaalsust hinnata millal tahes peale valmimist (ISO 12944-7). Kõik katsevärvimise pinnad tuleb täpselt fikseerida ning need võib püsivalt märkida ka konstruktsioonile (ISO 12944-8). Katsevärvimispindade suurus ja hulk peavad olema nii majanduslikust kui praktilisest aspektist otstarbekohases suhtes kogu konstruktsiooni pindalaga (ISO 12944-8). 9.5 Värvimistööde ja tingimuste dokumenteerimine Korrosioonitõrjevärvimisega seonduvaid dokumente on kahte liiki: ühed on olemas juba enne tööde algust ja teised koostatakse töö käigus. 9.5.1 Enne töö algust koostatavad dokumendid Värvimistöö juhtimise ja kvaliteedikontrolli tarbeks koostatakse enne tööde algust spetsifikatsioonid, joonised, töö- ja järelevalvejuhised, kvaliteedikontrolli meetodite kirjeldused, tootekirjeldused ja ohutusnõuded. Kõik need dokumendid peaksid olema arusaadavalt koostatud, dateeritud, puhtad ja süsteemselt komplekteeritud. Dokumentide järelevalve peab kindlustama, et kõigil objektidel, kus sooritatakse kvaliteedi seisukohalt olulisi tööoperatsioone, oleks kättesaadavad asjakohased dokumendid käepärasel kujul. 9.5.2 Töö käigus koostatavad dokumendid Värvimistööde eest vastutav isik peab päevaraamatut, kuhu märgitakse igapäevased toimingud, tingimused ja mõõtmistulemused nagu: - päeva ilmastikuandmed ning tingimused värvimis- ja eeltöötluskohtades - vahendikontrollid - pinna roostetusaste ja eeltöötlusastmed - värvide tootenimed ja koodid ning kahekomponentsete värvide kasutusajad - kihipaksuste mõõtmise tulemused. Samuti fikseeritakse päevaraamatus avastatud puudused, nende kõrvaldamiseks tehtud toimingud ja järelkontrolli tulemused ning värvimistööde eest vastutava isiku nimi ja kontrolltoimingute aeg. 9.5.3 Ülevaatusprotokollid Kõikide kontrollide ja ülevaatuste, nt lõppülevaatus, vastuvõtuülevaatus jms kohta koostatakse ülevaatusprotokollid.

45 Joonis 9.1 Soolade mõõtmise seade Poorsuskontrolli seadmed Joonis 9.4 Värvikihi nakkuvuse mõõtmine ristlõiketestiga Joonis 9.2 Poorsuskontrolli seade Joonis 9.5 Ühendatud mõõteriist pinna- ja õhutemperatuuri ning suhtelise õhuniiskuse ja kastepunkti mõõtmiseks Joonis 9.3 Värvikihi nakkuvuse mõõtmine tõmbetestiga